midagi viga.
Virisemine on võte, mille abil saada tähelepanu ja mõjujõudu ning köita ema huvi. Emal on aga muudki teha ja laps peab õppima sellest aru saama.
Vastasel korral õpib laps, et „mina olen kõige tähtsam ja mina olen oluline ainult siis, kui ema mind teenindab“. See laps õpib ära, et on täiesti lubatud ema tema tegevuse juures segada ja konflikte tekitada, seni kui laps saab just nii palju tähelepanu, kui tahab.
Lapsevanem, kes käitub „ülemuse“ või „kõikelubava semuna“, ei õpeta lapsele, et ka teised (kaasa arvatud isegi emmed!) on inimesed, kel on omad vajadused. Tähelepanelik ema aga õpetab lapsele, et ta eksisteerib lapsest eraldi ja peab täitma oma ülesandeid. Laps õpib aitama ema selle kaudu, et läheb voodisse ja jääb magama siis, kui selleks on aeg.
Kas on julm lasta lapsel kisada ja nutta, sest ta ei taha minna voodisse ja magama jääda? Vaatame seda. Emalt, kes on „ülemus“, saab Tiffany teada, et kellel jõud, sellel õigus. Emalt, kes on „kõikelubav semu“, õpib laps aga, et karjumine ja nutmine võivad imet teha ning ükskõik kui halvasti ta ka käituks, on selle preemiaks ema tähelepanu.
Tähelepanelikult ja vastutusvõimeliselt emalt õpib aga Tiffany, et halb käitumine ei vii kuhugi, ja jätab selle peagi ise järele. Sellise väärtusliku õppetunni omandamisele kulub Tiffanyl ehk paar õhtut, aga mis loevad paar õhtut võrreldes sellega, et muidu hakkab ta ehk kogu eluaja karjuma ja teisi sõimama, et oma tahtmist saada?
See näide toob esile järgmise tähtsa punkti, mis samuti on nii lihtne, et me ei pane seda tihti tähelegi. Tõde on selline, et lapsed ei pea kunagi lugu vanematest, kes ise ei pea endast lugu. Vanemad peavad mõistma, kuidas nende endi käitumine peegeldab sügavama lugupidamise puudumist iseenda vastu ja rolli vastu, mis neile perekonnas kuulub.
Näites, mille me tõime Tiffany käitumise kohta, on „kõikelubava semu“ rolli mängiv ema nagu jalamatt, kes ohverdab oma meelerahu ja puhkuse, et reageerida lapse jonnimisele ja halvale käitumisele. Emal on õigus päeva lõpul vaikust nautida. Tal on õigus oodata, et laps teeb, mis vaja, et end magamiseks valmis seada, ning läheb magama õigel ajal ega tee teistele tüli.
Meie näites tunneb aga ema, et peab täitma ärahellitatud lapse kapriise, kes hakkabki uskuma, et on kogu universumi naba. Kuna ülejäänud maailm ei hakka teda kunagi sel viisil kohtlema, siis osutab ema talle tegelikult karuteene. Sama tähtis on aga see, et kui ema käitub sellise märtrina, siis ei pea ta lugu ei iseendast ega oma vajadustest.
Ülemuserolli etendav ema teeb lapsele samuti karuteene, sest ta ei käitu ega räägi lapsega lugupidavalt. See on aga tõhusa lastekasvatuse oluline komponent. Vanemad peavad austama niihästi lapsi kui ka iseennast. Lugupidav õhkkond hoiab ära osalemise võimuvõitluses.
Kui „ülemust“ etendav ema omalt poolt Tiffany peale karjub ja teda koledate karistustega ähvardab, siis ei tee ta midagi muud, kui vaid annab lapsele loa maksta kätte veelgi halvema käitumisega, kuni olukord muutub väljakannatamatuks. Et laps õpiks teisi austama, peab lapsevanem kohtlema teda austusega ja omalt poolt üles näitama eneseaustust (lubatud pole ei jalamatid ega türannid!). Tähtis on alati meeles pidada, et teie reageering avaldab suuremat mõju kui vaid hetkeline mõjutamine.
Teie reageeringud on kui teekaardid täiskasvanule omase käitumise juurde ja lapsed vaatavad teie käitumist kui mudelit, mille kohaselt nad ise peaksid tulevikus toimima (ja tõenäoliselt toimivadki). See on vanemate jaoks üsna tõsine koorem. Meie käitumine ei kuulu üksnes meile endile. See mõjutab ka meie lapsi.
Kui vanemad tahavad, et nende lapsed oma käitumist parandaksid, siis peaksid nad vaatama iseennast külma ja range pilguga. Kas te käitute lastega nagu ülemus või nagu kõikelubav semu? Tehke läbi järgnev lühike küsimustik, et selgitada välja, milline lapsevanem te olete.
Tehke lihtsalt ring tähe ümber, mis tähistab vastust, mis kõige sobivamal viisil kirjeldab teie reageerimist lapse käitumisele igal antud juhul. Oma võimalikku tegevust hinnates olge aus.
KÜSIMUSTIK LAPSEVANEMA ENESEHINNANGU KOHTA
1. Magamaminekuaeg on juba läbi, aga kuueaastane Bobby ütleb vanematele, et ei taha minna magama, sest talle ei meeldi olla üksinda pimedas toas. Ema viib Bobby magamistuppa ja paneb teki alla. Bobby tõuseb mitu korda üles, nuttes, kaeveldes ja emale-isale rääkides, et kardab ega saa magada. Kui te olete Bobby isa või ema, siis te:
a. Viite lapse tema tuppa ja korraldate suure etenduse, avades kapi uksed, vaadates voodi alla, ajades „kollid“ minema ning lülitades sisse öövalgustuse. Kui Bobby on teki alla pandud, siis jääte natukeseks ajaks veel sinna ja leevendate tema hirme. Kui poiss korduvalt voodist välja ronib, iga kord nuttes, siis viite ta tuppa tagasi ja teete uuesti läbi kogu protseduuri, millega koletised minema hirmutatakse. Lõpuks seab Bobby end magama, pärast seda kui olete talle öelnud, et kui ta püsib voodis ja jääb magama, siis võtate ta laupäeval kaasa mänguasju ostma.
b. Te panete oma sõna maksma ja teete Bobbyle teatavaks, et magamaminekuaeg on juba läbi ja et ta peab kohe magama minema. Poiss tuleb nuttes voodist välja ja teie viite ta sinna tagasi, öeldes, et järgmisel korral, kui ta voodist välja tuleb, saab tuupi. Kui ta on jälle tagasi voodis, siis väljute toast, olles talle öelnud, et kui ta kohe rahule ei jää, siis võtate temalt terveks kuuks jalgratta ära.
c. Te võtate teadmiseks, et Bobby kardab pimedust ja ütlete talle, et panete põlema öölambi. Te loete talle ette ühe jutu ja panete talle teki peale. Kui poiss nuttes voodist välja tuleb, siis ei reageeri te tema käitumisele teisiti kui ainult sellega, et viite ta oma tuppa tagasi. Te ei käsi tal voodisse jääda ega räägi üldse temaga. Ta teab isegi. Siis asute oma õhtuste asjatoimetuste juurde.
2. Kaheksa-aastased kaksikud Sammy ja Suzy tulevad õhusöögilaua juurde ja keelduvad söömast, mida ema ja isa on neile valmis pannud. Sammy lükkab toitu taldrikul siia-sinna ning ütleb emale-isale, et pole näljane. Siis ta küsib, kas võib tagasi minna ja telesaadet vaadata, selle asemel et õhtust süüa. Suzy ütleb, et on väga näljane, aga ei taha süüa mitte mingeid juurvilju ja ema tehtud pikkpoiss talle ka ei meeldi. Ta tahab õhtusöögiks takosid ja mahlajooki. Õhtulauas sellise käitumisega kokku puutudes te:
a. Ütlete Sammyle ja Suzyle, et olete tüdinud neid aina uuesti ja uuesti lauda kutsumast. Te ütlete, et ei tea, kas olete kohanud veel tänamatumaid lapsi ja et pärast rasket päevatööd polnud teil niikuinii mingit tahtmist õhtusööki valmistada. Te ütlete neile mõlemale, et kui nad ei söö taldrikult ära iga viimast kui raasukest, siis saadate nad oma tubadesse ja neil ei lubata kuu aja jooksul mängida pärast kooli oma sõpradega.
b. Te lihtsalt teatate, et nüüd peavad lapsed sööma hakkama, sest järgmine söögiaeg on hommikul. Te jätate tähelepanuta nende kaebused ega reageeri neile. Seejärel sööte oma õhtusöögi lõpuni, koristate söögilaua ja panete ülejäänud toidu ära, hoolimata sellest, kas lapsed on söönud või mitte.
c. Te hakkate muretsema, et lapsed jäävad haigeks, kui nad ei söö. Te jätate oma õhtusöögi lauale, et hakata Suzyle takosid tegema. Te lähete elutuppa, kus Sammy vaatab televiisorit, ja ütlete talle, et midagi tuleb süüa, või ta jääb haigeks. Te küsite, mida poiss tahab, ja kui too teile ütleb, et tahab saia maapähklivõi ja moosiga ning natuke küpsiseid, siis toote need talle kandikul, et ta saaks süüa televiisorit vaadates. Parem, et nad midagi söövad, isegi kui see tähendab teile lisatööd.
3. Näib, et seitsmeaastane Briana ei suuda õigel ajal voodist üles tõusta. Ta jääb voodisse, kuigi ema teda mitu korda hüüab. Kui tüdruk lõpuks üles tõuseb, kohmerdab ta tükk aega riietumisega ja siis songib hommikueinet taldrikul siia-sinna.
