style="font-size:15px;"> Keegi vaatas korra köögiuksest sisse ja pani ukse kohe kinni.
Ta seisis akna juures ja vaatas välja.
“Kas sina oled Joona klassivend või.”
“Jah.”
Vesi solises väljas. Päike paistis veel, aga juba oli õhtupoolik.
“Mis sul viga oli, et sa haiglas olid.”
“Ah, ma ei taha sellest rääkida. Olin natuke haige… mulle lasti elektrivoolu sisse. Jalgadesse.”
Kohvivesi susises. Ootasime, et ta keema läheks. Läkski lõpuks keema. Ta võttis lusikaga pakist jahvatatud kohvi, pani kopsikusse ja lasi keema tõusta.
“See ei ole suurem asi kohv,” ütles ta.
Tundsin, et ta tahaks rääkida, aga ei teadnud, millest. Kohv tõmbas. Siis me jõime seda. Ma ei rääkinud, aga sellest polnud midagi.
Joona vend tuli sisse. Ta oli nagu meie külaline.
Vaatasin, tal oli poisipea. Ta lükkas ikka sõrmega juukseid kõrva taha. Seljas oli tal kooliseelik ja pluus ja roheline kampsun. Juuksed olid pruunid, aga sellised pruunid, et sobisid väga hästi ta rohelise kampsuniga. Juuksed olid kastanpruunid ja kampsun samblaroheline (misasi on kastanpruun ja misasi samblaroheline?). Ta nagu naeratas pisut kogu aeg. Algul tundus see irooniline, tegi kaitsetuks, aga nüüd ei tundunud üldse. Nüüd oli see väga tore. Ma arvan, see oli see, et ta oli pisut õlut joonud.
Jah, võibolla olid ta juuksed hoopis üsna vanapruunid ja õhukesed ja salkus ja kampsun õhuke ja küünarnukkidest heledama lõngaga nõelutud ja just see oli kena. ükskõik. Jumal seda teab. Igal juhul oli ta kena. Rebecca Sharp. Reks.
Elu tundub pealiskaudne ja skemaatiline. Ma tean küll, ma ise olen ju pealiskaudne ja skemaatiline. Ei suuda süveneda. Ei tundu olevat piisavalt põhjust, et süveneda. Kui vahel loen, loen korraga ikka mitut raamatut. Ei suuda lugeda ühtki raamatut rohkem kui paar lehekülge, ainuke, mida ma raamatutest saan, on nagu väikene kontakt teiste inimestega, natuke inimlikku kontakti.
Pole asu. Kus on rahu, kus on headus, kus on armas elu, kus on natukenegi tarkust? Tarkust pole kuskil. Ei näe. Võibolla ma eksin, võibolla ma ei näe, mis nende tarkade sees on, aga tundub küll, et näen –mõne sees on leppimus, nojah, enamik on mingil moel mugandunud.
Jah, ma tean, et pole midagi erilist. Kõik on nii hästi-halvasti, kui alati on olnud. Sajandeid, tuhandeid.
Paljud on ju väga ühtemoodi asju öelnud. Igasugu kirjanikud. Aga mõistus – see on vaid kriitika. Ja vastused on väljamõeldised.
Nüüd räägitakse – me oleme biorobotid, kes on siia unustatud (võibolla unustatud) – sealt see lahendamatuse tunne.
Oli üsna hiline aeg. üle südaöö. õhtupoolikul jõime kohvi, siis vaatasime telekat. Mõneti on mõnus koos emaga kodus õhtupoolikut veeta. Nagu mõni vanapaar. Teeme kohvi, räägime sellest ja teisest, oleme teineteise vastu kenad. Aga tihti on nii, et hea vaba olla nagu ei ole. Mingi närvilisus on meie vahel. Tekib tunne, nagu ma oleks mingi kohutav hädavares. Midagi pole elus teinud. Kuhugi pole sobinud. Ja ema ei ole ka elus õieti midagi teinud. Ja mis see meie kodugi õieti on? Ema ja poeg. Seda viletsust ongi meie vahel tunda, kui me oleme jäänud kahekesi õhtut veetma. Küllap sellepärast olengi vahel tema vastu julm. Vahel nii julm, et sellele on paha mõeldagi ja hiljem piinlik. Me mõlemad püüame seda närvilisust vältida. Ja sellest tekkivaid tarbetuid konflikte. Aga vahel nad ikkagi tulevad ja vahel sööstame neisse lausa vihase januga.
“See oli väga kena film, nad mängisid nii hästi.” Ta läks vannituppa solistama. Ma jäin elutuppa istuma. Teadsin, et jälle on õhtu, ema läheb magama, mul pole mõtet voodisse minna, sest ma ei uinuks nagunii. Ei saa uinuda, kui tuleb selline erutus.
“Sa ei lähe enam kuhugi, ega,” rääkis ema köögist.
Ma seisin akna juures. All põlesid tänavalaternad, trollid sõitsid veel.
“Ma räägin, et ega sa ju täna ei lähe kuhugi.” Ema seisis uksel ja ma pidin vastama. Ma ei tahtnud vastata. Muidugi tundis ta seda. Aga ta tahtis, et temaga räägitakse. Igal juhul oli tal vaprust sellest üle olla.
“Nojah, ma lähen siis magama.”
“Mine peale.”
Ta läks oma tuppa. Ma seisin veel tükk aega akna juures. Mõtlesin, et tea, kas ta on juba magama jäänud. Otsustasin, et lähen jalutan pisut. Ei tahtnud isegi kellelegi helistada ega ka külla minna. Aga mida ma pidin seal kodus tegema?
Mõtlesin, et lähen seisan all tänava ääres, tõmban mõne suitsu, siis tulen üles tagasi ja kobin kotile. Lasin ukse vaikselt kinni ja panin koridoris suitsu põlema. Seisin väljas ja tõmbasin suitsu. Aga kui sa oled üksi ja midagi pole teha, hakkavad tulema igasugused imelikud luulud. Hakkad näiteks kartma inimesi, kes tänaval liiguvad, ja kardad isegi autosid, mis mööda sõidavad. Mõtlesin, et ema võibolla tuli akna peale ja vaatab, kuhupoole ma lähen – jalutan parem valgusfoorini.
Kaugelt tuli üks mees vastu. Imelik, ühest küljest ma pelgasin teda, teisest küljest oleks tahtnud, et ta minult midagi küsiks, et ta tahaks kontakteeruda. Me astusime teineteisele vastu ja tundsime mõlemad ebamugavust. Peaaegu oleksin ise talt midagi küsinud. Kui ma poleks suitsu teinud, oleksin võibolla talt sigaretti küsinud. Vaatasime lähenedes teineteisele näkku, siis pöörasime mõlemad pilgu ära.
Seisin valgusfoori juures ja tõmbasin juba teist sigaretti. Oli tunda, et inimesed möödasõitvates autodes vaatavad mind. Kui mul oleks olnud mingi eesmärk, tahtnuks ma takso või marsa peale saada – poleks seda tunnet tekkinud.
Läksin laternavalgusest välja ja seisin varju. Miks pidin ma muretsema, polnud mul mingit muret.
Teiselpool teed tuli üks tütarlaps. Ta kingade kõpsumist oli juba kaugelt kuulda. Tükk aega ta ei märganud mind üle tee seismas. Märkas siis, kui oli juba üsna minu kohal. Ma olin kogu aeg tema poole vaadanud. Samal hetkel, kui ta mind märkas, hakkas tal hirm. Ta ehmatas ja astus kiiremini. Vist sellepärast, et ta mind kartis, tekkis sant tunne. Oleks tahtnud talle järele joosta või talle midagi karjuda, sest miks pidi ta mind kartma. Hakkasin ainult rahustuseks vaikselt vilistama. Plika pani jooksu.
Ma läksin ja seisin keset tänavat. Seisin seal, käed taskus. Midagi ei juhtunud.
Astusin tagasi kodu poole. Siis hakkasin jooksma. Jooksin ühe jutiga meie majani ja trepist üles. Pugesin voodisse, aga und ei tulnud.
Nüüd olin jälle kodus. Toas oli soe. Väljas oli kevadepoole talveilm. Päike paistis läbi akende ja see tegigi toa soojaks. Paari päeva eest oli juhtunud, et tänavamüra läks valjuks – nii tuleb ikka kevadiste suladega, kui lumi enam hääli ei summuta. Trollide sõitmine kostis äkki väga selgelt. Nüüd oli kodusolek puhkus. Oli hea tänulik meeleolu, vaikne, õnnelik. Umbes poolteist nädalat olin löönud Tallinnas ja Tartus tuttavate ja võõraste pool aega surnuks, ateljeedes ja korterites ja pugerikes vahel teed, vahel veini juues. Mitte eriti tihti end pestes. Vahel oli olnud külm magada. Põgenesin kodust, sest oli masendav. Päevast päeva ei teinud ma midagi. ärkasin poole lõuna ajal ja saatsin kuidagi päeva õhtusse. Ja tundus, et ka ümberringi ei toimu midagi. õigemini, et toimub mingi absurdne, naeruväärne, tõsimeelne asjaajamine ja elu.
Aga nüüd ma enam taolistele asjadele ei mõelnud.
