ma seda alati olen teinud.”
“Seda peab tunnistama, mu poeg, et sa oled alati kuulda võtnud, mida perekonnapea oma sõbraliku meele ja õigete põhjendustega on soovitanud. Arutame nüüd koos sinu uue naise valikut. Seda ma ei arva, et sa võtaksid noore tüdruku. Seda pole sulle vaja. Noorus on kergemeelne; ja et kolme lapse kasvatamine on koorem, eriti kui nad on tulnud võõrast voodist, on sul vaja mõistlikku hinge, leebet ja väga usinat. Kui su naine pole umbes niisama vana kui sina, pole tal küllalt põhjust niisugust kohustust endale võtta. Tema peaks sind liiga vanaks ja lapsi liiga nooreks. Tema kurdaks ja lapsed kannataksid.”
“See teebki mulle muret,” ütles Germain. “Kui õnnetuid lapsukesi koheldakse halvasti, kui neid vihatakse ja neid pekstakse?”
“Jumal hoidku selle eest!” jätkas vanapapi. “Aga õelaid naisi on meie kandis vähem kui häid, ja see peaks olema päris sõge, kes ei leia sobivat.”
“See on tõsi, isa, meie külas on häid tüdrukuid. On Louise, Sylvaine, Claudie, Marguerite… ühesõnaga, millist te soovite.”
“Ikka tasa ja targu, mu poiss, kõik need tüdrukud on liiga noored või liiga vaesed… või liiga ilusad tüdrukud; sest ka sellele tuleb mõelda, mu poeg. Ilus naine ei ole alati nii korralik kui mõni teine.”
“Te tahate siis, et ma võtaksin inetu naise?” küsis Germain pisut murelikult.
“Ei, mitte inetu, sest see naine sünnitab sulle veel lapsi, ja pole midagi kurvemat sellest, kui lapsed on inetud, kidurad ja haiglased. Aga veel küllalt nooruslik naine, hea tervisega ja kes pole ei ilus ega inetu, ajaks sinu asja kenasti korda.”
“Ma näen,” lausus Germain veidi nukralt, “et saada naist teie tahtmise järgi, tuleks ta nimme teha: seda enam, et teie ei taha, et ta oleks vaene, rikkaid pole aga sugugi kerge saada, eriti leskmehel.”
“Ja kui ta ka ise oleks lesk, Germain? Naine, kellel ei ole lapsi ja on kena varandus?”
“Mina ei tunne praegusel hetkel ühtegi niisugust meie kihelkonnas.”
“Mina ka mitte, aga neid on mujal.”
“Teil on keegi mõttes, isa, ütelge mulle siis otsekohe.”
IV
Osav kündja Germain
“Jah, mul on keegi mõttes,” vastas isa Maurice. “Ta on Léonard’ide perest, Guérini-nimelise mehe lesk ja ta elab Fourche’is.”
“Ma ei tunne ei seda naist ega kohta,” vastas Germain leplikult, ent üha sügavama nukrusega.
“Ta nimi on Catherine, nagu sinu kadunud naiselgi.”
“Catherine? Oo jaa, mulle meeldiks kasutada seda nime: Catherine! Ja ometi, kui ma ei suuda teda armastada nii nagu eelmist naist, oleks see mulle veel piinavam, sest see meenutaks mulle teda palju sagedamini.”
“Ma ütlen sulle, et sa armastad teda: ta on korralik inimene, suuremeelne naine; ma ei ole teda enam ammu näinud, toona ei olnud ta inetu tüdruk, aga ta ei ole enam noor, ta on kolmekümne kahe aastane. Ta on heast perekonnast, kõik nad on tublid inimesed, ja tal on kaheksa või kümne tuhande frangi eest maad, mille ta meelsasti maha müüks, et osta endale uut maad seal, kuhu ta elama asub; sest temagi mõtleb uuesti abiellumisele, ja ma tean, et kui sinu iseloom peaks talle sobima, ei pea ta sinu elujärge sugugi halvaks.”
“Te olete siis juba kõik korraldanud?”
“Jah, välja arvatud teie mõlema nõusolek; ja seda te peate teineteiselt küsima, kui tuttavaks saate. Selle naise isa on minu kauge sugulane ja oli omal ajal mu hea sõber. Sa ju tunned teda, isa Léonard’i?”
“Jah, ma olen näinud teid laadal juttu ajamas, ja viimasel korral te sõite koos lõunat; kas siis sellest ta rääkiski teiega tookord nii pikalt?”
“Ja muidugi; ta nägi, kuidas sa oma loomi müüsid, ja ta leidis, et sa teed seda hästi, et sa oled kena välimusega poiss, et sa paistad toimekas ja tubli; ja kui ma talle rääkisin, missugune sa oled ja kuidas sa oled meiega hästi käitunud selle kaheksa aasta jooksul, mil me koos elame ja töötame, ja et meie vahel pole kunagi langenud ühtegi pahast või vihast sõna, siis tärkas tal mõte panna oma tütar sulle mehele; minule sobib see ka, pean ma tunnistama, mõeldes sellele, kui hästi temast arvatakse, et tal on korralik perekond ja et nende majapidamine läheb hästi, mis on mulle teada.”
“Ma näen, isa Maurice, et teile on edukas majapidamine natuke oluline.”
“Muidugi on. Kas sulle siis ei ole?”
“On küll, kui see on teie meele järele; aga te teate, et mina iseendast ei hooli suuremat, mis meie tuludest mulle langeb või ei lange. Mina ei oska jagada, ja minu pea selleks ei kõlba. Ma tunnen maad, ma tunnen härgi, hobuseid, rakmeid, külvamist, rehepeksu, loomasööta. Aga lambad, viinapuud, aiapidamine, viljapuud ja nende eest hoolitsemine, te teate, et see on kõik teie poja kätes ja mina ennast sinna palju ei sega. Mis puutub rahasse, siis on minu mälu lühike, ja parema meelega loobun ma kõigest, kui hakkan vaidlema selle üle, mis on sinu ja mis on minu. Ma kardan, et võin eksida ja nõuda seda, mis mulle ei kuulu, ja kui asjaajamine ei ole lihtne ja selge, ei tuleks mina sellega kunagi toime.”
“Seda hullem, mu poeg, sellepärast ma tahaksingi, et sul oleks peaga naine, kes mind asendaks, kui mind enam ei ole. Sa pole kunagi tahtnud meie arvepidamist selgeks saada, ja see võib sulle tuua pahandusi minu pojaga, kui teil enam ei ole mind, et teid lepitada ja öelda teile, kui palju kumbki saab.”
“Oh, et te kaua elaksite, isa Maurice! Aga ärge sellepärast muret tundke, mis tuleb pärast teid; mina ei lähe iialgi teie pojaga tülli. Ma usaldan Jacques’i nagu teid ennast, ja et minul mingit vara ei ole ja kõik, mida ma võin saada, tuleb teie tütrelt ja kuulub meie lastele, võin mina olla rahulik ja teie ka; te poeg Jacques ei taha kunagi oma õe lapsi paljaks riisuda oma laste nimel, sest ta armastab mõlemaid peaaegu ühteviisi.”
“Selles on sul õigus, Germain. Jacques on hea poeg, hea vend ja mees, kes armastab tõde. Kuid Jacques võib surra enne sind, enne kui teie lapsed on suureks saanud, ja ühes perekonnas tuleb alati mõelda sellele, et alaealisi ei tohi jätta ilma perekonnapeata, kes neile õiget nõu annaks ja nende tülisid lahendaks. Muidu segavad ennast asjasse seadusemehed, ajavad nad tülli ja panevad kõike protsessimisele kulutama. Nõnda siis peame mõtlema sellele, et meie ei tohi enda juurde võtta veel ühte inimest, olgu meest või naist, ilma endale selgeks tegemata, et võib-olla peab see inimene ühel päeval juhtima oma kolmekümne lapse, lapselapse, väimehe ja minia käitumist ning nende rahaasju korraldama… Pole teada, kuidas üks perekond võib kasvada, ja kui mesipuu on liiga täis ja tuleb peret heita, tahab igaüks oma mee kaasa võtta. Kui ma võtsin su väimeheks, kuigi mu tütar oli rikas ja sina vaene, ei teinud ma talle etteheiteid, et ta oli sinu valinud. Ma nägin, et sa olid hea töömees, ja ma teadsin hästi, et meiesuguste maainimeste jaoks on parim rikkus tubli kätepaar ja niisugune süda, nagu on sinul. Kui üks mees toob selle perekonda, toob ta küllalt. Aga naisega on asi teistmoodi: tema töö majas aitab alles hoida, aga mitte juurde tuua. Muuseas, praegu, kus sa oled isa ja otsid naist, tuleb mõelda sellele, et sinu uued lapsed, kes ei saa midagi nõuda esimese abielu pärandusest, oleksid viletsuses, kui sa peaksid surema, juhul kui sinu naisel pole omalt poolt mingit vara. Ja siis, lapsed, kellega sa suurendad meie kolooniat – nende toitmine maksab ka midagi. Kui see kõik langeb ainult meie kaela, siis me loomulikult toidaksime neid ja ei kurdaks selle üle; aga siis elaksime kõik kehvemini ja ka esimestel lastel tuleks nii mõnestki asjast ilma olla. Kui perekond kasvab liiga palju ja vara ei kasva
