tema selja taga seisis Gerassim. Rumalalt naeratades ja hellitlevalt ümisedes pakkus ta Tatjanale kullatud saba ja tiibadega prääniku-kukke. Tatjana tahtis keelduda, kuid Gerassim pistis kuke talle vägisi pihku, vangutas pead, läks minema ja ümises tagasi vaadates veel kord midagi väga sõbralikku. Sellest päevast peale ei andnud ta tüdrukule enam asu: kuhu Tatjana ka läheb – Gerassim on kohe seal, tuleb temale vastu, naeratab, ümiseb, vehib kätega, tõmbab äkki põuest paela ja topib talle pihku, pühib ta eest luuaga tolmu. Vaene tüdruk lihtsalt ei teadnud, kuidas olla ja mis teha. Varsti teadis kogu maja tumma kojamehe tempudest; Tatjana pihta sadas pilkeid, naljatusi, teravaid sõnu. Gerassimi üle siiski igaüks irvitada ei julgenud: tema nalja ei armastanud; Tatjana jäeti tema juuresolekul rahule. Tahes või tahtmata sattus tüdruk tema kaitse alla. Nagu kõik kurttummad, oli Gerassim väga taiplik ja sai väga hästi aru, kui tema või Tatjana üle naerdi. Kord lõunalauas hakkas pesuvardja, Tatjana ülemus, Tatjanat, nagu öeldakse, nöökima, ja läks nii kaugete, et vaene tüdruk ei teadnud, kuhu oma silmad panna, ja peaaegu nuttis pahameelest. Gerassim tõusis äkki, sirutas oma tohutu käe välja, pani selle pesuvardjale pähe ja vaatas talle nii sünge tigedusega näkku, et naine lausa vastu lauda kooldus. Kõik jäid vait. Gerassim võttis taas lusika ja hakkas jälle kapsasuppi helpima. «Vaata tumma kuradit, metsasortsi!» pomisesid kõik poolvaljusti, pesuvardja aga tõusis üles ja läks ära tüdrukutetuppa. Teisel korral märkas Gerassim, et Kapiton, toosama Kapiton, kellest äsja juttu oli, Tatjanaga kuidagi liiga armastusväärselt lobiseb, viipas mehe näpuliigutusega enda juurde, viis ta tõllakuuri, haaras nurgas seisva aisa otsast kinni ja ähvardas teda sellega pisut, kuid tähendusrikkalt. Pärast seda ei kõnetanud juba keegi enam Tatjanat. Ja kõik see andestati Gerassimile. Tõsi küll, pesuvardja minestas, niipea kui tüdrukutetuppa oli jõudnud, ja korraldas asja üldse nii osavasti, et proua juba samal päeval Gerassimi toorest käitumisest teada sai; aga tujukas vanaeit puhkes vaid naerma, sundis pesuvardjat selle äärmiseks pahameeleks mitu korda näitama, kuidas Gerassim teda oma raske käega vastu lauda koolutas, ja saatis Gerassimile teisel päeval rubla raha. Ta pidas kurttummast kui ustavast ja tugevast valvurist lugu. Gerassim pelgas teda kuid lootis siiski tema heldusele ja valmistus juba tema juurde minema palvega, et ta teda Tatjanaga naituda laseks. Ta ootas vaid uut kaftanit, mille ülemteener talle oli lubanud, et proua ette viisaka välimusega ilmuda, kui äkki tolsamal proual pähe tuli Tatjanat Kapitonile mehele panna.
Lugeja saab nüüd ise hõlpsasti aru selle segaduse põhjusest, mis ülemteener Gavrila pärast kõnelust prouaga oma võimusesse võttis. «Proua,» mõtles ta akna juures istudes, «muidugi peab Gerassimist lugu,» (Gavrila teadis seda väga hästi, ja oli mehe vastu seepärast ise järeleandlik), «siiski on ta tumm olend; ei saa ometi prouale ette kanda, et näe, Kapiton mehkeldab Tatjanaga. Ja lõpuks: õige see ju on – mis mees ta olekski? Aga teisest küljest, niipea kui see – issand, anna andeks! – metsasorts teada saab, et Tatjana Kapitonile antakse ta ju – tõesõna – lõhub majas kõik pilbasteks. Temale ei saa ju midagi selgeks teha; temast, sihukesest kurivaimust – oh ma patune ei saa ju kuidagi jagu… Suisa tõsi…»
Kapitoni tulek katkestas Gavrila mõtisklustelõnga. Kergemeelne kingsepp astus sisse, heitis käed selja taha, toetus sundimatu rahuga ukse kõrval seina esiletungiva nurga vastu, asetas parema jala risti üle vasaku ja raputas pead. Et siin ma olen. Mida te vajate?
Gavrila vaatas Kapitonile näkku ja hakkas sõrmega vastu aknaraami trummeldama. Kapiton ainult pilutas natuke oma väikesi tinajaid silmi, kuid ei langetanud neid, isegi muigas kergelt ja äigas käega üle oma valkjashallide juuste, mis igas suunas turris olid. Ei, no mina jah, – mina. Mis sa vahid?
«Ilus oled,» sõnas Gavrila ja vaikis hetkeks. «Ilus – pole midagi öelda!»
Kapiton kehitas ainult õlgu. «Nagu sa ise parem oleksid,» mõtles ta endamisi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
