õhtuni
Tänuavaldused
Kõigepealt sooviksin tänada Pat Skinnerit panuse eest, mis ta andis selle raamatu kirjutamisse. Tal on selle peale soont. Ta kirjutab kiiresti ja väga hästi ning ilma temata poleks ma selle ülesandega toime tulnud. Tema sõprus, arukus ja kaasasündinud arusaam sellest, mida tähendab lugupidamine, on aidanud mul end kõiges täiustada.
Tahan tänada oma agenti Alice Martelli suure töö eest, mis ta on minu heaks teinud. Tema toetus sellele raamatule on mind kogu kirjutamisprotsessi ajal ergutanud.
Suur tänu kuulub ka Eva Dreikurs Fergusonile, kes andis mulle loa kasutada selles raamatus Rudolf Dreikursi tsitaate. Need lühikesed sügavamõttelised arvamusavaldused on võetud härra Dreikursi paljudest teostest, mis on ära toodud käesoleva raamatu lõpus olevas allikmaterjalide osas, ning proua Eva Dreikursi hiljuti avaldatud brošüürist pealkirjaga „Dreikursi aforismid“.
Veel tahaksin tänada oma suurepärast sõpra ja õpetajat dr Oscar Christenseni, kes on mulle õpetanud nii palju sellest, kuidas töötada laste ja nende vanematega. Tema tsitaadid, mida olen selles raamatus kasutanud, on kogutud kahekümne aasta jooksul, kuulates tema loenguid Adleri põhimõtetest ja diskuteerides nende üle. Nende jaoks, kelleni tema sõna on ulatunud, – seda niihästi üliõpilaste kui ka abivajajate puhul – on kogu maailm muutunud.
Olen tänu võlgu pärandile, mis ulatub Alfred Adlerist Rudolf Dreikursi kaudu kuni Oscar Christensenini. Kõigi kolme elu oli pühendatud tööle perekondlike suhete parandamise vallas, õpetades lastevanematele, mida tegelikult tähendab selline mõiste nagu lugupidamine laste kasvatamises.
„Ma ei tea midagi lootustandvamat kui inimese vastuvaidlematu võime õilistada oma elu teadliku pingutuse kaudu. Mõjutada igapäevase elu väärtust – see on kõrgeim kõigist kunstidest.“
Sissejuhatus
„Lapsevanemad võivad teha paljugi, kuid kõigepealt peavad nad enda jaoks kindlaks tegema, mida nad ei tohi teha.“
• Kas teie lapsed tekitavad probleeme söögiajal, keeldudes söömast, kakeldes laua ääres või nõudes midagi muud?
• Kas nad kasutavad viivitustaktikat, et vältida magamaminekut, vanniskäimist või pidžaama selga panemist?
• Kas neid on võimatu hommikul maast lahti saada? Kui nad kord on voodist välja saanud, kas nad siis lülitavad sisse televiisori või videomängud ja süvenevad neisse?
• Kas teil pole aimugi, kuidas muuta negatiivseid suhteid, mis teil on lastega?
Käesolev raamat pakub praktilisi meetodeid, mille abil tõhusalt reageerida, kui seisate vastamisi kasvatamatusega, koostöötahte puudumisega ja võimuvõitlusega sellistes vajalikes igapäevastes tegevustes nagu söömine, magamine ja hommikune ülestõusmine. Mis veelgi tähtsam, nendel lehekülgedel tutvute kõikehõlmava lähenemisviisiga, mis aitab lapsi kasvatada nii, et nad käituksid teiste suhtes vastutustundlikult ja püüaksid neid mõista.
Selleks, et neil üsna laialt levinud probleemsetel aladel ellu viia pikaajalisi muutusi, ei aita ainult meetoditest. Lastevanematel on vaja hakata hoopis teisel viisil mõtlema sellest, milline on nende roll oma järeltulija elus.
Tänapäeva vanematel, kes on mattunud tohutute probleemide alla, on oma laste käitumisele üsna madalad ootused. Need vanemad on leppinud laste halva käitumisega kui elu paratamatu tõsiasjaga. Neil on tekkinud veendumus, et nende lapsed ei suudagi õppida korralikult käituma. Kui olukord kujuneb selliseks, siis tunnevad vanemad, et nad on lüüa saanud, ning otsustavad, et ei hakkagi enam oma lastelt midagi paremat ootama.
Kuigi sellist loobumist võib mõista, on see halvim, mida vanemad võivad oma lastele teha. Meetodid, mida suurem osa täiskasvanuist on lapsi kasvatades proovinud, kas siis püüdes lastest jõuga jagu saada või hoopis neile meele järele olla, ei anna tulemusi ja vanemad ei saa aru, milles on põhjus.
Nad lihtsalt ei oska midagi muud välja mõelda. Häirituna tõstavad nad käed üles ja esitavad hullumeelseid väiteid, mida ei mõtle tõsiselt. Näiteks kui lapsed käituvad halvasti restoranis süües või naabri juures külas olles, võivad nende vanemad lõpuks jõuda selleni, et karjuvad: „Me ei võta teid enam iialgi kaasa, kui külla läheme.“ Näib, et need vanemad on valmis taluma halbu maneere ja kasvatamatut käitumist kodus, kuid püüavad tõmmata piiri sinna, kus algab piinlikkus teiste inimeste ees.
Vanemaid ajab segadusse, et samad lapsed, kes mingil eelmise päeva üritusel põhjustasid neile kohmetust, muudavad end ja käituvad hästi, kui vanemaid lähedal pole. Lapsevanemad on tihti žokeeritud sellest, kui mõni naaber või õpetaja räägib neile, milline koostööaldis laps neil on ja kui tore võib olla, kui sul on selline laps. Samal ajal kui vanemad on õnnelikud ja rahulolevad, et lapsed ilmselt ikka teavad, kuidas käituda, on nad haavunud (ja täiesti õigustatult), et nemad, lapse vanemad pole väärt samasugust kohtlemist.
Kõigi osapoolte jaoks oleks palju parem, kui vanemad ja lapsed naudiksid üksteise seltskonda sama palju, kui nad näivad nautivat teiste inimeste seltskonda. See on iseenesest väärikas eesmärk ning selleni jõuate, kui võtate omaks siin raamatus soovitatud hoiakud ja meetodid.
Käesolev raamat esitab lastevanematele kooskõlastatud ja hästi põhjendatud lähenemisviisi, mida laste kasvatamisel kasutada. Kui laps käitub kasvatamatult, siis enamik vanemaid lihtsalt reageerib sellele. Neil pole mingit plaani ja sellepärast nad üksnes reageerivad halbadele maneeridele, tehes seda tavaliselt ilma vähimagi järjekindluseta. Vanemad karistavad last, rakendavad mingeid suvalisi vahendeid või püüavad last ära osta, et vaid kuidagi olukorrast jagu saada.
Lisaks madalatele ootustele motiveerib paljusid vanemaid mitte ainult usu puudumine oma lastesse, vaid ka hirm. Tänapäeval paljud vanemad kas kardavad, mis nende lastest saab, või tunnevad nii suurt hirmu mõjuvõimu ees, mida laps on kodus saavutanud, et nad teevad näo, et ei märka midagi, ja lihtsalt loodavad, et asjad paranevad iseenesest.
Hirm varjab selle probleemi lastevanemate jaoks niisuguse udu taha, et kui lapsed peavad end halvasti ülal, siis kasutavad vanemad üht-kaht juba sisseharjunud võtet. Nad puhuvad kogu probleemi suuremaks, kui see väärt on, ja asuvad last karistama või leiavad halvale käitumisele vabandusi ega võta üldse mitte midagi ette. Kumbki neist meetoditest pole efektiivne. Oma olemuselt väljendavad need mõlemad lugupidamatust, sest need ei õpeta midagi ega anna lapsele võimalust vastutada oma tegude eest.
Probleemid tekivad siis, kui vanemad „annavad juhtimise üle autopiloodile“, kui nad tegelikult ei mõtle filosoofiliselt oma lastest ja sellest, kuidas neid tuleks kasvatada, vaid reageerivad vanade ja mõnikord endale teadvustamata uskumuste alusel, mis on nopitud paljudest erinevatest allikatest. Inimesed kujundavad lastekasvatuse skeemid selliste tegurite põhjal nagu nende endi vanemate distsipliinimeetodid (või nende puudumine), hetkel populaarsed lastekasvatamise käibetõed või omaenda lapsepõlvekogemused.
Täiskasvanutele on tüüpiline, et nad võtavad hoiaku kas selle poolt või selle vastu, mida nende endi vanemad tegid, ja siis leiavad end seismas, selg vastu seina, kasutamas kõige halvemaid näiteid oma vanemate kasvatusvõtetest. Nad teevad või ütlevad asju, mille kohta nad juba lapsepõlves olid andnud vande, et ei hakka neid iialgi tegema ega ütlema!
See raamat pakub reageerimiseks uusi võtteid, mis aitavad luua distsipliini selle sõna kõige paremas mõttes, see tähendab, lapsi õpetades, mitte neid karistades ega nende ees pugedes. Te omandate lastekasvatamise filosoofia, mis muudab teie suhteid lastega ja mida saab kasutada ka teie elu kõigil teistel aladel. See on filosoofia, mille aluseks on vastastikune lugupidamine, koostöö, pühendumine, vastutamine enda käitumise ja selle tagajärgede eest (andes lapsele võimaluse
