oleme suletud,” ütleb ta väsinult. „Meie loomakestel on halb olla.”
Lasse, Maia ja Miranda arvates paistab, nagu oleks ta äsja nutnud ja väga kurnatud.
„Ma peaksin Sylvesterile natuke vitamiine ostma,” ütleb Miranda ja teeb jakinööbi lahti.
Sylvester pistab pea välja.
„Kahju küll,” vastab noor naine ja hakkab ust uuesti kinni tõmbama. „Ma ei tohi kedagi sisse lasta.”
„Palun …” ütleb Maia.
Naisterahvas raputab pead. Aga just enne ukse sulgumist kargab Sylvester Miranda põuest välja ja lipsab poodi sisse.
„Sylvester, tule tagasi!” hüüab Miranda.
Aga väike ahv ei tule tagasi ning kuna uks on endiselt lahti, saavad ka Lasse, Maia ja Miranda sisse astuda.
Sees näevad nad, kuidas Sylvester puuride ja akvaariumide vahel ringi jookseb ja murelikult loomi vaatab. Linnud nagu istuksid ja magaksid oma puurides. Küülikud on troppis koos, ninad üksteise kasukates. Ja ühe õrre peal istub papagoi, silmad kinni.
Sylvester jõuab suure linnu juurde ja patsutab ta pead.
„Head ööd,” ütleb papagoi ja pistab noka tiiva alla.
„Frida, mis siin toimub?” kuulevad nad kellegi häält.
Lasse, Maia ja Miranda pööravad ringi ja näevad hallis kitlis meest, kes tuleb leti ja kassaaparaadi taga asuvast ruumist nende poole.
Mirandat ja Sylvesteri märgates ta ohkab ja ütleb:
„Täna ei oleks te pidanud siia tulema. Ma ei tea, mis mu loomadega lahti on. Nad muudkui magavad.”
„Sylvester lipsas sisse,” selgitab Miranda. „Kas nad on haiged? Kas sa arvad, et see on nakkav?”
„Ma ei tea,” vastab hallis kitlis mees ja vajub toolile istuma. „Loomaarst ei leidnud midagi.”
„Kui kaua see juba kestnud on?” küsib Maia.
Toolil istuv mees vaatab Maiale üllatunult otsa, nagu taipaks alles nüüd, et Miranda ja Sylvester ei tulnud üksi.
„Need on Lasse ja Maia,” kiirustab Miranda selgitama. „Nemad on detektiivid ja saavad sind võib-olla aidata. Ja tema on Valdemar.”
Mees noogutab Lassele ja Maiale. Sylvester ronib mööda Mirandat üles ja istub talle õlale.
„Kui kaua on loomad nii väsinud olnud?” küsib Maia uuesti.
Lasse võtab tagataskust märkmiku ja hakkab kirjutama.
„Umbes nädal aega,” ohkab Valdemar. „Ja nad on iga päevaga aina väsinumad.”
„Nad ei söö enam peaaegu üldse,” lisab noor naine, kelle nimi on ilmselt Frida.
Ta haigutab ja jätkab:
„Me oleme hirmus mures. Loomadel on tavaliselt nii hea isu!”
„Äkki on viga toidus?” küsib Lasse.
„Võib-olla keegi mürgitab neid?” lisab Maia.
Valdemar osutab ruumi teise otsa.
„Toit seisab seal,” ütleb ta. „Iga loom saab eri toitu. Vaadake ise.”
Lasse, Maia ja Miranda lähevad nelja anuma juurde, mis seisavad riiulil.
„Kalatoit”, „Linnutoit”, „Küülikud ja merisead” ning „Vitamiinid” on siltidel kirjas.
„Iga loom saab ise toitu ja lisaks saavad kõik vitamiine,” selgitab Frida.
„Nii et kõik loomad söövad vitamiine,” ütleb Maia. „Kui keegi peaks tahtma neid mürgitada …”
„… oleks kõige lihtsam segada mürk vitamiinide hulka,” lõpetab Lasse lause.
Lasse ja Maia vaatavad teineteisele otsa.
Paistab, et nende detektiivibüroo on endale lahendamiseks uue juhtumi leidnud.
„Ma saan aru, mida te mõtlete,” ütleb Valdemar. „Aga tegelikult ei ole lood üldsegi nii.”
3. PEATÜKK
„Aeglane nagu vana kilpkonn”
Lasse, Maia ja Miranda lähevad Valdemari juurde, kes istub ikka veel oma toolil. Ta paistab väga väsinud ja mures.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
