enese püsti ja väänles nurgast välja, et jumalast saadetud emandat, nagu ta teda endamisi nimetas, lähemalt vaadelda.
Kohkus mehike siiski, kui ta sellele taevast tulnule oli näkku vahtinud: emand Einer oli inetu kui padakonn – rõugearmiline, tõmmu, võimatu suure kongis ninaga, mille otsas uhkustas pealegi karune soolatüügas. Ainult hallid silmad läksid korda, olles vähemasti lahked ja andes aimu, et emanda süda just kuri ei tarvitsenud olla.
Rakupilli isand toibus aga varsti. Sääraste põhimõtetega mees, nagu tema, oskas vanast tõesõnast, et ilu ei panda patta, hästi lugu pidada. Iga rõugearm selle kuldse emanda näol oli Tutsu arvutuse järgi vähemasti sada rubla väärt ja soolatüügas nina otsas – oo, see ,seisis kõrgemas hinnas kui mõnigi rubiinkivi kullassepa vaateaknal! Ja millist elutarkust, mäherdust võrratut säästevaimu ja tööarmastust ei ilmutanud tema jutt! Tõesti, see oli naine, nagu teda isand Tuts just otsis!
Ka ses suhtes oli Tutsul õnne, et Eineri-emanda jutukas tuttav juba Tapal rongist lahkus ja seega istme rikka lese kõrval tühjendas. Karniuhti oli kosilane tema asemel, olgugi et ta võõrale, kes emandat parajasti jumalaga jättis, varvaste peale astus, nii et see teda kurja pilguga tüki aega silmitses, enne kui vagunist välja astus.
Tuts pidas strateegilist nõu, kuidas emandat ümber piirata, et teda allaheitele lähemale viia. Suur jutumees ta küll ei olnud, iseäranis raske oli talle alustus, aga kui kord joonele sai, siis läks ikka ka. Sedamaid ei mõistnud ta küll paremat teha, kui vahtis poolnaeratamisi, poolküsimisi emanda otsa. Siis hakkas oma kuldset uurikeed nii usinasti silitama ja rohkeid sõrmuseid põlve vastu hõõruma, nagu tahaks ta seega emandakesele omagi rikkusest pisut aimu anda. Isegi uur muidugi kahekaaneline kuldne – tõmmati paar korda taskust, sest kulla võluv mõju oli Tutsu-isandal küllaltki teada. Tasakesi vilistades, natuke nohisedes, taoti silmi pilutades ja mokki muigutades – nõnda mängis ta oma uhkusasjadega. Viimaks hakkas mees seda sõrme vahtima, hõõruma ja naksutama, milles kantakse laulatussõrmust, mis aga temal teadagi oli tühi.
Ja vaata imet – sel mängul oli tagajärge! Vähemasti ärkas emand Eineri tähelepanek ja ta pöördus Rakvere isanda poole naiivse küsimusega:
„Kas ehk olete oma laulatussõrmuse kaotanud?” Tuts sättis oma kosilasenäo asjaomastesse kortsudesse.
„Seda mul veel ei olegi,” kostis ta häälega, mis kõlas kui flööt.
„Aa, või olete poissmees ja sõrmus ei ole õnneks kadunud? Vabandage mu julget küsimust! See sündis kaastundest. Laulatussõrmusest peab õigel naisemehel väga kahju olema.”
„Pole viga, et küsisite, pole viga!” ruttas Tuts vahele, õnnelik, et jutt roopasse on saanud. „Küsige mult aga, niipalju kui tahate, ma vastan kõik te küsimused lahkesti ära Tulen Rakverest ja sõidan Tallinna. Seal tahan külastada sugulasi ja ajada ka muid asju – nõnda-öelda – salajasemaid asju …”
Ise vaatas nii loetaval pilgul ja ilmel emanda otsa, et see oleks heameelega punastanud, kui ta oleks saanud.
„Jään vist küll kauemini sinna kui pühade ajaks,” ladus isand edasi, „mis ei ole majanduslikult sugugi hea, sest suured ärid ja kõik talitus kodus peab nii kaua ilma peremeheta olema. Aga mis teha, kui ehk asjad nõuavad nõnda. Palun võtta teatavaks, et mul on Rakveres suur maja, pood ja trahter. Tänan küsimast, ei või kaevata, mul veab kõik üsna hästi, ja otse sellepärast ei võiks kodust ära sõitagi. Noh, aga eks pea vahel ikka Kui te pahaks ei pane – mu nimi on Tuts, Aadam Tuts; olete vahest seda nime kuulnudki? Rakveres ja ümbruses tunneb teda iga laps – kui mitte maja ja poe, siis ometi kuulsa trahteri pärast …”
Tutsu hoolsasti rõhutatud tähendused tema ainelisest olukorrast ei jäänud emand Einerisse mõjumata. Huvitatud lahkusega hakkas ta naabrile otsa vahtima. Tuts ei olnud ka, ligemalt vaadata, pooltki inetu mees: nägu küll pisut lai ja lopergune, aga punane ja priske kui õun; peas küll juuste asemel palju kiilast ja veidi härmatist, aga eks selle eest jälle uhked rõngasvurrud nina all. Ja siis see isandlik-iseteadlik ümmargune kõht pingul vesti all! Lihtsalt lust vaadata!
Jutt kestis sorinal edasi. Kumbki hakkas oma rikkusest, headest omadustest, puhtast minevikust ja ülevast olevikust täielikumaid teatusi andma. Tuts oli nii viisakas, et tõi emandale Aegviidu jaamas pudeli limonaadi ja mõned apelsinid. Tallinna jõudes oldi teineteisega juba täiesti tuttav. Tuts aitas emandal ta kraami vagunist välja kanda, mida oli õige palju, sest ta tuli Peterburist kaubaostult. Et Tutsu sugulased mitte kaugel ei elanud uulitsast, kus oli emand Eineri maja, siis sõideti koguni ühisel voorimehel koju. Kõneldes ja naljatades vaatasid mõlemad juba lausa mesiselt teineteisele otsa.
Tutsu süda tuksus valjusti õnnest, kui voorimees peatus emand Eineri kaunis suure ja korraliku kivimaja ees, mille ühes esinukas asetses pudukaubapood, teises tanu- ja kübarakauplus, kuna värvimiskoda pidi olema hoovis.
Emand Einer oli nii armas, et ta kutsus uue sõbra juba lähema päeva pärastlõunaks endale kohvikülaliseks. Tuts tänas muidugi sulavate sõnadega ja lubas vististi tulla. Kaua veel vahiti naeratades teineteisele silma ja isand Tuts silitas hellalt ja tummalt emanda kätt, enne kui raatsiti lahku minna.
Õde ja õemees – viimane oli jõukas seppmeister – võtsid Rakvere sugulase väga südamlikult vastu ja andsid talle kohe teada, et teiseks pühaks olevat külalised kutsutud, nende seas teadagi ka see inimene, kellega Rakvere külalisel oleks lähemat tutvust teha. Olevat teine noor ja väga ilus lesk, pealegi lasteta ning vähemasti viieteistkümne tuhande rublaga. Sündsamat abikaasat ja perenaist ei olevat naljalt leida, kui on emand Vaher, endise tõldsepa lesk. Tal olevat puumajagi „värava taga” ja ta elavat päritud kapitalist jõukalt.
Tuts tegi väga ükskõikse, peaaegu põlgliku näo ja kostis köhatades: „Soo, soo, väga hea, eks saame näha.” Endale aga ütles: „Mis nüüd see rotike on minu emanda kõrval! Kivi maja, kaks poodi, värvimiskoda! Taevaisale tänu, ise leidsin õige!”
Õele ja õemehele ei kõnelnud ta oma raudtee-juhtumusest veel midagi, tahtes enne lõplikule otsusele jõuda. Järgmise päeva pärastlõunal puges ta poolsalaja majast, et minna emand Eineri poole kohvile. Ei mul maksa üksipulgi hakata jutustama, kuidas see kõik nii ruttu ja nii libedasti läks, aga kui isand Tuts kaunis hilja õhtul koju tuli, avaldas kogu ta ilming nii ärarääkimata õnnist rõõmu, et õde ja õemees arvasid ta joobnud olevat ning talle sedamaid magamisaseme kätte juhatasid. Nüüdki ei ilmutanud ta oma hingepalangut omastele, sest ta oli kallikesele pidanud ausõna andma asja esiotsa veel saladuses hoida, sest, põhjendas emand Einer, tema tagasilükatud teised kosilased saaksid muidu vihaseks, hakkaksid laimujutte tegema ja kes teab, mis kõik veel. Pealegi olevat ju nii magus pidada sellist asja mõni aeg aina enda teada. Tuts vastas, et ta seda mõistvat ning pidaski saladust truult saladuseks.
Õnnelik mees suikus sedamaid magusasti magama, sosistades unes ühtepuhku: „Kihlatud, kihlatud! Maja, poed, värvimiskoda, nelikümmend tuhat!”
Järgmisel päeval, nelipühi teisel pühal, oligi seppmeister Holmi juures väike „oleng” Rakvere sugulase auks, kus isand Tuts pidi seda ilusat ja rikast leske nägema ja tundma õppima, kelle hoolas õde tema jaoks oma Tallinna tuttavate seast oli välja valinud.
Emand Vaher oli tõesti nabe ja kabe, alles kolmekümnendate aastate algul, väga kultuurilise olekuga, sõnaosav, avameelne, rõõmsa loomusega. Tema viisakus ja vaimne erkus, ladus jutt ning heasüdamlik naer ei võinud vähegi vastuvõtlikku mehesüdamesse naljalt mõjumata jääda. Ehk ta küll oli märku saanud, mis tagajärjed tänasel peokesel seppmeistri juures pidid olema ja mispärast teda siia oli kutsutud, ei rikkunud see sugugi tema otsekohest, vaba olekut.
Rakvere isandal ei olnud südame asemel pooltki
