Kohtupäev. Heiti Talvik

      Mind rinna vastu enam õnn ei suru,

      põu viljatuna närbub armu ihkel.

      Mu külge maialt kleepub kärbsepuru

      ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

      Siis tuli hingepakk ja maksahaigus…

      Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,

      kui juba tubaka- ning õllemaigus

      on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

      Rõõmude vürtsiseid veine

      kevad mu rinda kallas.

      Hurmas läks päev, aga teine

      mustade murede vallas.

      Nutuga naeru pooleks

      pudeneb igal viivul.

      Emba mind, et ma kooleks

      lõkkele loitvail tiivul.

      Issand, kas iial ei leita

      kongi, kus koltun vahaks?

      Vahel su peekrisse heita

      kihavaid mürke tahaks.

      Piinan ja petan sind armus.

      Kui aga kihvatad raeva,

      tunnen, et raudne su karmus

      avab mul seitsmenda taeva.

      Jälle vaarun koju

      pisarais ja purjus.

      Ah, kui naeruväärselt

      eluõnn mul nurjus!

      Jälle kord su hellus

      äratas mus looma.

      Ime veel, et rentslis

      maoli ma ei rooma!

      Udus talihommik

      virgub sularõske.

      Äkki tabas laksuv

      lumipall mu põske.

      Noor ja kiljuv kari

      rõõmsaid piimakärsse

      rühkis koolimajja

      veerima mu värsse.

      Üks hambutu vanapiiga

      mind unes tallas ja rõhus.

      Kas olen ehk suitsetand liiga,

      või on mul ussid kõhus?

      On's tükike jahukäkki,

      mis magada mind ei lase?

      Või äkki

      ma salmikuist jälle rase?

      Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,

      õis puhkes verine ja lihakarva.

      Ta krooni valge liblik eksis harva, –

      röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.

      „Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!” –

      nii sisistasid liiliad rassiraevas.

      Uustulnuk aga juured maasse kaevas

      ja peenra päästis röövikute mürgist,

      mis ammu tõvena ju teisi vaevas.