hakkab kohe pastorikuue suurtest taskutest piletit otsima.
Higi lausa voolab ta otsmikul.
Ta naeratab närviliselt, kui pileti konduktorile ulatab. Aga piletiga koos tõmbab ta välja veel mõned väikesed paberilehed, mis kukuvad põrandale.
Lasse ja Maia kummarduvad, et aidata need üles korjata, ja näevad tahes-tahtmata, mis sinna kirjutatud on.
Nad loevad esimesi ridu:
Lasse ja Maia vaatavad teineteisele otsa – mida see veel tähendama peaks?
„Ah teie mängite kaarte,“ ütleb konduktor naeratades Lassele ja Maiale, kui ta nende pileteid augustab.
„Agneta Wikander,“ loeb Maia tema nimesildilt.
„Aga see noorhärra siin ei ole vist kõiki oma kaarte välja käinud,“ jätkab konduktor ja võtab mängleva liigutusega Lasse kõrva tagant ühe mängukaardi.
„Tohoh, kuidas sellist asja tehakse?“ küsib politseiülem vaimustunult.
„Natuke hookuspookust ja palju harjutamist,“ vastab konduktor.
Siis soovib ta kõikidele head reisi. Aga ümber pöörates ta komistab. Ta hakkab kukkuma, aga politseiülem püüab ta oma tugevate käsivarte vahele.
„Oi, ma palun väga vabandust,“ ütleb Agneta Wikander ja kohendab oma pintsakut.
„Pole hullu,“ vastab politseiülem.
Lasse ja Maia näevad, et ta punastab! Eks politseiülem vist arva, et Agneta Wikander on oma sinise pintsaku ja konduktorimütsiga väga kenake.
Konduktor kaob kupeest välja rongi tagumise otsa poole, et teistegi pileteid kontrollida. Politseiülem sirutab selga ja jälgib pingsalt koridori.
Lasse ja Maia hakkavad kaarte mängima. Kirikuõpetaja pomiseb ikka veel endamisi ja politseiülem ei tõsta pilku koridorilt. Tükk aega ei kosta midagi muud peale rongirataste ühtlase klobina rööbastel ning Lasse ja Maia pomina mängukaartide taga.
Isegi kirikuõpetaja näib pisut rahunevat. Lõpuks paneb Maia oma kaardid lauale ja ütleb Lassele:
„Tahaks midagi head …“
Tema lause katkestab kupee ukse avanemine.
„Kas soovite juua või suupisteid?“ küsib valge pluusi ja sinise põllega naisterahvas.
Ta lükkab enda ees limonaadi, kohvi ja võileibadega käru.
Siis lukustab ta käru rattad ja kummardub reisijatele lähemale.
Politseiülem ostab tassi kohvi ja saiakese. Kirikuõpetaja raputab pead.
Kui politseiülem ostu eest tasub, märkab Maia midagi imelikku. Ettekandja avab käru peal oleva musta rahakarbi ja teeb, nagu pistaks raha sinna sisse.
Seejärel aga paneb ta politseiülema raha kiiresti enda taskusse! Ta ei ole küll nii osav kui konduktor, aga Maia ei usu, et teised kupees seda liigutust märkasid.
„Kaks limonaadi ja kaks võileiba,“ tellib Lasse.
Ettekandja otsib joogid ja võileivad kärust välja ning Maia näeb taas, kuidas ta raha valesse kohta pistab. Siis lükkab ettekandja oma käru edasi rongi tagumise otsa poole.
Maia vaatab mõtlikult aknast välja. Närviline kirikuõpetaja, mustkunstnikust konduktor ja lisaks ettekandja, kes paneb raha oma taskusse, mõtleb ta.
Maial on tunne, et õige varsti on LasseMaia detektiivibürool uus juhtum lahendada.
3. PEATÜKK
Nagu linnukene siristab
„Ei, peaks end vist natuke liigutama,“ ütleb kirikuõpetaja äkitselt ja tõuseb oma kohalt püsti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
