ja hea mälu oliwad, siis jõudis ta wähese ajaga palju koguda ja palju tallel hoida.
Juba kolmandal õpiaastal kõneles Mati käsitöölise ja pealegi õpipoisi kohta kaunis rahululdawalt Saksa keelt, neljandal aastal oskas ta juba ilma liig suurte wigadeta Saksa keeli kirjutada, ning õpiaja lõpu poole wõis waewalt keegi weel öelda, ei see poiss mõne aasta eest otsekohe adra tagant kintspükste ja pastlatega linna tulnud ning üksnes ja ainult põlatud „maakeelt” kõnelenud.
Mati enese palwe peale ja tema silmapaistwa ande tõttu oli teda töökojas peenemate nikerduse-tööde peale pandud. Siin jõudis ta weel rutemine edasi kui keele- ja raamatu-tarkuses. Wanema õpipoisina tegi ta juba töösid, mis igale wilunud sellile auu oleksiwad toonud. Ta oli wäsimata uute mudelile otsimises ning kokkuseadmises ja mõtles neid iseseiswalt wäljagi – lugu, mis Oskar Brandti mitte wähe ei pahandanud, mis aga meistrile seda enam meeldis. Kuna wanasell „ninatarga külapoisi” ettepanekutest ja plaanidest nii mõnegi ära laitis, tagasi lükkas wõi meelega ära unustas, wõttis meister Wittelbach nii mõnegi, mis temale kätte puutus, tarwitusele ja jagas tegijale teenitud kiitust. Ta tunnistas heameelega kõigile, et katse, mida ta külapoisiga teinud, kõige paremine korda läiund. Mati oli oma „proowi-aja” hiilgawalt läbi teinud ja õpiaja hea lõpp polnud ta enam kaugel.
Juba hakkas Mati oma „sellitükist” und nägema. See pidi ilus saama – seda wõttis ta enesele waimustuse ja auuahnusega ette. Oodatud proowitöö tuligi kuuendama õpiaasta wiimasel poolel. Temale tehti auuwäärt tisleriameti poolt ülesandeks, ühte ilulaegast ehitada, mille juures ja külles tisleri-ametis ettetulewad tähtsamad nikerduse-algkujud heal kokkukõlal ühendatud oleksiwad. Ülesanne polnud kerge, aga seeüle Mati just rõemustas. Nüüd wõis ta ometi näidata, mis tal peas ja sõrmedes oli ja mida ta ligi kuus aastat õppiund. Nüüd wõis ta lõwipäid ja kalasabasid ja hirwitawad sarwikuid kentsakate kaswude ja lehtede wahel luua – weel ilusamaid, laadirikkamaid ja peenemaid, kui need, mis X. herra kappi ja lauda ehtisiwad. Rõemlise ärewusega ja kunstniku õhinaga asus ta oma proowitöö kallale.
Waheajal oli hea meister ühe asja peale mõelnud, mis Matil enesel üsna meelest läinud. Wiimane oli küll mõisniku maa küllest lahti saanud ja linna elama wõinud asuda, aga ta ei seisnud weel kodanikukirjas, ei olnud weel „linna all ülewal.” Seda pidi aga selleaegne käsitööline olema, muidu ei wõinud ta selliks saada. Ümberkirjutamine maksis tüki raha, mida Matil enesel polnud. Siin tuli meister Wittelbach talle palumata appi ja toimetas ta kodanikukirja, enne kui Mati sellitöö walmis sai. Wirgast, auusast teenijast oskas isand Wittelbaeh lugu pidada.
5.
Mathias Lutz saab selliks
Õpipoissa öeldi, nagu praegugi weel pruugiks, igal aasta-weerandil ehk – kwartalil priiks: lihawõtteks, Jaani-päewaks, Mihkli-päewaks ja uueks-aastaks. Kui waja, kutsuti amet seks ka erakorraliselt kokku, kuid selle eest pidi õpipoiss, kelle palwel see sündis, eramaksu maksma. Meister Wittelbachi õpipoiss Mathias Lutz oli ta oma palwel lihawõtte-kwartaliks auulise ameti ette kutsutud, et selle otsust oma sellitöö üle ning oma priiksütlemist wastu wõtta.
Mati proowitöö oli aegsaste walmis saanud. Kodus äratas see imestust ja mitte wähem kadedust. Ametis, kuhu ta proowimisele wiidud, öeldi, et see ennemine meistri- kui sellitükk on. Mati enese soowil, mida meister Wittelbach hea meelega toetas, oli talle raskem ülesanne osaks saanud, kui tawalik oli. Ja sellest oli ta, nagu meister ette wõis arwata, kõige paremine jagu saanud. See „külapoiss” tegi Wittelbachile weel terwe ameti ees auu; seda pidi meister endale, rõemsaste käsi õerudes, ise tunnistama ja laskis seda ka teisi tunnistada.
Tähtjas päew jõudis kätte.
Mati tõmmas omale weidi kitsaks jäänud musta leeri-ülikonna selga, pani mamsel Bertha kingitud helewalge maniska ette, wõidis oma walkjad käherjuuksed õliga sisse ning kiskus saapad jalga, mis nii läikima oliwad wiksitud, et tarwita kas wõi peegliks. Ka selleaegse selli uhkus ja auumärk – hiilgaw torukübar – ei puudunud; selle kentsaka peakatte, mida sellid „hirmutoruks” kutsusiwad, pani ta täna esimest korda pähe.
Kui ta nõnda mamsel Bertha ette astus – see oli teda enne äraminekut soowinud näha – punastas neiu üsna ära – nii nägus ja peenike noorisand seisis ta ees! Kes oleks wõinud arwata, et külapoisist, kes siinsamas toas, pastlad ja kintspüksid jalas, nii ärdaste õpipoisikohta palunud, kuue aasta pärast herra saaks, keda mõne noore paruniga kergeste wõis ära wahetada! …
Neiu Bertha oli nii kohmetu, et ta teda ei kiita ega pilgata märganud, mida ta muidu tingimata oleks teinud. Ta punastas weel kord ära, kui noormees teda maniska ja kõige muu hea eest tänas, mis talle ta õpipoisi-põlwes mamsli poolt osaks saanud. Ja kui Mati uksest wälja läks, waatas neiu talle hoopis isewärki pilguga järele. Selles pilgus läikis ja säras midagi…
Meistri wanemale tütrele ei saanud Mati oma tänu awaldada, ega ennast temale näidata, sest see ei olnud enam majas. Ta oli ligi kahe aasta eest noorele tündersepa-meistrile, kes isalt jõuka äri pärinud, mehele saanud.
Nüüd läks noormees Kanuti gildesse, kus tähtjas etendus warsti pidi peale hakkama.
Esimest korda elus tohtis Mati oma jalga selle maja läwe üle tõsta. Oli see ju meistrite püha asupaik, kuhu õpipoissa millalgi sisse ei lastud, kuna sellid enamiste oma „härberides” koos käisiwad. Seisuse-müürid ja ameti-seinad oliwad sel ajal, rohkem kui wiiekümne aasta eest, kõrgemad ja kindlamad kui nüüd.
Mati pidi ootama, kuni teda ameti ette kutsuti. Temaga ühes ootasiwad täna weel wiis õpipoissi priiksütlemist, aga need oliwad teistest käsitöö-ametitest.
Joogid ja pealewõtted, millega ta ametiliikmeid pärast priiksütlemist wõerustada tahtis, oli ta juba walmis tellinud. Raha selleks oli ta meistrilt saanud, Wittelbach kinkis talle hommikul need kakskümmendwiis rubla, mis ta õpipoisina temale sisse maksnud, tugewate intressidega tagasi.
Matthias Luts kutsuti wiimaks koosoleku-tuppa.
Wäiklases, kõrges ruumis, mille seintelt endiste gildewanemale suured õlimaalid tõsiselt maha waatasiwad, seisis pikk, rohelise riidega kaetud laud. Selle ümber, kõrgeleeniliste toolide peal, istus kogu isandaid, nooremaid ja wanemaid, kõhnasid ja paksusid, ühed tihedate juukstega, teised läikiwate kiilaspeadega. Need isandad, selle tisleriameti auuwäärt liikmed, oliwad täna Mati kohtumõistjad ja saatusesepad.
Laua keskpaigal troonis elatanud ameti-wanem ehk eltermann Ludwig B., tema kõrwal, paremal ja pahemal käel, esimene ja teine kõrwalistuja. Mati meister Georg Wittelbach ise ja meister Arnold S. Muude lauas istuwate meistrite, ameti liht-liigete seas, silmas Mati ka neid kolme, kes teda kuue aasta eest ei tahtnud õpipoisiks wastu wõtta. Niisama wõtsiwad koosolekust ka sellide ühisuse mõlemad laekameistrid ja kaks wana-selli osa.
Keset lauda, wanema ees, seisis ametilaegas, ilus nikerdatud ehetega ja kolme lukuga puukast, milles ameti raha, raamatuid ja dokumentisid alal hoiti. Laua otsa peal nägi Mait oma sellitööd, nikerdustega ehitud ilukasti, meistrite proowiwate pilkude all seiswat.
Ametilaeka kaas oli kinni olnud, kui Mati sisse astus; meistrid suitsetasiwad ja ajasiwad naerdes juttu. Niipea aga kui õpipoiss ukse enese taga kinni pannud ja alandlikult keset tuba seisma jäänud, tõstis eltermann laeka kaane üles. See oli märgiks, et koosolek awatud. Sedamaid pandi sigarid suust, lõpetati jutuwestmine ja naermine, ning tõsiste, peaaegu pühalikkude nägudega istus terwe kogu laua ümber. Laeka awatud kaas nõudis siin sedasama auukartust, nagu kohtu-kull kohtus.
Ametiwanem B., wähese walge juuksega, habemest lagedaks aetud põskedega wäiklane isand, pööras oma päratu suured, wälkuwad prillid Mathias Lutzu poole.
„Mis
