käisin,» vastas Pjotr Dmitritš. «Tunaeile jõudsin sealt tagasi.»
«Küllap seal on vist ilus?»
«Ilus. Isegi väga ilus. Olgu teile öeldud, et ma juhtusin sinna parajasti heinaajaks, see aga on Ukrainas kõige poeetilisem aeg. Siin on meil suur maja, suur aed, palju rahvast ja askeldamist, nii et te ei näegi niitmist. Siin toimub kõik märkamatult. Seal aga on mul talus viisteist tiinu heinamaad nagu pihu peal: missugusest aknast ka ei vaataks, igalt poolt võib näha niitjaid. Heinamaal niidetakse ja aias niidetakse, külalisi ei ole, askeldust samuti mitte, nii et te tahtmatult näete, kuulete ja tunnete ainult heinategu. Õu ja toad lõhnavad heinast, koidust ehani helisevad vikatid. Väike-Venemaa on üldse armas maa. Uskuge, kui ma kooguga kaevude juures vett jõin ja juudi kõrtsides viinalörtsi, kui vaiksetel õhtutel kostsid mu kõrvu väikevene viiuli ja tamburiini helid, siis ahvatles mind kütkestav mõte – jäädagi oma talusse ja elada seal, kuni on elupäevi, eemal neist rahukogudest, tarkadest juttudest, filosofeerivaist naistest ja pikkadest lõunasöökidest…»
Pjotr Dmitritš ei valetanud. Tal oli raske ja ta tahtis tõepoolest puhata. Ka Poltaava kubermangus käis ta ainult selleks, et mitte näha oma kabinetti, teenijaid, tuttavaid ja kõike, mis võis talle meenutada tema solvatud enesearmastust ja eksimusi.
Järsku kargas Ljubake püsti ja pistis hirmunult kätega vehkima.
«Ai, mesilane, mesilane!» kiunatas ta. «Nõelab!»
«Minge nüüd, ei nõela!» ütles Pjotr Dmitritš. «Küll te olete argpüks!»
«Ei, ei, ei!» karjatas Ljubake ja hakkas mesilase poole tagasi vaadates kiiresti maja suunas minema.
Pjotr Dmitritš järgnes talle ja vaatas heldinult ning nukralt temale järele. Arvatavasti mõtles ta Ljubakest vaadates oma talust, üksindusest ja – kes teab? – võib-olla mõtles koguni sellest, kui mõnus ja mugav oleks tal elada talus, kui tema naiseks oleks see tütarlaps – noor, puhas, värske, kursustest rikkumata, mitte rase…
Kui hääled ja sammud olid vaibunud, väljus Olga Mihhailovna lehtmajast ning hakkas maja poole minema. Tal oli tahtmine nutta. Ta armukadestas meest juba väga. Ta sai aru, et Pjotr Dmitritš oli väsinud, et ta polnud endaga rahul ja häbenes, aga kui häbenetakse, siis poetakse kõigepealt varjule omaste eest ja ollakse avameelne võõrastega; samuti sai ta aru, et Ljubake ei ole hädaohtlik nagu kõik teisedki naised, kes praegu majas kohvi jõid. Kuid üldiselt oli kõik arusaamatu, kole, ja Olga Mihhailovnale tundus juba, et Pjotr Dmitritš ei kuulu pooleldi temale…
«Tal ei ole õigust!» pomises Olga Mihhailovna, püüdes leida mõtet oma armukadedusele ja oma pahameelele mehe vastu. «Tal ei ole mingit õigust. Ma ütlen talle kohe kõik näkku!»
Ta otsustas mehe otsekohe üles otsida ja talle kõik näkku öelda: vastik, lõpmata vastik on, et ta meeldib võõrastele naistele ja taotleb seda nagu taevamannat; ebaõiglane ja autu on, et ta annab võõrastele ära selle, mis õiguse järgi kuulub tema naisele, varjab naise eest oma hinge ja südametunnistust, et avada neid esimesele vastujuhtuvale kenale näolapikesele. Mida halba on naine temale teinud? Milles on naine süüdi? Lõpuks, ammugi juba on ära tüüdanud tema valelikkus: ta teeskleb alatasa, koketeerib, ei räägi seda, mida mõtleb, ja püüab näida teistsugusena, kui ta on ja peaks olema.
Milleks see vale? Kas see on sobiv korralikule inimesele? Kui ta valetab, siis solvab ta sellega nii iseennast kui ka neid, kellele ta valetab, ja ei pea lugu sellest, millest ta valetab. Kas ta tõesti ei mõista, et kui ta koketeerib ja teeskleb kohtulaua taga või arutleb lõunalauas riigivõimu prerogatiivide üle ainult selleks, et onule meelehärmi teha, kas ta tõesti ei mõista, et sellega ta ju halvustab nii kohut kui ka iseennast ja kes teda kuulavad ja näevad?
Suurele puiesteele jõudes tegi Olga Mihhailovna niisuguse näo, nagu oleks ta praegu majapidamise asjus ära käinud. Terrassil jõid mehed likööri ja võtsid marju peale. Üks neist, kohtu-uurija, paks elatanud mees, lobamokk ja naljahammas, jutustas nähtavasti mingisugust krõbedat anekdooti, sest perenaist nähes haaras ta endal äkki paksudest huultest kinni, ajas silmad pungi ja laskus kükakile. Olga Mihhailovna ei sallinud provintsiametnikke. Talle ei meeldinud nende kohmakad peenutsevad naised, klatšijutud, sagedased külaskäigud, lipitsemine tema mehe ees, keda nad kõik vihkasid. Nüüd aga, kui nad jõid, olid kõhud täis söönud ega kavatsenud ära sõitma hakata, tundis ta, et nende siinolek on ahastamapanevalt väsitav, kuid et mitte ebaviisakas näida, naeratas ta sõbralikult kohtu-uurijale ja ähvardas teda sõrmega. Läbi saali ja võõrastetoa läks ta naeratades ja niisuguse näoga, nagu oleks ta käinud mingit käsku andmas ja korraldust tegemas. «Hoidku taevas, kui nüüd keegi mind peatab!» mõtles ta, kuid sundis ennast ise võõrastetoas peatuma, et viisakuse pärast veidi kuulata noormeest, kes istus pianiino ees ja mängis. Seisnud natuke aega paigal, hüüdis ta: «Braavo, braavo, m-r Žorž!», plaksutas paar korda käsi ja läks edasi.
Mehe leidis ta tema kabinetist. Pjotr Dmitritš istus laua ääres ja mõtles millestki. Ta nägu oli karm, mõtlik ning süüdlaslik. See ei olnud enam see Pjotr Dmitritš, kes oli lõunalauas vaielnud ja keda tundsid külalised, vaid teine – väsinud, süüdlaslik ja enesega rahulolematu, keda tundis ainult tema naine. Kabinetti oli ta tulnud nähtavasti ainult selleks, et paberosse võtta. Tema ees lebas avatud portsigar, paberosse täis, ja üks käsi oli tal laualaekasse pistetud. Nagu ta paberosse võttis, nii oli ta ka istuma jäänud.
Olga Mihhailovnal hakkas temast kahju. Oli päevselge, et inimene piinleb ja tunneb rahutust, võib-olla võitleb iseenesega. Olga Mihhailovna astus sõnatult laua juurde. Soovides näidata, et ta on vaidluse lõunalauas juba unustanud ega ole enam pahane, sulges ta portsigari ja pistis mehele küljetasku.
«Mida talle öelda?» mõtles ta. «Ütlen, et vale on nagu mets: mida kaugemale metsa lähed, seda raskem on sealt välja pääseda. Ütlen: sa oled oma võltsist rollist vaimustusse sattunud ja sellega liiga kaugele läinud; sa oled solvanud inimesi, kes olid sinusse kiindunud ega ole sulle midagi kurja teinud. Mine ometi, vabanda nende ees, naera iseenda üle, ja sul hakkab kergem. Aga kui sa tahad vaikust ja üksindust, siis sõidame üheskoos siit ära.»
Naise pilku kohates tegi Pjotr Dmitritš endale järsku samasuguse näo ette, nagu tal oli olnud lõunalauas ja aias – ükskõikse ja veidi pilkava, haigutas ja tõusis püsti.
«Kell on praegu kuus,» ütles ta kella vaadates. «Kui külalised nii armulised on ja kell üksteist ära lähevad, ka siis on meil veel kuus tundi oodata jäänud. Lõbus, ei ole midagi öelda!»
Ja tasakesi vilet lastes väljus ta aeglaselt, oma tavalisel soliidsel kõnnakul kabinetist. Oli kuulda, kuidas ta soliidselt astudes läbi saali läks, seejärel läbi võõrastetoa, soliidselt millegi üle naeris ja mängivale noormehele ütles: «bra-o! bra-o!» Varsti ta sammud vaibusid: nähtavasti läks ta aeda. Ja mitte enam armukadedus ega pahameel, vaid tõeline põlgus tema sammude, ebasiira naeru ja hääle vastu valdas Olga Mihhailovnat. Ta astus akna juurde ja vaatas aeda. Pjotr Dmitrit läks juba mööda puiesteed. uks käsi taskus ja teise käe sõrmedega nipsu lastes, pea veidi kuklasse aetud, sammus ta soliidselt, kahele poole õõtsudes ja niisuguse näoga, nagu oleks ta väga rahul niihästi enesega kui ka lõunaga, oma seedimisega ja loodusega…
Puiesteel ilmusid nähtavale kaks väikest gümnasisti, mõisnikuproua Tšiževskaja lapsed, kes olid äsja kohale jõudnud, ja nende kasvataja, valges vormikuues ning väga kitsaste pükstega üliõpilane. Pjotr Dmitritši kohale jõudes jäid lapsed ja üliõpilane seisma ning arvatavasti soovisid talle õnne nimepäeva puhul. Kaunilt õlgu liigutades patsutas ta lapsi põsele ja ulatas üliõpilasele hooletult käe, ise talle otsa vaatamata. Nähtavasti kiitis üliõpilane ilma ja võrdles seda Peterburi ilmadega, sest Pjotr Dmitritš lausus valjusti ning seesuguse tooniga, nagu poleks rääkinud mitte
