endale noorikuks tahad.
MARGUS (naerdes): Noorikuks? Mina? Seda!
Kõik naeravad. Laps vaatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.
PEREMEES (nagu enne): ära sa ütle midagi, kui sauna viime ja puhtaks peseme.
MANN (äralt): Näin, kas see on nüüd libahunt?
PERENAINE: Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Vaatab siis tänulikkude silmadega ringi.
PERENAINE (peremeest müksates): Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES: Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Kas kõht on täis?
Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi.
PEREMEES: Küll sa homme kõnelema hakkad! Roni nüüd ära üles ahju peale, seal on sul soe magada.
Laps ei vasta ikka midagi, kaob kartsast mööda ahju peale, kus kõik vagusi jääb.
PEREMEES: Noh, Margustmanni, minge ka ära põhku!
MANN: Mina pelgan!
PERENAINE: Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
Lapsed kaovad tagakambrisse. Jaanus on enese riidest lahti võtnud, et koikusse kasuka alla pugeda; vanaema ehib ka magama minema.
PEREMEES (tõmbab korraks ukse lahti ja vaatab õue): Tuisk ja sadu on järele jäänud, tähed siravad taevas…
VANAEMA: Sest vaenelaps endale paiga leidis!
Peremees ja perenaine on mõtetes ja vaatavad salakesi teineteisele otsa.
PERENAINE (murelikult): Mis sest siis nüüd peab saama, Jaan?
PEREMEES (kõrvale vaadates): Jah, mis peab saama! Või minagi tean! Mis südamega teda homme jälle tuisu ja külma kätte välja saadad!
PERENAINE (vähe aja pärast): Kui leiba oleks! Meil on isegi sööjaid küllalt!
PEREMEES: Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde?..
PERENAINE: Jah, kui teeks – ei tea, mis mõis ütleb!
PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära.
PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!
PEREMEES: Nõia või mitte-nõia! Kes meile ütleb kui suur nõid ta oli või ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama!
JAANUS (voodi äärel): Jah, ema luudekambris raejalgade peal. Nägin, kui sinna viidi. Ega neil ju kõhe kirstu ega midagi käepärast olnud. Visati muudkui eest ära sinna!
PERENAINE: Vastu ööd veel niisugust asja kõneled! Ei tule või unigi enam silma.
JAANUS (raskelt): Jah! Ega taha tulla!
Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema.
LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust – südantlõhestav hüüd): Ema!
Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud.
Eesriie.
TEINE VAATUS
Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest väikese vasksõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. Mustaverd TIINAL ja valgetverd MARIL kehvad kirjud rahvariided. Maril hõbeprees, kaelaehted ja litritest pärg juuste peal; Tiinal metsalilledest pärg peas, hõbeehteid temal ei ole. – Kevadine mets, täis päikesepaistet; vint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelava keskel jämeda tüvega tamm. – Pühapäev, enne lõunat.
TIINA (paremalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke üles tõstetud, nii et paljad jalad peaagu poolte säärteni nähtavale tulevad, ettevaatlikult astudes, nähtavasti põgenevat rästikut enese ees ajades).
Tulla-holla, pilla-palla! Särapuukirja, kukerpuukirja, kanarbikukarva, kulukarva, mäekarva, männikarva, suure soo saksakene, paemurru prouakene, kulu kuldane emanda, – sina minu käest ei pääse!
(Välkuvail silmil, kähe käega peletades.)
Liigetie, loogetie, vinderidie, vänderidie – sihi, sihi soo poole, rühi, rühi raba poole! Sulane sa, ma isanda!
(Rästikule järele vaadates, siis nagu ärevusest vabanedes.) Pea muudkui püsti ja vastu hakkama valmis! Mine peale, mina sulle paha ei tee! Eks sa taha ka elada ja kevadest rõõmustada! (Paneb käed kukla taha kokku ja astub mõtlikult edasi.)
MARI (huikamine eemalt): Uu-uu!
TIINA (virgudes): Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu-uu!
MARI (nagu enne): Uu-uu!
TIINA (astub mõtetes edasi).
ORAV (kuuse otsas): Tsuk-tsuk!Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.)
TIINA (üles vaadates, rõõmsalt): Ah sina oled? Käbikuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule!
ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!
TIINA: Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päeva jaoks ühe? Noh, ütle!
ORAV: Tsuk-tsuk!
TIINA: Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too.
ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk!
TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina tema tagavära-aita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühepäeva-peremees, mis sa oled!
ORAV: Tsuk! Tsuk! Tsuk!
MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!
TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul vee mitte midagi! (Oravale.) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõrelda; tema on nii usin, nii usin
