Alfred de Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik. Musset’ esimene luulekogu “Hispaania ja Itaalia lood” (“Contes d’Espagne et d’ltalie”) ilmus 1830. a., kui ta oli alles kahekümne aastane, millest ka kogenematus kuulsuse raske koorma kandmisel. Seltskonnaelu viib ta kokku sajandi kuulsaima naisega – George Sandiga. Esimene armumine, kirgede möll, armunute ärasõit Veneetsiasse, noormehe haigestumine, kapriisid – kõik see, millest rääkis möödunud sajandi 30-ndate aastate Pariis, London ja Sankt-Peterburg – lisaks veel muu, mida me ealeski teada ei saa, viisid kuulsa armastajapaari lahku, esialgu vaid korraks, peagi aga igaveseks. George Sand leidis endale Frédéric Chopini, Musset aga mitte kedagi ning jäi elu lõpuni taga nutma oma üliarmsat, oma ülihead, oma ülihella. Just nüüd lõi Alfred de Musset’ looming õitsele. Muidu olekski ta ehk läinud ajalukku kui üks George Sandi armukestest, pealegi vist mitte kõige temperamentsem. Imekaunid Musset’ sonetid, stantsid, poeemid sünnivad nüüd – see tähendab hiljem. Musset’ luule on äärmiselt musikaalne, hell ja südamesse minev. See muudab ikka ja alati härdaks, ka tänapäeval, kui romantiline poeesia pole just eriti moes. Tema “Neli ööd” – neli lühipoeemi – on romantilise luule musternäidis ning ühtlasi üks selle tippudest.
Kirest George Sandi vastu on sündinud ka kaks Musset’ suurteost – romaan “Sajandi lapse pihtimus” (“La confession d’un enfant du siècle”, 1836) ja näidend “Armastusega ei vallatleta” (“On ne badine pas avec l’amour”, 1834). Esimene on küll üle aegade bestseller, kuigi mulle tundub meeskangelase süü omaksvõtmine mõnes mõttes maneeritsemisena ning tarbetu galantsusena. Seevastu “Armastusega ei vallatleta” on vaieldamatult šedööver, polegi muud arvamust kohanud. Vähe sõltub siin ilmas meie eneste tahtest; isegi armuvahekorras oleneb kõik meid ümbritsevast maailmast; meie iseloomudest, mis ju ka selle maailma paika pandud; juhusest, mis polekski nagu juhus; saatusest, mis pahatihti niivõrd argipäine.
Muide, Musset ei kirjutanudki lava jaoks. Tema teatridebüüt 1. detsembril 1830. a. “Odéoni” teatris – “Veneetsia öö” (“La nuit vénitienne”) – lõppes krahhiga ja edaspidi kirjutas Musset näidendeid vaid iseendale, lihtsalt lugemiseks. Need võinuksid vabalt ilmuda ka lühiromaanide või jutustustena.
Musset’d hakati küll mängima möödunud sajandi lõpul, kuid siis läks ta jälle moest. Tõeline Musset’ buum algas meie sajandi 50. aastatel, mil Jean Vilar tõi tema näidendid Théâtre National Populaire’is (praegune Chaillot’ teater) üksteise järel lavale. Meespeaosalisi kehastas neis tavakohaselt Gérard Philippe (ka Perdicani näidendis “Armastusega ei vallatleta”).
Musset’ loomingust rääkides ei saa mööda minna ka näidendeist “Peibutis” (“Le chandelier”), “Lorenzaccio”, “Karikas ja huuled” (“La coupe et les lèvres”), “Marianne’i kapriisid” (“Les caprices de Marianne”). Minu arvates on “Armastusega ei vallatleta” ning “Romeo ja Julia” maailmakirjanduse kauneimad armastuslood. Peale selle oli A. de Musset oivaline jutuvestja. Mimi Pinson on prantslastele samasugune Pariisi vaimu kandja nagu Gavroche. Oo jaa, Alfred de Musset! Ilma temata oleks prantsuse espriis tunduvalt vähem peenust.
I
Kui uhke, ent kui raske on olla siin ilmas haruldane rästas! Ma ei ole mingi muinasjutulind, juba härra Buffon1 on mind kirjeldanud. Kuid paraku! olen ülimalt ainulaadne ja mind võib haruharva kohata. Annaks Jumal, et see nii jääkski!
Mu isa ja ema olid kaks heasüdamlikku sulelist, kes elasid juba ammu vana Marais’ aia kõige kaugemas nurgas. See oli eeskujulik perekond. Sel ajal kui mu ema, istudes tihedas põõsas, munes kolm korda aastas ja haudus, tukkudes esiemalikus hardumuses, otsis mu isa, kes vaatamata oma kõrgele eale oli ikka veel väga osav ja tormakas, päev otsa tema läheduses toitu, tuues talle ilusaid putukaid, keda ta õrnalt sabaotsast kinni haaras, et mitte rikkuda oma kaasa söögiisu, ja öö saabudes, kui ainult ilm lubas, rõõmustas ta teda alati lauluga, mis tegi heameelt kogu ümbruskonnale. Ükski riid ega väiksemgi pahandus ei olnud eales tumestanud seda vaikset ühendust.
Vaevalt olin ma ilmale tulnud, kui mu isa esmakordselt elus hakkas ilmutama pahameelt. Ehkki olin alles ebamäärast halli karva, ei leidnud ta minus jälgegi oma arvukate järeltulijate värvist ega välimusest
“Mäherdune kole laps,” ütles ta vahetevahel mind altkulmu vaadates. “Kindlasti hakkab too jõnglane püherdama kõigis prügihunnikutes ja porilampides ning näeb alati nii inetu ja kasimatu välja.”
“Jumal hoidku, kulla sõber,” vastas mu ema, kes kössitas endiselt vanas kausis, kuhu ta oli oma pesa pununud, “kas te siis tõesti ei näe, et ta on niisuguses eas? Ja eks olnud teiegi oma nooruses üks armas võrukael? Las meie poiss kasvab ja küll te siis näete, kui ilus lind temast tuleb. Ta on üks etemaid, keda eales olen välja haudunud.”
Mu ema tegi õigesti, kui minu kaitseks välja astus; ta nägi tärkamas mu saatustikke sulgi, mis tundusid talle jubedad; aga ta käitus nii nagu kõik emad, kes tihtipeale kiinduvad oma lastesse, eriti veel siis, kui loodus on nende lapsi karmilt kohelnud, otsekui oleksid emad ise selles süüdi või nagu püüaksid nad tõrjuda kurja saatust, mis nende lapsi peab tabama.
Minu esimese sulgimise aegu jäi mu isa päris mõtlikuks ja silmitses mind tähelepanelikult. Kuni mu suled veel langesid, kohtles ta mind üsna lahkelt ja isegi toitis mind, kui ma peaaegu paljana nurgas lõdisesin; ent niipea, kui mu vaesed külmast kanged tiivakesed hakkasid taas kattuma udusulgedega, sattus ta iga valge sule ilmumisel sellisesse raevu, et mul hakkas hirm, et ta võib mu paljaks kitkuda ja et mul tuleb oma ülejäänud elupäevad paljana mööda saata. Kahjuks polnud mul peeglit, ja et ma ei mõistnud ta viha põhjust, küsisin ma endalt, mispärast kõige parem kõikidest isadest on nii julm minu vastu.
Ühel päeval, kui päikesekiir ja mu tärkavad suled täitsid mu südame tahtmatult rõõmuga, hakkasin endale õnnetuseks allee kohal lennates laulma. Juba esimese noodi peale sööstis mu isa õhku nagu püssikuul.
“Mida ma pean kuulma?” karjus ta, “kas siis nii vilistab üks rästas? Kas mina vilistan nii? Kes siis niimoodi vilistab?”
Ta laskus väga vihaselt mu ema ette:
“Õnnetu!” hüüatas ta, “kes on su pessa munenud?” Kuulnud neid sõnu, sööstis mu nördinud ema oma kausist välja, tehes sealjuures oma jalale haiget; ta tahtis kõnelda, ent nuuksed lämmatasid teda ja ta kukkus pooleldi minestunult maha. Ma nägin, et ta vaagub hinge; langesin hirmust ja ehmatusest värisevana isa jalge ette.
“Oo isa!” ütlesin talle, “kui ma vilistan valesti ja kui mul on inetu sulerüü, miks peab siis ema sellepärast karistust kandma? On see siis tema süü, et mul pole teie kollast nokka ega teie ilusat prantsuse stiilis musta kuube, mis annab teile munarooga neelava vöörmündri ilme? Kui Jumal tegi minust koletise ja kui keegi seetõttu kannatama peab, siis olgu see mina üksi!”
“Asi pole selles,” vastas mu isa, “kuidas sa võid nii jubedalt vilistada? Kes sind õpetas niiviisi kõigi tavade ja reeglite vastaselt vilistama?”
“Kahju küll, härra,” vastasin alandlikult, “aga ma vilistasin nii hästi kui oskasin, tundsin rõõmu ilusast ilmast ja võib-olla olin ka liiga palju kärbseid söönud.”
“Sellist vilistamist pole meie suguvõsas enne kuuldud,” jätkas mu isa raevukalt. “Juba aastasadu anname me oma vilistamise isalt pojale üle, ja kui ma öösel oma vile lahti löön, siis, võta teatavaks, teevad alumise korruse vanahärra ja ärklikorruse noor grisett oma aknad lahti, et mind kuulata. Kas sellest on veel vähe, kui sa virvendad mu silme ees oma jõledat värvi tobedate sulgedega otsekui üks valgeks puuderdatud laadanarr? Kui ma poleks kõikidest rästastest kõige rahumeelsem, oleksin sind juba sada korda paljaks kitkunud justkui kana enne vardasse pistmist.”
“Ja
Georges Louis Leclerc de Buffon (1707 – 1788) – prantsuse loodusteadlane ja filosoof, entsüklopedist. Koostas 36-köitelise “Loodusloo” (1749 – 88)
