Kohtupäev. Heiti Talvik

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kohtupäev - Heiti Talvik страница

Kohtupäev - Heiti Talvik

Скачать книгу

n>

      I

      POEET

      Ma iial polnud eht,

      ei elus ega luules.

      Kui oksalt langend leht

      ma triivin igas tuules.

      Mu kude kuiv kui tuhk –

      nii keerlen kodumaata.

      Mind iga tuulepuhk

      võib õhuvalda saata.

      Kuis hiilgab ilmaruum

      ja päiksetules leegib!

      Sääl minu tuhatuum

      end ruskeks kullaks pleegib.

      Kuid maa pääl silmapilk

      läks luhta nõiavägi

      ning ainult lapse pilk

      mus kullatükki nägi.

      TUUT-TUUT

      Üks auto mööda vurises.

      Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.

      Üks auto… Mootor surises…

      Tuut-tuut! org vastu rõkkas.

      Nahkmütsid. Priske näoke.

      Noor frant ja keegi kolmas.

      Läks mootor – vurr… kui lõoke!

      Tsiuh… saba vaid veel tolmas.

      Veel kumas kõrvus hele naer,

      siis jälle harras vaikus.

      Mäeveerul päikses küpses kaer.

      Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.

      Mind riivas vist üks kerge pilk,

      siis tuulde taas kõik loorus.

      Mind riivas vist üks kerge pilk.

      Tsiuh… nõnda läks mu noorus.

      Üks auto mööda vurises,

      pääst lennul viis mu meele.

      Üks auto… Mootor surises…

      Paks tolm vaid jäi ta teele.

1925.

      ELEEGILISELT

      1

      Meeletult raiskasin tuulde

      saatuse kaunid kingid.

      Mustemaks päevast päeva

      silmi all muutuvad ringid.

      Milleks veel küttida kunsti

      säravaid mantliääri,

      kui minu vabisev käsi

      hoida neid enam ei vääri?

      2

      Hirmus on elu – ta nõuded ei tunne piiri.

      Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

      Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:

      Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

      MILLEKS MULLE TIIVAD

      Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,

      kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?

      Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,

      kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?

      Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,

      kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?

      Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?

      Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.

      Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,

      et võiks rahu leida kustunute kõrval.

1926.

      JÕULUÖÖL

      Külm juukseisse sul põimis härmalõngu

      ja jõululumme vaibus linna kära.

      Su rõivaist levis kannikeste hõngu

      ja tähesära.

      Nii südaööni sumpasime ringi

      ja kirju kuusk – see loitles igas majas.

      Kuid leebe nukrus looritas me hingi,

      sest võõraist aknaist „Püha öö” meil' kajas

      PIHTIMUSKILDE

      1

      Ma õnne talumiseks olin

      liig mannetu ja nõrk.

      Mu pääluus äikseratta kolin

      ja kõigi tuulte kokkupõrk.

      Mu veri närbus päiksepaistes

      ja määndus vihmavoos.

      Ah, meelte jahisaaki haistes

      ma sumpasin vaid roostesoos.

      Mul julgust kotkalennuks jätkus,

      kui korskas tormisõnn,

      kuid ikka süda kõrbes katkus,

      niipea kui sinna voogas õnn.

      2

      Mu armastus kui epilepsis äge,

      kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.

      Seepärast kõigist olen hüljatu

      ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

      Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,

      ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.

      Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,

      sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

1928.

      3

      Sul laual paberossikarp ja tikud,

      klaas musta teed ja mõned raamatud.

      Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –

      su värsid ju kui lapsel saamatud.

      Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,

      näe, kevadpäike helgib katusel.

      On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,

      kui oleks lood nad kuski matusel.

1928.

      HAIGE

      1

      Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.

      Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.

      Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,

      nii ahastab mus hing ja kipub koju.

      Kas võõruses ei koputanud keegi?

      Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.

      Õhk näole hangub lämmatavalt raske

      kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

      Miks ikka kohtupasun veel ei unda?

      Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda…

      Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,

      ei

Скачать книгу