title>I peatükk
Tore pekeš on Ivan Ivanovitšil! Suurepärane! Ja missugused nahad! Võtaks põrgu, missugused tallenahad! Hallikassinised ja härmatisega. Jumal teab, mille peale veaksin kihla, kui kellelgi peaks olema veel sääraseid! Vaadake jumala pärast neid kord; eriti kui ta hakkab kellegagi kõnelema, vaadake külje pealt: no lausa ime! Võimatu on kirjeldada: samet! hõbe! tuli! Issand jumal küll! Imetegija Nikolai, jumala meelepäraline! miks pole minul säärast pekešit? Ta õmbles selle juba siis, kui Agafia Fedossejevna ei sõitnud veel Kiievi vahet. Kas te teate Agafia Fedossejevnat? Seesama, kes assessoril kõrva ära hammustas.
Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Missugune maja tal on Mirgorodis! Ümberringi igast küljest on sel varjualune rõdu tammepostidel, rõdul on igal pool pingid. Ivan Ivanovitš, kui hakkab liiga palav, viskab pekeši maha, alumised riided samuti, jääb ise särgiväele, puhkab rõdul ja vaatab, mida tehakse õuel ja tänaval. Missugused õuna- ja pirnipuud on tal kohe akna all! Ava ainult aken, ja oksad otse tungivad tuppa. See kõik on maja ees; aga kui te vaataksite, mis tal on aias! Mida seal ei oleks? Ploomid, kirsid, murelid, igasugune keeduvili, päevalilled, kurgid, melonid, kaunvili, isegi rehi ja sepikoda.
Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Ta armastab väga meloneid. See on ta armsaim toit. Niipea kui ta on lõunat söönud, läheb särgiväel rõdule ja kohe käsib Gapkal kaks melonit tuua. Katki lõikab ta nad juba ise, seemned korjab eraldi paberi sisse ja hakkab sööma. Pärast käsib Gapkal tuua tindipoti ja ise oma käega kirjutab paberile, millesse said seemned: seesinane melon on söödud sel-ja-sel kuupäeval. Kui oli mõni külaline, siis: osa võttis see-ja-see.
Kadunud Mirgorodi kohtunik imetles alati Ivan Ivanovitši maja. Jah, majakesel polnud tõesti viga. Mulle meeldib, et talle on igasse külge ehitatud väiksemaid ja suuremaid esikuid ja kodasid, nii et kui teda vaadata kaugelt eemalt, siis on näha ainult üksteise otsa asetatud katuseid, mis tuletab väga meelde pliinidega täidetud taldrikut, või veel enam puutüvel kasvavaid taelu. Muuseas, kõik katused on kaetud pillirooga; paju, tamm ja kaks õunapuud on laotanud nende kohale oma laiad oksad. Läbi puude vilksatavad isegi tänavale paistvad väikesed aknad nikerdatud, valgeks värvitud luukidega.
Tore inimene on Ivan Ivanovitš! Teda tunneb isegi Poltava komissar! Kui Doroš Tarassovitš Puhhivotška sõidab Horolist, siis alati keerab tema poole sisse. Aga protohierei isa Pjotr, see, kes elab Koliberdas, kui juhtub tema poole kogunema inimest viis külalisi, ütleb alati, et tema ei tea kedagi, kes nii täidaks ristiinimese kohuseid ja oskaks elada, nagu Ivan Ivanovitš.
Jumaluke, kuidas lendab aeg! Juba siis oli möödas kümme aastat, kui ta oli leseks jäänud. Lapsi tal ei olnud.
Gapkal on lapsi ja nad jooksevad sagedasti õuel. Ivan Ivanovitš annab alati igaühele neist kas saiakringli või tükikese melonit või pirni. Gapka hoiab tal aidakambrite ja keldrite võtmeid; suure kirstu võtit, selle kirstu, mis seisab ta magamistoas, ja keskmise aidakambri võtit Ivan Ivanovitš hoiab enda käes ega armasta sinna kedagi sisse lasta. Gapka on tervisest lõkendav tüdruk, käib ringi zapaskas, on priskete säärte ja põskedega.
Ja kui jumalakartlik on Ivan Ivanovitš! Igal pühapäeval paneb ta pekeši selga ja läheb kirikusse. Astunud kirikusse ja kummardanud igasse külge, asub ta harilikult kliirosele ja väga hästi laulab bassi kaasa. Kui aga jumalateenistus on lõppenud, ei saa Ivan Ivanovitš kuidagi teisiti, kui peab kõik kerjused läbi käima. Ta võib-olla ei tahakski tegelda nii igava asjaga, kui selleks ei kehutaks teda ta loomupärane headus. „Tere, vaeseke!” ütles ta harilikult, olles otsinud välja kõige vigasema eide räbaldunud, paikadest kokkuõmmeldud rõivais. „Kust sa, vaeseke, tuled?”
„Mina tulen maalt, härrake: kolmandat päeva pole söönud ega joonud; omad lapsed ajasid välja.”
„Vaene hing, midas sa siis siia tulid?”
„Niisama, härrake, armuandi paluma, vahest annab keegi leivarahagi.”
„Hm! tähendab sa tahad siis leiba?” küsis harilikult Ivan Ivanovitš.
„Kuidas ma ei peaks tahtma! Olen näljane nagu koer.”
„Hm!” vastas harilikult Ivan Ivanovitš. „Siis sa võib-olla tahad lihagi?”
„Kõigega, mida teie armulikkus annab, kõigega jään rahule.”
„Hm! kas siis liha on parem kui leib?”
„Kas näljane seda vahet teha saab! Kõik, mis annate, kõik on hea.” Seejuures vanaeit sirutas harilikult käe välja.
„Noh, mine jumala nimel,” ütles Ivan Ivanovitš. „Mis sa veel seisad? Ma ju sind ei peksa!”
Ja pöördunud sääraste pärimistega teise ning kolmanda poole, pöördub ta lõpuks koju või läheb pitsi viina jooma naaber Ivan Nikiforovitši poole, või kohtuniku, või linnaülema poole.
Ivan Ivanovitš armastab väga, kui keegi talle midagi kingib või pakub. See meeldib talle väga.
Väga hea inimene on ka Ivan Nikiforovitš. Tema õu asub Ivan Ivanovitši õue kõrval. Nad on omavahel nii suured sõbrad, milliseid maailm pole varem näinud. Anton Prokofjevitš Pupopuz, kes veel tänini käib siniste käistega pruunis saterkuues ja kes pühapäeviti sööb kohtuniku pool lõunat, kõneles harilikult, et Ivan Nikiforovitši ja Ivan Ivanovitši on kurat ise teineteise külge nööriga kinni sidunud. Kuhu üks ees, sinna longib ka teine takka järele.
Ivan Nikiforovitš polnud kunagi abielus olnud. Kuigi räägiti, nagu oleks ta naise võtnud, on see ometi täielikult vale. Ma tunnen Ivan Nikiforovitši väga hästi ja võin öelda, et tal pole olnud isegi kavatsust naist võtta. Kust need jutud kõik võetakse? Nagu see, et räägiti, nagu oleks Ivan Nikiforovitš sündinud, saba selja taga. Kuid see väljamõeldis on nii rumal ja ühtlasi nii jälk ning sündsusetu, et ma ei pea tarvilikuks seda isegi ümber lükkama hakata haritud lugejate ees, kellel ühegi kahtluseta on teada, et ainult nõidadel, ja nendegi hulgast vaid vähestel on selja taga saba ja et seejuures nõiad kuuluvad enamasti nais- ja mitte meessoo hulka.
Hoolimata suurest kiindumusest need haruldased sõbrad ei olnud igas asjas päris sarnased. Kõige paremini võib nende iseloomusid tundma õppida võrdluse varal: Ivan Ivanovitšil on ebatavaline anne kõnelda ülimal määral meeldivalt. Issand, kuidas ta kõneleb! Seda muljet võib võrrelda ainult sellega, kui teil otsitakse pead või tõmmatakse tasakesi sõrmega üle jalatalla. Kuulad, kuulad – ja pea vajub rinnale. Meeldiv! erakordselt meeldiv! Nagu uni pärast suplust. Ivan Nikiforovitš, vastupidi, rohkem vaikib, kuid selle-eest kui viskab sõna vahele, siis hoia alt: võtab nagu habemenoaga. Ivan Ivanovitš on kuivetu ja pikakasvuline; Ivan Nikiforovitš on veidi lühem, kuid selle-eest levib ta rohkem laiusse. Ivan Ivanovitši pea sarnaneb rõikaga, mil on vars allapoole; Ivan Nikiforovitši oma rõikaga, mil on vars ülespoole. Ivan Ivanovitš lamab rõdul särgiväel ainult pärast lõunat; õhtu eel aga tõmbab pekeši selga ja läheb kuhugi, kas linna kauplusse, mida ta varustab jahuga, või põllule vutte laskma. Ivan Nikiforovitš lamab kogu päeva rõdul, – kui päev ei ole liiga palav, siis harilikult seljaga päikese poole, – ja ei taha kuhugi minna. Kui mõnikord hommikul arvabki heaks, siis käib õue läbi, vaatab majapidamise üle, ja jälle puhkama. Endistel aegadel juhtus, et astus sisse Ivan Ivanovitši poole. Ivan Ivanovitš on erakordselt peen inimene ja korralikus vestluses ei lausu iialgi sündsuseta sõna, ja silmapilk saab pahaseks, kui kuuleb mõne säärase. Ivan Nikiforovitš ei jõua mõnikord end pidada; siis Ivan Ivanovitš tõuseb harilikult püsti ja ütleb: „Aitab, aitab, Ivan Nikiforovitš; läki parem päikese kätte, selle asemel et sääraseid jumalavastaseid sõnu kõnelda.” Ivan Ivanovitš on väga pahane, kui talle kärbes borštši sisse satub: siis ta otsekohe kaotab enesevalitsemise, virutab taldriku minema, ja ka peremees saab võtta. Ivan Nikiforovitš armastab väga supelda, ja kui istub kaelast saadik vette, siis käsib panna vette samuti laua ja samovari ja armastab väga juua teed säärases jaheduses. Ivan Ivanovitš ajab habet nädalas kaks korda; Ivan Nikiforovitš üks
