ine/>
1. PEATÜKK
Muumia ärkab ellu
Soe suvepäike särab kõrgel Valleby linnakese kohal. Kirikutänava väikeses välikohvikus istuvad kaks last ja söövad jäätist. Need on Lasse ja Maia.
Nad on parimad sõbrad, kuigi täna on Maia Lasse peale natuke pahane.
„Kujuta ette!“ ütleb Lasse ega tee Maia etteheitvatest pilkudest väljagi. „Eile sai kool läbi ja ees ootab pikk mõnus suvevaheaeg. Võtame kõik see aeg päikest, ujume ja sööme jäätist. Nii tore!“
Ta nõjatub tooli seljatoele ja tõmbab nokkmütsi silmadele. Maia kraabib oma jäätisetopsiku tühjaks.
Ta ohkab raskelt ja silmitseb Lasset.
Seal see poiss nüüd istub ja naudib elu, samal ajal kui tema on nördinud ja torssis.
„Mõtle parem kõikide sulide ja kaabakate peale, kellel ei ole suvevaheaeg. Maailmas on nii palju petiseid ja kelme, aga meie istume siin ja mugime jäätist. Juba mitu kuud pole midagi põnevat juhtunud. Töötu detektiiv on täiesti mõttetu tegelane,“ pahandab Maia.
Asjalood on nimelt nii, et Lassel ja Maial on kahe peale detektiivibüroo. Nende kontor on Maia keldris. Seal on neil kõik, mida juhtumite lahendamiseks vaja. Talvel või kehva ilmaga istuvad nad oma keldrikontoris ja loevad pakse kriminaalromaane.
Aga nüüd on suvi ja ilm on ilus.
„Ma lähen ostan ajalehe,“ ütleb Maia.
Lasse pomiseb midagi oma mütsinoka alt. Maia kõnnib otse üle suviselt tühja tänava kioski juurde, mis asub kiriku kõrval.
Hetk hiljem ei ole vaikusest enam jälgegi. Maia tormab üle tänava ja vehib linnakese ajalehe, Valleby Sõnumitega.
Varblased, kes laua alt toidupuru nokkisid, lendavad kohkunult laiali.
„Vaata, Lasse! Lõpuks ometi on midagi juhtunud,“ ütleb Maia hingeldades.
Lasse ajab end sirgu ja vaatab lehte, mille Maia tema ette lauale laotab.
„Krister Lönn!“ pahvatab Maia. „Ta on ju isa sõber. Nad mängivad pärastlõunati koos golfi.“
Maia ja Lasse lappavad kiiresti leheküljeni 10. Seal on kirjas, et öövalvur valvab just seda saali, kus asuvad muuseumi kõige väärtuslikumad esemed.
Saali ukse suleb öövalvur ise seestpoolt, kui ta vahetus algab. Krister Lönn tuli tööle õhtul kell kaheksa ja öö oli rahulik. Ent hommikul, viis minutit enne üheksat, kui ta valmistus koju minema, nägi ta äkitselt, kuidas muumia liigutama hakkas ja ruumis ringi käis. Kabuhirmus valvur keeras ukse lukust lahti ja jooksis trepist üles, muuseumijuhataja Barbro Palmi kabinetti. Sealt helistas ta juhatajale ja teatas ka politseisse.
Muumia oli jätnud maha ka kirja, aga politsei ei soostunud selle sisu avaldama.
„Ma mäletan küll,“ ütleb Lasse, „kuidas me klassiga muuseumis käisime. Siis rääkis õpetaja, et muumia, kes oli just Egiptusest kohale saabunud, on kuninglikust soost. Muumiasidemete sees on vaarao Ramsese onupoeg. Vana-Egiptuse kuningaid nimetati vaaraodeks.“
„Ma tean,“ ohkab Maia. „Ma käisin ju ka tookord muuseumis.“
„Muumia kohal lasub needus,“ jätkab Lasse. „Seda, kes muumia und häirib, tabab häda ja viletsus.“
„Kadunud maal maksab kindlasti miljon krooni,“ ütleb Maia. „Aga kas on tõesti võimalik, et muumia ärkas ellu? Tule, lippame muuseumi ja vaatame, kas saame midagi lähemalt teada.“
2. PEATÜKK
Salapärane kadumine
Kui nad muuseumi juurde jõuavad, on selle esine ajakirjanikest ja niisama uudishimulikest pungil. Lasse ja Maia tunnevad kohe ära Barbro Palmi, muuseumijuhataja, keda parajasti küsitleb teleuudiste reporter. Nad trügivad lähemale, et tema juttu kuulda.
„… ei, midagi muud pole kadunud,“ ütleb ta.
„Mis muumia kirjas seisis?“ küsib üks reporter ja sirutab mikrofoni ette.
„Seda ei saa ma kahjuks öelda,“ vastab muuseumijuhataja lühidalt.
Barbro Palm pöörab ringi ja läheb trepist üles muuseumi ukse poole. Ajakirjanikud on tal kannul ja ukse juures trügides õnnestub ka Lassel ja Maial muuseumi lipsata.
„Mida teie siin teete?“ nähvab muuseumijuhataja, kui ta Lasset ja Maiat märkab. „Me oleme täna suletud, küllap saate isegi aru. Hakake astuma!“
„Ma arvan, et me võiksime aidata maali üles leida,“ ütleb Maia nii veenvalt, kui ta vähegi suudab.
„Teiesugused põngerjad! Tuhkagi! Öelge üksainus põhjus, miks ma peaksin oma kallist aega teie peale raiskama!“ turtsub Barbro Palm.
Ta kõnnib muuseumi fuajees edasi-tagasi ja murrab närviliselt käsi.
„Näib, et politseil ei ole juhtlõngu, kuna muuseum on juba välja pannud 10 000 krooni leiutasu sellele, kes aitab maali üles leida,“ ütleb Lasse. „Te olete vist meeleheitel.“
Barbro Palm muudkui kõnnib närviliselt edasi ja tagasi. Lasse ja Maia taipavad, et nad peavad välja pakkuma midagi, mis tõepoolest juhataja huvi äratab.
„Kas te öövalvuri telefoni olete juba üles leidnud?“ küsib Lasse.
Barbro Palm peatub ja pöörab ringi. Seejärel vaatab ta uurivalt Lassele ja Maiale otsa.
„Kuidas teie teate, et Kristeri mobiiltelefon kadunud on?“ pärib ta.
See telefoniküsimus oli üsna huupi esitatud, aga Lasse ja Maia peavad kuidagimoodi Barbro Palmi usalduse võitma.
„Öövalvur oleks ju loomulikult omaenda telefoni kasutanud, kui tal oleks see olnud, selle asemel et teie kabinetti tormata ja sealt helistada.“
Muuseumijuhataja seisab mõnda aega vaikides ja lausub siis:
„Hea küll! Ma näen, et teil pea lõikab, ja politsei tundub päris jännis olevat. Võib-olla avastate midagi, mis on nendel kahe silma vahele jäänud. Tulge kaasa!“
Barbro Palmi kabinet on sisustatud klaas- ja metallmööbliga. Mööbel jätab kalgi ja kõleda mulje.
Maiale meenub leheartikkel selle kohta, et Barbro Palm tahab kogu muuseumi ümber kujundada. Tänapäevasemaks muuta. Inimesed üle kogu riigi peaksid tulema Vallebysse, et näha moodsat kunsti, mida Barbro Palmil on plaanis siia soetada. Muuseumijuhi plaanid on linnakeses suurt vastukaja tekitanud.
