n>Motto: Talupoja jant käib kõige ette.
Osalised:
Räästas, metsawaht.
Liisa, selle tüdruk.
Jaak, Räästa sulane.
Talumats.
Woorimees.
Mats Mürk, peremees Mulgimaal.
Wolmer Womm, wallawanem.
Kompa, walla wahimees, wana soldat.
Trükipoisid, külapoisid ja külatüdrukud
Aeg: paarkümmend aastat tagasi, ehk ka mitte.
Esimene waatus
Tuba ajalehe „Waatleja” toimetuses. Pahemat kätt uks õue, tubli kuljusega, tagaseinas teine, kust trepp ülesse trükikotta wiib. Seintel raamatute riiulid, kõiksugused reklamelehed kodumaa kaart ja suur plakaat päälkirjaga; Ajaleht „ Waatleja” ilmub nädalas korra, hind aastas 3 rubla, kuulutuste korpusrida 5 kop. – Kolme laua taga, mis ajelehti, paberid ja raamatuid täis, istuwad Ööpik, Kägu ja Lõoke, kirjutawad ja laulawad.
Laskem suled kribiseda,
Laskem, laskem libiseda,
Suuri mõtteid, kuulsaid mõtteid,
üle ilma uusi mõtteid,
Kribiseda paberisse,
Libiseda lehe sisse!
Kägu (käega laua pihta põrutades).
Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Mis on kuskil kuulda olnud,
Juhtumisi ette tulnud,
Suuri asju, wäikseid asju, üle ilma uusi asju,
Paneme kõik paberisse,
Mahutame lehe sisse!
Kägu (nagu enne). Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpik ja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Kägu. Minu härrad, tubli, hüwa, waimustaw! Ja waimustus on pääasi kirjanikul – liiatigi weel ajakirjanikul – peab waimustust olema. Kirjanik ilma waimustuseta on kelluke, mis ei helise, on nagu – wana mõraga pada! Mõistlik meist, mu härrad, et „Karskuse Sõbrast” mööda „Gothenburgi” kaudu kontorisse tulime, tõesti mõistlik! Wanad eestlased juba olid nii targad, et ilma linnupetet wõtmata majast ei läinud. Nemad maitsesid enne iwa. Meie, kui nende järeltulew sugu, Kalewite kange wõsu – meie peame esiwanemate pruukidest kinni. – See on rahwusline, see on hubas, see on suur! Muidugi, meie oleme hariduses neist ette jõudnud, meie wõtame linnupetet keemilisel kujul ja oletame: iwa on iwa !
Ööpikja Lõoke. Mhmh! Jah!
Kägu. Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Ööpik. Kuule, Kägu, sina tont oskad ju suuri sõnu teha, nagu oleksid sa tõepoolest – päätoimetaja ise !
Kägu. Kas ma siis ei ole! Kui wana Sarw kodunt ära ärireisule sõitis – , kelle ta oma asemele nimetas, kes pidi lehe eest hoolitsema ja wastutama, kes ?
Ööpik. No ja, sina !
Kägu. Noh siis – küllalt! Tööle, mu härrad: Siin, juhtkiri on juba peaaegu walmis. (Paatosega). Tartu ja Tallinna meestele – kaikaga kindrekontide wahele! Makabeus maha!
Ööpik ja Lõoke (suure waimustusega üles karates ja korrates). Makabeus maha, kand taha !
Kägu. Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Lõoke. Kuule, Kägu, kui sina nüüd ajutine päätoimetaja oled, siis muretse ka, et me ajutiselt wähe seda wa’ näpuwalget saame. Täna on minu teades nagu palgapäew.
Kägu. Lõoke on su nimi, aga – tihane sa oled! Mõtled ainult raswa ja raswa pääle. Näpuwalget – palgapäew! Ära seo oma meeli maisete asjade külge, mida koi ja rooste rikuwad. Rahwa kasuks töötada, sellest olgu suile tasu küllalt! Ööpik – politika ringwaatus? Mis sa laulad, kaugel sa temaga oled?
Ööpik. Walmis, walmis! Wõtsin „Birshewõja Wedomostist”, kärpisin eest ja tagant, tõmbasin maha, lisasin juure – ühe sõnaga: tubli ringwaatus ja täitsa algupärane, meie lehe seisuko hast waadates. Ümberpanek ladus, kõne waimurikas, ühe sõnaga – suurepärane!
Kägu. Soo?
Ööpik. Jaa!
Kägu. Tadiramp, tadiramp – —
Ööpik. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Ööpikja Lõoke. Nii saab kirju, nii saab kirju —
Kõik kolm. Nii saab kirjutatud „Waatleja”!
Kägu (käega keelates). Jätkub! Jätkub! Ja sina, Lõoke, mis sa kodumaa nurmedelt lõõritad?
Lõoke. Lõõri, lõõri, lõoke —
Ööpik. Piiri, pääri, pääsuke —
Kägu. Pidage, seda laulurohkust ma juba tunnen. Mis sääl siis katki on?
Lõoke. Kodumaa näib koiduund magawat, ei kihku ega kahku, riksu ega raksu kuskil pool. Hariduseseltsides – jaa, peetakse harilikka hariduslisi koosolekuid, aga – et sääl keegi harida oleks saanud…
Kägu. Eh! Mitte koergi ei ole kuskil kaewu kukkunud?
Lõoke. Ei!
Kägu.
