vastu öeldes:
“Aitäh!”
Jared, varjamaks enda imetlust, küsis:
”Kuidas sind kutsutakse?”
“Layla,” vastas neiu. “Aga sind?”
”Jared. Kuid mida need sõnad sellel kaelakeel tähendavad?” küsis ta jutu jätkuks.
Neiu vaatas teda oma heade, õrnade silmadega justkui oleks oodanud seda küsimust terve elu, võttis siis Jaredi käe ja jälle oma sillerdava naerutooni saatel möödus temast ja tõmbas kaasa, ise lisades: “Ma näitan sulle…” Ja Jared otsustas talle järgneda.
Olles niimoodi natuke maad kõndinud, tundis Jared, kuidas võlusaiake enam ei juhtinudki teda. Teda juhtis hoopis midagi muud… midagi hästi ilusat ja õrna!
Koos jõudsid nad lagendikule. Seni kuni Jared ringi vaatas, lausus Layla:
”Ma elan siin. See on mu kodu.”
”Siin..?” küsis Jared märkamata ühtegi hoonet ega miskit kodu-sarnast.
“Jah. Sa mõtlesid kus mu maja on? Aga mina olen siin juba 15 aastat elanud. Ja minul on juba kõik olemas!” vastas Layla siiralt ja jätkas: ”Siin on ka mu vanemad ja vanavanemad..”
”Kus?” vaatas Jared talle otsa.
”Mu emake ja isake ei ela enam. Ja vanaisa läks unistusi otsima. Aga nad on kõik siin! Kas näed?”
Layla, hoides endiselt Jaredi kätt, tõstis selle pea kohale ja keerutas end kaks korda justkui tantsides ja seejärel lenneldes temast kaugemale ja end ikka keerutades ja naeratades.
“Nad on igas lehekeses, igas rohulibles ja puudes ja säravas taevas!”
Jared vaatas seda omapärase käitumisega neiut otse tema sinistesse imeilusatesse silmadesse, ise järk-järgult enam naeratades. Ta suutis vaid naeratada… ta ei saanud ju öelda neiule seda kuidas ta Layla vaba ja täiuslikku mõtteviisi maailma ilusaimaks pidas.
Pärast mõningast puhkusehetke selle huvitava neiu maailmas, lausus Jared: ”Ma pean nüüd minema. Tulin, et oma unistusi leida. Aga tee paistab arusaadavalt kõige paremini seda mööda käies.”
Layla vaatas teda, endiselt rõõmsa allikavee sära silmades. Siis küsis:
”Aga kas ma tohin Sinuga tulla? Ja olla sinuga kui Sa oma unistused leiad?”
Jared vaatas Laylat pilguga nagu oleks ta just endale maailma võitnud, ulatades seekord ise neiule käe ja lausudes südamekeeles:
“Alati.”
Mõistatuslik vanake
Nad kõndisid kaua mööda looklevat, rohelist metsateed. Jõudsid siis lõpuks suure kivini, kus läks tee kaheks. Kivi peal istus pime poeet – bard Helion. Ta hoidis käes jalutuskeppi, toetudes sellele kahe käega ja vaadates taevasse, ta justkui nägi seal midagi.
Nad jõudsid talle lähemale ja bard, ilmselt tunnetades nende kohalolekut, küsis:
”Kuhu tee viib, mu noored Otsijad?”
Jared astus ettepoole ja vastas:
” Ma otsin oma unistusi.”
”Jaa jaah…” muigas bard omaette. “Aga siis viib tee teid Otsijate Lätte juurde,” jätkas ta. “See on sealpool,” kallutas vanake jalutuskeppi endast vasakule viiva tee poole.“Aga sinna on pikk ja raske tee,” hoiatas heasüdamlik poeet.
“Sa ära meie pärast muretse,” vastas Jared kindlalt. “Aga sina ise? Kas saame sind kuhugi juhatada?”
Vanake justkui teeskles üllatust ja nagu teadis juba ammu noorte südamesuurust ja headust. Ta vastas kaastundliku ilmega:
”Aga kui te praegu ei lähe, siis te ei jõuagi Lätteni.”
“Mul on võlusaiakesed mis aitavad Sul endal kodutee leida,” mainis Jared ulatades lahkete kätega vanakesele saiakese. Bard võttis selle vastu, pistis suhu ja sõi ära. Järsku hakkas ta ümberringi vaatama ja nad nägid kuidas vanakese silmis oli näha rõõmupisaraid kui ta hõiskas:
“Ma näen! Ma näen! Oh, kui ilus on kõik! Kui ilus on taevas ja pilved ja mets! Kui ilusad olete teie!”
Jared ja Layla vaatasid üksteisele otsa, justkui mõlemad arvates, et viimane lause käis kaaslase kohta.
“Aitäh! Aitäh teile mõlemale!” tatsas vanake ühelt jalalt teisele. Siis aga, hetkeks ennast vaos hoides, ütles ta poisile:
”Ma lähen nüüd. Ma lähen luuletusi looma. Ja sõnade saatel ilu tooma. Õige tegu on mõtete valgus! Pea seda meeles, Jared,” ja vanake ulatas talle vana jalutuskepi, ise rõõmsal sammul teise tee poole suundudes ja pobisedes: “Õige tegu on mõtete valgus…”
Nad vaatasid vanakesele järele, mõlemad vaikides. Siis pöörasid sama-aegselt pilgud üksteise silmadesse ja Layla küsis:
”Kuidas ta su nime teadis..?”
Kohtumine Isand Tuulega
Minnes vanakese soovitatud teed mööda, lookles see nende ees justnagu kevadine noor ojake. Nad jõudsid lagendikule, kus tee tegi suures kaares ringi ja jätkus kolmes suunas. Jared peatus, nähes Laylat ülespoole vaatamas.
“Mis nüüd?” küsis poiss.
Nende ümber hakkasid puude kuninglikud oksad ja pisikesed sirutuvad rohulibled elama. Justkui tuule kiired käesirutused oleksid igat lehte, igat oksa isiklikult liigutanud. Kõik see roomas nende ümber, kogunedes ühte kohta, tekitades tuhandete hallide toonide keskel keerise.
“Isand Tuul…” lausus Layla vaikselt.
Suur keeris koondus altpoolt alates inimkujuks, kuni teelolijad nägid juba selget lumesajuvärvi valkjates ja hallides toonides lehviva rüüga vanameest. Isegi tema silmad, nägu ja käed olid samade värvitoonidega seatud.
”Olen Tuul…” lausus ta esimesena. “…ja teie olete Otsijad, kellest räägivad puude ladvad, sosistavad uduvallid merel ja laulavad linnud taevalaotuses. Teie oletegi need, kelle abi paludes tahan mina oma võimed teie käsutusse anda.”
“Kuidas saaksime meie Sind aidata, oh kõikvõimas Isand Tuul?” küsis Jared imestunult.
”Kui tuleb aeg, mil keegi enam mind ei mõista, vajan ma teie vägitegu, et ma unustusse ei kaoks. Kui inimesed lähevad linnadesse elama, ei meeldi ma enam neile – talvel olen liiga külm ja suvel neile ei meeldi kui ma vihma toon.”
”Mis asi on linn?” küsis Layla.
”See on koht, kuhu läheb palju inimesi tulevikus elama, kes jätavad oma kodu, looduse ja mõtete vaikuse. Nad lähevad, sest otsivad, aga otsivad seda, mida nad pole kaotanud, vaid lihtsalt enam ei mõista. Minu naine – Valitsejanna Õhk – muutub mürgiseks ja Emand Vesi elutuks. Aga inimesed ei hooli, kuna arvavad, et nad pole enam osa loodusest.”
”Aga nad ju hingavad Sind ja Sinu kaasat! Ja Vesi annab neile juua!”
”Nad
