Tal oli õnnelik käsi – õnn oli temaga; ainult üks asi tegi talle muret: jumal ei andnud talle lapsi. Dunjaša oli juba kakskümmend viis aastat täis saanud ja kõik olid teda Avdotja Arefjevnaks kutsuma hakanud. Tõelist perenaist ei olnud temast ikkagi saanud, kuid oma kodu oli ta armastama hakanud, tema käsutuses olid tagavarad ja ta vaatas teenijatüdruku järele… Tõsi küll, kõike seda tegi ta hooletult, ei pidanud vajalikul viisil silmas puhtust ja korda; see-eest sissesõiduhoovi suures toas rippus Akimi portree kõrval tema õlivärviportree, mille ta ise oli tellinud isehakanud maalikunstnikult, kihelkonna djakoni pojalt. Ta oli kujutatud valges kleidis, kollase salliga, kuus rida suuri pärleid kaelas, pikad kõrvarõngad kõrvades ja sõrmus igas sõrmes. Ära tunda teda võis, ehkki kunstnik oli ta maalinud liialt matsaka ja punapõskse ning silmad oli teinud hallide asemel mustad ja veidi kõõrdi… Akim oli kunstnikul täiesti ebaõnnestunud: ta oli välja tulnud kuidagi tume – á la Rembrandt –, nii et mõni läbisõitja astus vahel ligi, vaatas ja ainult mõmises natuke. Riides käima oli Avdotja hakanud kaunikesti lohakalt; tõmbas suurrätiku õlgadele aga kleit selle all oli kuidas juhtus: laiskus võttis tema üle võimust, see ohkiv, loid, unine laiskus, mis on nii omane venelasele, eriti kui ta on majanduslikult kindlustatud…
Kõige selle juures läks Akimi ja tema naise elu väga hästi: nad elasid rahus ja neid peeti eeskujulikuks abielupaariks. Kuid nii nagu orav, kes oma koonu puhastab selsamal ajal, mil kütt tema pihta sihib, nii ei aima ka inimene oma õnnetust – ja tal kaob järsku pind jalge alt, nagu vajuks ta läbi jää…
Ühel sügisõhtul peatus Akimi sissesõiduhoovis riidekaupmees. Ta oli kahe koormavankriga kõrvalisi teid mööda teel Moskvast Harkovisse. See oli üks neist rändkaupmeestest, keda mõisnikud, eriti aga mõisnikkude naised ja tütred, vahel nii väga kannatamatult ootavad. Selle juba elatanud rändkaupmehega oli kaasas kaks venda või õigemini selli – üks neist kahvatu, kõhn ning küürakas, teine noor, toreda väljanägemisega, ilus, umbes kahekümneaastane noormees. Nad lasksid endale õhtusöögi tuua ja asusid seejärel teed jooma. Kaupmees palus ka pererahvast nendega klaasikese teed kaasa juua – pererahvas ei öelnud ära. Kaks vanameest (Akim oli viiskümmend kuus täis saanud) said peagi jutujärjele. Kaupmees päris ümberkaudu elavate mõisnikkude järele ja kes oleks veel paremini kui Akim saanud nende kohta kõiki vajalikke teateid anda. Küürakas sell käis ühtelugu vankreid vaatamas ja kobis viimaks magama, Avdotjal tuli teise selliga juttu ajada… Ta istus poisi kõrval ja rääkis vähe, rohkem kuulas, mida too temale pajatas. Selli jutud näisid talle meeldivat: ta nägu elavnes, puna ilmus põskedele ja ta naeris üsna tihti ning meelsasti. Noor kaubasell istus peaaegu liikumatult, kähar pea laua kohal kummargil; rääkis vaikselt, häält tõstmata ja kiirustamata; see-eest tema silmad, väheldased, kuid jultunud-selged ning sinised, lausa puurisid Avdotjat. Avdotja hoidis alguses nende pilgu eest kõrvale, hiljem hakkas ise poisile näkku vahtima. Selle noore mehe nägu oli rõõsk ning sile nagu krimmi õun; ta muheles tihti ja tema valged sõrmed mänglesid lõual, mida juba katsid hõredad ning tumedad udemed. Tema kõneviis oli kaupmehelik, kuid väga vaba ja kuidagi hooletult enesekindel, ja ta aina silmitses Avdotjat oma terase ning jultunud pilguga… Järsku nihkus ta Avdotjale veidi lähemale ja ütles näoilmet põrmugi muutmata:
«Avdotja Arefjevna, paremat inimest kui teie ei ole ilmas olemaski. Ma oleksin valmis kas või oma elu teie eest ära andma.»
Avdotja pahvatas naerma.
«Mis sa naerad?» küsis temalt Akim.
«Ta räägib siin nisukesi naljakaid asju,» vastas naine, muide ilma suuremat kohmetumata.
Vana rändkaupmehe nägu läks naerule.
«He-hee, seda’nd küll. Naum on mul kange naljamees. Aga teie ärge kuulake teda.»
«Jaa! Aga muidugi! Õige mul asja teda kuulata,» ütles Avdotja ja vangutas pead.
«He-hee, muidugist,» sõnas vanamees. «Nojah, nüüd siis,» lisas ta laulvalt, «jääme terviseks, aitäh teile, oli väga kena, aga on aeg silmad looja lasta…» Ja ta tõusis lauast.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
