ongi jälle aeg üles ärgata ja alustada uut jagelemist, et kõik ära toita, riidesse panna ja uksest välja saata.
Iga päev on eelmise päeva kordus. Ükski neist lastevanematest ei tea, mida ette võtta. Nad on proovinud lastele moraali lugeda, neile süütunnet sisendada, laksu anda ja altkäemaksu pakkuda. Nüüd nad lihtsalt aktsepteerivad konflikti kui midagi paratamatut ning kas annavad sellesse oma panuse või hoopis hoiduvad eemale.
Kaos mõjutab nende abielu, rääkimatagi sellest, millist kahju see põhjustab perekonnale kui üksusele. Nad armastavad teineteist ja oma lapsi, aga elu on väga raske, kui sa pead päevast päeva niimoodi elama.
Pole siis midagi imestada, et kui vanemad ja lapsed peavad võitlust igapäevase elu tegevuste üle, siis stress perekonnas kasvab. Aga selle asemel et leppida sellise eluviisiga kui millegi paratamatuga, peaksid lastevanemad mõistma, et need tegevused ei pea tingimata kujunema võitlusväljadeks. Asju saab teha ka teistmoodi ja teie kui lapsevanem saate sisse viia soodsad muutused, selle asemel et alla anda ja aktsepteerida igapäevast piinarikast ja masendavat kaost ning võimuvõitlust.
Kõik algab teist ja sellepärast keskendubki käesolev raamat sellele, kuidas aidata vanematel pigem muuta oma reageerimist laste halvale käitumisele kui püüda lapsi muuta. Inimesed, kes neid võtteid on kasutanud, näevad, et kui vanemad oma reageerimist muudavad, siis loobuvad lapsed peagi halbadest käitumismallidest. Tavaline aga on, et enamikule vanematest pole selles raamatus esitatud ideed pähe tulnud ja sellepärast reageerivad nad laste käitumisele viisil, mis võitlust aina teravdab.
Need vanemad pole kuigi palju mõelnud sellele, kuidas nad midagi teevad. Nad pole mõelnud, et võib-olla aitavad nad oma laste halvale käitumisele ise kaasa. Paljusid neist üllatab, kui nad saavad teada, et kui nad laste kontrollimise asemel kontrolliksid omaenda reageeringut, siis tuleks söömise, magamise ja hommikuse ülestõusmise pärast peetavate lahingute tsüklile lõpp.
See on lihtne põhimõte, kuid samal ajal nõuab see vanematelt pühendumist ja harjutamist. Enne kui selle plaani saab ellu rakendada, tuleb teha palju tööd. On väga tähtis, et te loeksite selle raamatu läbi ja mõtleksite siis põhjalikult kõigi ideede ja meetodite üle järele. Enne alustamist peate olema täiesti pühendunud sellele lähenemisviisile, muidu lähevad asjad halvemaks, mitte paremaks.
Siin on uusi hoiakuid ja käitumismalle, mille te peate omandama, ning teil tuleb kindlalt otsustada, et olete järjekindel ja viite asja lõpule. Kui võtate kasutusele mingi võtte, aga pärast annate järele, siis olete lapsele vaid õpetanud, et tal kulub nüüd veidi rohkem aega, et teist jagu saada. Õigupoolest olete panuseid suurendanud.
See süsteem pole kerge ja nõuab teilt jõupingutusi. Tasu on suur, aga töö raske. Põhimõtted on lihtsad, aga neid pole kerge kasutusele võtta. Oma reageeringute muutmine, et teie vastastikune suhtlemine lapsega muutuks, ei tule iseenesest. See on omandatud reaktsioon, aga aja jooksul saavad uued reageerimisviisid sama loomulikuks kui teie praegune karjumine ja altkäemaksu pakkumine.
Tsükli katkestamine
Kõlab paradoksina, kuid on tõsi, et paljud vanemad hakkavad end ebamugavas olukorras mugavalt tundma. Harjumuseks kujunenud käitumistsükleid pole kerge katkestada. Paljud vanemad on harjunud kasutama näägutamist ja karistusi vahendina, mille abil sundida lapsi täitma lihtsaid igapäevaseid ülesandeid.
Mida peaksid need vanemad tegema? Kust peaksid nad otsima vastuseid, mis aitavad tuua perekonda rahu, armastust ja koostöövaimu? Neil pole kindlasti nii palju aega, et lugeda läbi suur osa kogu saadaolevast informatsioonist, rääkimatagi sellest, et kõiki neid meetodeid praktikas järele proovida. Sellepärast võibki abiks olla selline raamat, nagu teil praegu käes on. Siin kirjeldatud napisõnalised astmed ja strateegiad suudavad väga kiiresti kutsuda teie lastes esile muutusi.
Kaks kõige tähtsamat neist astmetest ja strateegiatest on:
• võimaldada lastel eksperimenteerida sellega, millised on halva käitumise tagajärjed,
• võimaldada neil leida häid viise, kuidas pühendumise ja teistega arvestamise abil saavutada suurem ühtekuuluvustunne perekonnaga.
Tagajärjed
Kui te ei reageeri oma tavalisel viisil, see tähendab – ei hakka karjuma, ähvardama, karistama ega altkäemaksu pakkuma, siis tundub teile võib-olla, et te pole üldse mitte midagi teinud ja laps on pääsenud karistuseta, kuigi käitus halvasti.
Nagu ütleb Dreikurs: „Kui te võimuvõitluses ei võta ette mitte midagi, siis saate lapse jõust jagu.“ See ei tähenda, et te peaksite lapse halba käitumist ignoreerima. Dreikurs soovitab, et teie tegevus peaks rajanema plaanil, mis sisaldab loogiliselt tulenevaid tagajärgi, mitte tüüpilisi karistus- või altkäemaksuvõtteid, millele olete toetunud minevikus.
Kui võtate kasutusele loogilised tagajärjed, siis selle asemel et keskenduda teile ja teie vihale, peab laps keskenduma enda käitumisele ja enda tegude tagajärgedele. Kui te lapse peale karjute või ähvardate teda karistada, siis satute mõlemad tahtmatult konflikti ja kaotate peagi silmist tõelise probleemi, milleks on lapse halb käitumine.
Kui te aga reageerimist muudate sel viisil, et kasutate vaid väheseid sõnu või ei ütle üldse midagi või reageerite lapse halvale käitumisele üldkasutatavas kohas sellega, et rahulikult sealt lahkute, siis on laps sunnitud teadmiseks võtma, et halval käitumisel on tagajärjed. Ta teab, et kui ta veel proovib halvasti käituda, siis lahkute te ka tulevikus tema juurest, kui on tegemist üldkasutatava kohaga. See on lapse jaoks tõeline õppekogemus, aga see, kui ta on võimuvõitluses teine osapool, ei õpeta talle midagi.
Selle asemel et seada keskpunkti oma viha ja kasvav konflikt, seadke keskpunkti laps, sest just tema peabki seal olema. Mis saab siis, kui laps kättemaksuks ütleb: „Pole midagi. Ma ei tahtnudki siin olla.“ Võib-olla tunnete end lööduna mõeldes, et ei suutnud last mitte kuidagi mõjutada sellega, et rakendasite ellu tagajärje, mis väljendub lahkumises.
Aga jõuline laps just tahabki, et te end nii tunneksite. Nende sõnadega püüab ta teid ikka veel tõmmata tagasi võimuvõitlusse. Tüüpiline vastus oleks: „Noh, igatahes rohkem ma sind enam siia kaasa ei võta!“ Ja ongi kõik läbi, te olete sunnitud taganema. Teie lapse võimuhaaramiskatse õnnestus.
Tõde on siin selles, et kui usute sellesse, mida teete, ja võtate hoiaku, et teie lapsed tahavad olla koos teiega, siis on sellest palju abi. Teie olete lapsevanemad ja seetõttu kõige tähtsamad isikud oma laste elus. Ükskõik kas nad on kolme-, kolmeteist- või kahekümne kolme aastased, teie lapsed hoolivad teist.
Laps, kes ütleb: „Ma ei hooli sellest. Ma niikuinii ei tahtnud siin olla,“ kasutab võtet, mis sunnib teid tundma end lööduna ja reageerima lahkumisega. Kuna te ei hakanud pisiasjade kallal norima ega jätkanud riidlemist, nagu ta on harjunud nägema, siis püüab ta teid nüüd provotseerida mängima tuttavat mängu, mis on teil juba omavaheliseks rutiiniks kujunenud. Tema väide pole siiras ja seda ei tuleks võtta isiklikult.
Laps püüab ülevõimu enda kätte saada ja manipuleerida teid alustama seda vana võitlust, kus ta (küll valedel põhjustel) saab tunda end tähtsa ja võimsana. See on mäng nii-öelda „vorst vorsti vastu“. Pidage aga meeles, et seda mängu ei saa mängida üksinda. Kui teie sellest osa ei võta, siis ei saa laps seda harrastada. Pealegi ei lase te lapsel tagajärgedest kõrvale kalduda ega kaldu ka ise kõrvale.
Ükskõik mida laps ütlebki selle kohta, et ei hooli teie lahkumisest, saab ta uuest skeemist ometi väga hästi aru. Ta käitub halvasti. Teie lahkute. Ükskõik kuidas ta püüakski olukorda trotslikkuse abil manipuleerida, tajub ta täielikult oma halva käitumise
