ja mis laseb neil kogeda ühtekuuluvustunnet
Vanemad ei mõista ka seda, et kui nad söömises ja sellega seotud tegevustes järele annavad, siis aitavad nad sellega luua dünaamikat suuremate võimuvõitluste jaoks ka kõigil teistel aladel. Me peame sööma, et ellu jääda. Selle vastu ei vaidle keegi. Asjaolu, et te peate oma lapsi toitma, annab aga neile võimaluse kasutada söögiaega võitluseks teiega, et saavutada mõjujõudu ja tõmmata perekonna sees endale negatiivset tähelepanu.
Sellepärast ongi nii tähtis näha söögiaegu vahendina avada uks positiivsete ühtekuuluvusviiside jaoks. Kuna teie kui lapsevanem olete perekonnas juht, siis võite plaanida muutusi, mis kujundavad söögiaegadest pigem koostöövõimaluse kui konfliktiareeni.
Õigupoolest on see väga lihtne võrrand ja kui te sellest aru saate, siis võite asuda asju muutma. Vastutustundlik lastekasvatamine nõuab, et te iga päev kindlal ajal pakuksite lastele toitvat rooga. Ainus asi, mida lastel on vaja teha, et muuta söögiajad päeva kõige masendavamateks aegadeks, on keelduda söömast. Kuna söögiaegu tuleb päeva jooksul ette sagedamini kui ükskõik millisele teisele tegevusele pühendatud aegu, siis saabki söögiajast kõige tavalisem vanemate ja laste vahelise konflikti areen.
Lapsed õpivad väga varakult selgeks, et kui nad keelduvad söömast, siis kutsub see vanemates esile teatud reaktsiooni. Head vanemad ei jäta lapsi ju söömata, eks? Kui lapsed kasutavad oma mõjujõudu ja tõmbavad röstitud kana ja rohelisi juurvilju nähes nina kirtsu, siis suudavad nad ehk sundida vanemaid (pärast seda kui nad kõigepealt on käratsenud ja lärmi löönud) andma neile mingeid lemmikroogasid nagu hot dog’id ja kartulikrõpsud. Pidage meeles, et probleem pole mitte niivõrd kanas, probleem on mõjuvõimu kasutamine selleks, et vanematelt negatiivset reaktsiooni saada.
Lapsed on väga nupukad, kui tegemist on vanemate murega selle pärast, kas lapsed ikka söövad midagi või ei söö. Nad teavad, et kui asi läheb päris kriitiliseks, siis nõustuvad vanemad, et parem söögu lapsed, kes keelduvad nende jaoks valmistatud roast, midagi muud, olgu see siis pitsa, midagi näksimist või vahetevahel isegi magusroog.
Tänapäeval on väga harva leida lapsi, kes mõtleksid, et parem ikka süüa seda, mida ema ja isa on kindlal kellaajal neile lauale pannud, sest muidu tuleb ringi käia näljasena, kuni tuleb järgmine söögiaeg. Aga kui asi oleks tõesti niimoodi? Vaatame üht varianti, kuidas areneks tüüpiline vanema ja lapse vaheline võitlus:
Jacob, vanus üheksa aastat, ja tema seitsmeaastane vend Justin mängivad Jacobi toas videomänge. Ema ja isa on neile valmistanud õhtusöögi ja isa tuleb nüüd Jacobi tuppa ning ütleb lastele, et nad peseksid käed puhtaks ja tuleksid söögilauda. Need ei pane teda tähelegi, olles süvenenud oma mängu.
Isa annab uue käsu ja poisid võtavad lõpuks teadmiseks, et isa on seal. Nad teatavad, et pole praegu näljased ja tahavad lõpetada oma mängu. Isa ütleb neile, et mängu võivad nad lõpetada pärast õhtusööki ja neil pole vaja aidata lauda koristada, kui nad ainult tulevad kohe sööma. Ei mingit vastust.
Nüüd on isa vihane. Tema enda lapsed ei tee, mida ta käsib neil teha. Ta hakkab karjuma, et kui poisid kohe laua äärde ei tule, siis ei lubata neil nädal aega videomänge mängida. Siis ütleb ta neile, et kui nad kohe sööma ei tule, peavad nad näljasena magama minema.
Isa läheb trampides õhtust sööma, aga kaks poissi jätkavad mängimist. Nad on selleks liiga arukad, et uskuda kumbagi neist ähvardustest. Nad keelduvad sageli söömast, teades, et vanemad on väga mures, et nad ikkagi sööksid.
Nad teavad, et hiljem, kui nad kaebavad tühja kõhtu, teeb ema midagi söödavat. Neil pole mingeid südametunnistuse piinu selle pärast, et koos vanematega õhtusöögilauda istumise asemel lõpetavad nad hoopis mängu, mida naudivad.
Nad pole õppinud midagi sellist nagu viisakus, koostöö ja oma panus, ning nad ei õpigi seda kunagi, seni kui saavad hakkama ka halvasti käitudes.
Isa, kes on väsinud ootamast, et poisid teeksid, mis kästud, tuleb tagasi ja karjub veel kõvemini. Lõpuks tulevad lapsed laua juurde, kus nad oma toitu tusasel ilmel torgivad ja urgitsevad, virisedes, et neile ei meeldi toit, mis neile on valmistatud.
See ajab neil südame pahaks. Nad ei saa seda süüa. Nende käitumine rikub kõigil söögiisu ära. Kõige tipuks ei söö nad üldse midagi. Kui nad lõpuks laua juurest ära lähevad, on nende taldrikud ikka täis.
Pärastpoole, kui nad on mänginud oma mänge ja vaadanud telerit, kaebavad nad emale, et on näljased ja kui nad ei saa midagi süüa, siis ei jää nad magama. Nad nõuavad hiiglasuuri pehmeid kringleid, mis on pealt kaetud sulatatud juustuga, ja siis on neil veel plaanis seni ema ees lipitseda, kuni nad saavad ka jäätist.
Kuigi ema on väsinud ja kogu toidu juba ära pannud, läheb ta tagasi kööki ja valmistab neile näksimist, mida poisid nõudsid. Ta on õppinud, et need ained peavad käepärast olema, sest samasugust stseeni etendatakse regulaarselt.
Ema teab, et selline näksimine pole toitumise seisukohalt tegelikult õige, aga lapsed vähemalt söövad midagi. See on aga kõige tähtsam, eks ju?
Miks mängitakse sellist stseeni (ja teisi sellesarnaseid) üha uuesti ja uuesti? Mida võiksid need vanemad teha teistmoodi? Mida nad peaksid tegema teistmoodi? Kui palju söögiaegu kulub enne, kui nad mõistavad, et on kaasa haaratud võimuvõitluse tsüklisse, kus nende lapsed õpivad olema ebaviisakad, lugupidamatud ja isemeelsed?
Antud juhul näitas isa oma viha ja laskis kuulda ähvardusi, mis kujutavad endast tavalisi reaktsioone laste halvale käitumisele. Vanemad, kes on mässitud toiduteemalistesse lahingutesse oma lastega, annavad tihti just sellise sissejuhatava reageerimisega oma panuse niisugusesse võimuvõitlusse. Isa vihastamine annab poistele aga lisajõudu halvasti käituda, sest nad suutsid isa „üles kütta“. Nende katse võimu haarata oli edukas.
Nad teavad, et kui jäävad halva käitumise juurde kindlaks, siis on kõige tõenäolisem, et nad kurnavad isa ära ja saavad, mida tahavad. See ongi võimuvõitluse põhiline eesmärk. Laps saavutab võidu, jäädes halva käitumise juurde kindlaks, kuni isal on kõigest villand ja ta annab järele lihtsalt selleks, et konfliktist pääseda.
Seevastu ema demonstreerib oma jalamatistaatust sellega, et valmistab näkse. Mis veelgi hullem, juba see asjaolu, et tal on näkside jaoks vajalikud ained käepärast, et ta on lausa nahast välja pugenud, et neid koju varuks osta, näitab, et ta ootab oma lastelt kõige halvemat käitumist (madalad ootused!).
See ema soodustab tegelikult just sellist käitumist, mida ta ei tahaks näha. Teatud mõttes kasutab ta altkäemaksu, sest näksid asendavad korralikult valmistatud toitu. See on sama hea kui öelda: „Annan sulle, mida sa tahad, kui sa vaid nõustud natukegi sööma.“ Kui see pole altkäemaks, mis see siis on?
Mida peavad lapsed mõtlema, kui ema on igal õhtul valmis kööki minema ja sealt neile lemmiknäkse tooma? Kas arvate, et lapsed saavad sõnumi, et ema on täiesti endastmõistetavalt valmis neile jagama preemiat halva käitumise eest? Jah, just nii see on. Ärge kunagi unustage, et teie teod saadavad sama tugeva ja mõnikord isegi tugevama sõnumi, kui saadavad teie sõnad.
Veel üks tüüpiline lastekasvatuse meetod, mida tihti kasutatakse, et lapsi sööma sundida, on süütunne. Näiteks kui paljud meist tõmbuvad tänapäevani kössi, kui keegi teeb nalja vanemate hulgas levinud õpetussõnade üle, mis püüavad süütunde sisendamise abil lapsi sööma sundida: „Mõtle lastele, kes …s nälgivad!“ (Kirjutage punktiiri asemele maa, linn või osariik, mida kasutasid teie vanemad!)
Kui paljud meist mäletavad vana käsku: „Söö taldrik tühjaks, siis saad magussöögiks
