on>1
V. pooljaamas ja tema lähemas ümbruses valitses muidu unine igavus; jaamaülem istus oma toas, jõi teed, luges «Svet’ti» ja haigutas; ametis olev telegrafist mõtles nii kaua 20. kuupäevale, kuni ta pea aparaadilaua nurgale vajus ja silmad kinni läksid; stoorož küürutas pagasiruumis kaalul ja parandas oma pojakese kingi; ainult teemeister liikus venimisi jaama ees roobastel, andis roopaseadjale mõne käsu ning läks siis koju naise juurde; sirelipõõsastes, väikese kollase jaamahoone taga, säuksusid varblased, mõni põrnikas põrises noorte pärnade ja pihlakate ümber, alt metsa poolt kuuldus käo kukkumist – muidu oli kõik vagune, uinuv, tukkuv.
Aga kui olid reisijaterongid hommikuti ja õhtuti tulekul, siis elustus V. pooljaam otsekui mõni suurjaam – muidugi ainult suvel. Kõigil teeharudel, mis tulid põhjast ja idast jaama poole – ja neid oli kaunis palju – tärkas nähtavale valgeid kübaraid, helkjaid kleite, värvikaid päevavarje, iga karva meesterahvaülikondi roheliste puude ning põõsaste vahel, ja varsti valitses jaamaesisel priske liikumine, rõõmus vehkimine üksteisest mööda ja elav kõnesumin. Jaamamaja seinte najale kogunes ikka rohkem jalgrattaid, pärnade ja pihlakate alla hobuseid sadulas ja vankrite ees. V. pooljaamast paar versta eemal asetses nimelt üks uuemal ajal tekkinud suvituspaik, mille elanikele, eriti nooremaile, pakkus rongide tulek ja minek lõbusat vaheldust, seda enam, et jaama poole minevad, läbi kuusemetsa ja haljaste aasade viivad teed olid jalutamiseks nagu loodud.
T. suvituskohas asusid rikkamad linnakodanikud – seda võis näha nende tütardest ja poegadest jaamaesisel. Viimaste näod, riided, ehted, nende liikumis- ja kõnelemisviis, kogu nende olek eneste vahel ja muu ümbruse kohta – kõik hingas enesest teatavat ollust, mis sissepoole ühendab, väljapoole lahutab, mis tõmbab selle seltskonnaliigi ümber nähtamatu, aga selgesti tunduva piirjoone. Noor jaamaülem, kes toas «Svet’ti» lugedes igavuse pärast oli haigutanud, – kuis oli ta nüüd erksalt jalul, kuis teretas ta aupaklikult sinna ja aupaklikult tänna, kuis laenas ta viisakalt ja kannatlikult igaühele oma kõrva, kel temalt oli midagi küsida või soovida, ja kuis punastas ta õnnelikult, kui keegi noorte preilide hulgast teda mõne lahke küsimusega austas! Ja stoorož ja pakikandja – nad muutusid kõigi nende härraste alandlikeks teenijaiks, kummardavaiks ümmardajaiks, nad olid iga kord nagu hüppel, kui neile keegi härra, proua või preili mingi käsuga lähenes. Väsinud telegrafist, kes nii suure igatsusega palgapäeva ootas, oli unest ammugi ärganud, vahtis aknast poolaukartliku uudishimuga välja ning tundis kõditavat lõbu, et ta kõigi nende härraste seas, kes teda tähelegi ei pannud, inimese leidis, keda ta tohtis teretada, olgugi et see oli ainult ühe tohtriproua – bonne.
Sel neljapäevaõhtul, maikuu lõpul, mil Andrei Petrovitšit ootas aimamatu au, et Riesemanni preilid oma venna ja külalistega olid talle raudteele isiklikult vastu tulnud, pakkus V. pooljaam tavalist elustatud pilti. Perroonil jalutasid suuremais ja väiksemais salkades moodsalt friseeritud noored preilid kergeis helkjais suveriietes, noorhärrad valgete kübarate või kirjute spordimütsidega, ülespoole koolutatud vurrudega ja läikivate keppidega, siis mitmest vanuseliigist alaealised tütarlapsed lühikestes seelikukestes, lühemate ja pikemate patsidega, mida ehtisid värvikad lindid, ja lõpuks nooremad ja vanemad poisikesed, osalt õpilasemundrites, osalt õhukestes valkjates suveriietes. Vanemaid härraseid oli võrdlemisi vähe näha; need maitsesid kodus oma aedades ilusat sooja kevadeõhtut.
Andrei Petrovitš Kurbatov oli paari päeva eest kirjutanud, et ta saabub tänase rongiga. Härra Riesemann saatis talle kutsari sarabaniga jaama vastu. Et Riesemanni härrastest, kes rohkete külalistega parajasti pühitsesid Stella-preili sünnipäeva, keegi isiklikult ei tahtnud Eberhardi tulevast tunniandjat minna jaamast ära tooma, oli ainult loomulik. Seks polnud Eberhardil eneselgi lusti, sest esiteks tundis ta iga õpetaja, ka kõige pehmema vastu iseäralist õudu, ning teiseks oli see õpetaja, kes pidi tulema tema suvist priiaega kitsendama ja keda ta sellepärast südame põhjas juba ette vihkas, ainult vaene vene üliõpilane, kelle peale rikka vabrikandi ainus poeg ainult kui palgalise peale võis maha vaadata. Ent korraga hüüdis Stella-preili, kes oli täna oma ilusa peigmehe kõrval iseäranis heas tujus:
«Lapsed, lähme härra Kurbatovile jaama vastu! Tädi Agaate kirjutab Peterburist, ta olevat, hoolimata kõigest, üsna huvitav inimene.»
Mida Stella-preili sõnaga «hoolimata kõigest» mõtles, selle jättis ta teistele seletamata, tema ettepanek aga leidis vastukõla. Kõigepealt muidugi härra Göbleri poolt, kel oli põhimõtteks peiupõlves oma ilusa mõrsja soove pirnesi täita; siis Heinrich Bergmanni poolt, kes, olles ise üliõpilane, tundis sellepärast uudishimu Peterburi kommilitooni tundma õppida, keda Stella oli huvitavaks nimetanud; paar noort neidu ja üks härra külalistest olid jalutamisega kah nõus, ning Eberhardi kaasamineku otsustas filosoofiline kaalutlus: Mida varemini vaenlast näed, seda varemini võid talle hambaid näidata … Ainus tõrkuja oli preili Riita Riesemann, kes, mossitades oma ilusaid huuli ja vaadates etteheitlikult õe otsa, ütles lõikaval, torkaval toonil, mis talle oli nii omane:
«Aga mõtelge ometi, mida hakkab see inimene enesest arvama, kui me temale vastu läheme! Me rikume ta ju otsekohe ära!»
«Paperlapapp,» vastas Stella, «ta hakkab ju meiega koos elama, meiega ühes sööma, meiega läbi käima. Ja lõpuks: ta on üliõpilane, ning nagu tädi Agaate kirjutab, heast perekonnast, kuigi vaene.»
«Ja ta võib ju üksinda vankril koju sõita, kuna meie tuleme jala tagasi,» lisas härra Göbler juurde.
Riita vaatas küsivalt Heinrich Bergmanni, oma austaja peale; see näis kahevahel olevat, silitas korraks oma tärkavat habemeudu ülemisel mokal, lükkas oma rohelise värvimütsi, mida ta maal katteta kandis, veidi teisele kõrvale ning pajatas oma venitaval, uhkel-hooletul kõneviisil:
«Peab ometi teadma, kellega tal on tegemist, ja kui tema ei tea, eks siis tea meie.»
«Vähemalt peame aga küsima, mis arvab mamma,» puikles Riita edasi, ehk küll järeleandlikumalt. Kuid juba oli Stella Osvald Göbleri käsivarrel minekut teinud ja teised tegid nende kannul sedasama, nii et nooremale preili Riesemannile, kes ju muidu oli jalutuskäigu poolt, muud nõu järele ei jäänud, kui oma üliõpilasega seltskonnale järgneda.
Nüüd nad kõndisid jaamaesisel edasi-tagasi ja viitsid aega tuttavaid teretades, vähem tuttavaid vaadeldes ning kritiseerides ja kergelt-ükskõikselt lobisedes. Rong oli eelmisest jaamast juba välja helistatud, signaalilaud üles tõmmatud.
Stella Riesemann pidi täna olema tõesti lõbusas tujus, sest tema, kes ta oma õe kõrval oli muidu nii tagasihoidlik, nii tõsine, peaaegu kuiv, hüüdis korraga vallatult ja naerval suul:
«Lapsed, kes tahab minuga kihla vedada? Ma väidan, et ta on musta verd!»
«Kes nii?» küsis Göbler.
«Andrei Petrovitš muidugi.»
«Eberhardi tulevane koolmeister?»
«Jaa, jaa!»
«Aga Stella, mis on meil siis selle inimese juustekarvaga tegemist?» käis Riita hääl nagu pisukese ratsapiitsa nips. «Sul näib ju hoopis iseäraline huvi tema kohta olevat.»
«Ongi,» naeris Stella. «Kas teate, ma olen kõigist neist nägudest, mida meie siin iga päev näeme, – neist igapäevanägudest siiamaani tüdinud!» Ta tõmbas endal esimese sõrmega üle kurgu. «Ma olen ka teie kõigi nägudest tüdinud – palun vabandada!»
«Minu omast ka?» küsis härra Osvald Göbler teeseldud ehmatusega, kusjuures ta oma ilusa õrna härrasnäo selle täiel ilul ning õrnusel pruudi poole pööras ja talle oma suurte sõstrakarva silmadega etteheitlikult otsa vaatas.
«Võib-olla – ma näen sind ja kõiki teisi liiga sagedasti,» vastas Stella, kuna ta sinine pilk kelmikalt ja ühtlasi hellalt peigmehele heitis. «Ma näen teid liiga sagedasti, see nürib mu nägemisvõime, ja miski pole loomulikum, kui et ma igale uuele näole, mis minu piirkonda ilmub, huviga vastu vaatan …
