väidan, et ta on valget verd – päris linavalge, just nagu sinu papa tallipoiss Janka; silmaripsmedki on tal valged nagu –» härra Osvald Göbler hakkas valjusti naerma ja jättis sõna pooleli, kuna ta Stellaga käe kokku lõi. Kihlveo hinnaks määrati midagi magusat – ühelt poolt kaks naela šokolaadi, teiselt poolt – sosistatud kokkuleppel – teatav arv mususid.
«Kas teate,» võttis Tartu korporant Heinrich Bergmann pahase preili Riita kõrval paljutõotava venitamisega sõna, «kui teie, preili Stella, tahate selle Andrei Petrovitši välimuse kohta ustavat kirjeldust saada, siis võin mina selle teile anda!»
«Teie? Teie ei tunne teda ju!»
«Tunnen. Vähemalt nii palju, et teda võin kirjeldada. Ma tunnen paljusid Andrei Petrovitšeid ja nad on kõik ühesugused. Meie Tartu kubiseb neist ju nüüd, nagu tuttav … Pange aga tähele, preili Stella: Andrei Petrovitš Kurbatov kannab punast särki paigatud pükstel, ja kui tal on mundrikuub seljas, siis võite sellest kodus kõige parema tagajärjega lasta seepi keeta, ja kui lisate mantli veel juurde, siis saate rohkem seepi, kui teie pesunaine aastas jõuab ära kulutada. Mis puutub aga Andrei Petrovitš Kurbatovi ilusaisse juustesse, mille karva ma teile paraku ei tea nimetada, siis ulatuvad need tal kõige luulelisemais käharsalkades õlgadeni ja on nii tihedad, et neist rehagi läbi ei tungi, mis tuleb osalt ka sellest, et nad pole aastat kolm ei kammi ega reha näinud.»
Terve seltskond, peale Stella, naeris; kõige südamlikumalt preili Riita Riesemann, kes pooltänulikult, pool-imestades oma naljaosavale austajale silma vaatas. Heinrich Bergmanni kirjeldus oma hoolimata teravuses, jah, jämeduses, oleks muidu vahest läilalt mõjunud, aga see noormees oskas pilgates nii heasüdamlikku, pahamõtlemata tooni tarvitada, et see ta sõnade vastikut mõju vähendas ning pehmendas. Ka Stella ei pahandanud, aga et ta kord opositsioonis oli, siis ei tahtnud ta vastust võlgu jääda.
«Ma ei tea mitte, Heinrich, kui õige on teie kirjeldus härra Kurbatovist,» ütles ta tõsiselt, kuid teravuseta; «teie peate aga tunnistama, et siledaks soetud pea ja nõelasilmast tulnud kuub ei küüni veel mitte inimliku väärtuse hinnanguks, ei tee meest veel mitte meheks ega huvitavaks ammugi mitte.»
Heinrich Bergmann kummardas sügavasti.
«Nüüd sain!» ütles ta alandlikult.
Kuid Riita ei tahtnud võitu lasta nii kergelt õe kätte minna: ta viskas, nagu tal sellisel puhul viisiks oli, oma kitsad, kuid verekad huuled põlglikult üles ja nipsas:
«Nah, mis puutub minusse, siis seltsin ma ennemini kasitud ja haritud tölplasega kui poolmetsiku suurvaimuga; mul pole kord lugupidamist räpase ja nadise inimese vastu.»
«Maitseasi, armas Riita,» naeris Stella-preili; «ma tean ju, et sa hindad inimesi nende hilpude järgi ja pead vaimu üldse kaunis üleliigseks asjaks.»
Vaidlusele tõi lõpu rongi tulek. Jaamakella lõikav helin surmas Riita-preili vastuse. Konduktorid hüppasid platvormidelt, et avada vagunite uksi; rongi aknast vahtis välja palju tolmunud nägusid; mahaastujaid oli ainult vähe.
Riesemannide seltskond pidas silmas teise klassi vaguneid, üksnes Heinrich Bergmann mitte; see näis Andrei Petrovitš Kurbatovit kolmandast klassist ootavat välja astuma, ja tal oli õigus. Kestis küll kaunis kaua, enne kui nähtavale tuli isik, keda ta üliõpilasmundri järgi võis Eberhardi tulevaseks tunniandjaks pidada, sest tal oli suur ning raske reisikohver vaguniukse ja platvormitrepi vahelt välja pingutada ja alla kanda; aga et see oli ainus üliõpilane, kes rongist üldse ilmus, siis ei võinud kahtlust olla, et raske reisikohvri omanik on Andrei Petrovitš Kurbatov.
Tema vastuvõtjate seas tekkis kõhklev arupidamine, kas läheneda talle kõik koos või jätta seda härradele, või jälle Eberhardile üksi ülesandeks. Aga enne kui selles otsusele jõuti, astus võõras üliõpilane, kui ta oma kohvri perroonile maha oli pannud, Eberhardi juurde, kes kandis reaalkooli õpilase mütsi, ning küsis kerge vene kõlaga saksa keeles: «Kas te mitte vabrikant Riesemanni poeg ei ole?»
Poiss tõstis poolimetlemisi silmi ja vastas jaatavalt.
«See rõõmustab mind,» kõneles võõras seepeale vene keeli edasi ja sirutas sõbralikult käe. «Mina olen Andrei Petrovitš, sinu tulevane seltsimees ja sõber. Minuga kõneldes ütle mulle sina, nagu mina ütlen sinule. Ja nüüd näita mulle, kus seisab vanker, millele ma võiksin oma kohvri panna; kui tee pole kauge ja sina mitte väsinud, siis läheme jala koju. Kas oled nõus?»
Eberhard ei teadnud isegi, millest see tuli, aga ta oli oma tulevase õpetaja teretusest nii kohmetu, et ei märganud midagi vastata ja vaatas nagu nõu ja abi otsides veidi eemal seisvate õdede ja nende külaliste poole.
«Või ei ole sa mitte üksinda?» küsis Andrei Petrovitš kelle pilk siirdus poisi vaatesihi poole, mispeale seltskond Stella juhtimisel temale hakkas lähenema. «Kui õieti näen, on sul koguni palju kaaslasi,» lisas ta naeratades ning astus nüüd, mütsi peast võttes, preilidele ja härradele elaval sammul vastu.
Mees, kes esitles end Riesemanni daamidele ja nende külalistele, tegi Stella kihlveos võitjaks, sest Andrei Petrovitšil olid mustjad, kõrvade ümber halliga segatud juuksed ja samasugune täishabe, millest siit ja sealt ka väikesed vöödikesed hõbekiude valendasid. Aga Heinrich Bergmanni kirjeldus oli tema kohta ainult vähesel määral pihtaminev. Härra Kurbatovi juuksed olid lühikeseks pöetud, ta tihe habe ümarikuks piiratud, ta riided küll veidi kulunud ja pleekinud, aga mitte määrdunud ega paigatud, ja särki ei kandnud ta mitte pükstel, vaid mantli alt, mille ta lahtiselt üle õlgade oli võtnud, paistis välja valge kanepiriidest tužurka. Ainult ta müts võis vahest nõudlikule nägijale nurisemiseks asja anda: päike, vihm ja tuul olid selle algvärvi ammu hävitanud ja talle näo ning kuju andnud, millel enam mingit kindlust ega ühtlust ei olnud.
Kõige uudishimulikumalt heitis Stella-preili pilgu võõra peale ja leidis, et Andrei Petrovitš on inetu mees. Viimase kollakaskahvatu nägu oli kergete rõugearmidega kaetud, ta paksuhuuleline suu lai, ta tugev nina tönts; elu ja valgust selle jumetu näo üle laotasid aga ta mustjad, kaunis suured silmad, mille pilk igaühe peale nii rahulikult ja uurivalt heitis, nii usaldust jagades ja usaldust nõudes. Andrei Petrovitši keskmine, aga tugev kasv oli laitmatu, ta liikumine vaba ja kindel. Seevastu äratas ta piinlikku tähelepanekut, kui ta teretuseks oma parema käe välja sirutas; Riita-preili põrkas ehmatusekarjatusega tagasi ja ka Stella võttis selle käe ainult tõrkumisi vastu.
«Te peate sellega harjuma,» ütles Andrei Petrovitš naeratades; «ma olen näinud, et sellega üsna ruttu võib harjuda.»
Härra Kurbatovi paremat kätt kattis nimelt üleni, välja arvatud paari sõrme otsad, kaugelt käsivarrelt tulev sinakaspunane sünnimärk. Äkitselt nähtavale tulles äratas see käsi tõesti kohutava oletuse, kui oleks ta naha alt täidetud tardunud verega.
«Ta peaks ometi kindaid kandma – see on ju hirmus!» sosistas preili Riita Heinrich Bergmanni poole, kui ta näo oli jälkusemärkidega kõrvale pööranud.
Nagu oleks Andrei Petrovitš neid sõnu kuulnud, tõmbas ta taskust paari valgeid puuvillkindaid ja pani kätte.
«Ma ei kanna suvel mitte heameelega kindaid, selle pärast vabandage,» ütles ta rahulikul toonil seltskonna poole.
Vaheajal oli Riesemanni kutsar perroonile ilmunud, et koolihärra kraami vankrile viia, mis ka Stella-preili juhatusel sedamaid toimus.
«Me jalutasime jala jaama ja läheme ka jala tagasi, nagu teeme seda harilikult iga päev ajaviiteks; teie aga, härra Kurbatov, soovite vististi teile vastu saadetud sarabaniga sõita?» ütles Stella Riesemann, kes siin majaproua asemiku
