ei mingit tõsidust, eks?” lõpetas Mees doktori eest. “Aga mis see tõsidus aitaks? Säärane tõuk muide tekitab minus ometi täiesti tõsiseid mõtteid.”
Ta teadis küll, et igasugu targutused sellele sirge-avangu-mehele vastu hakkavad, kuid just nimelt see tekitaski lõbu. “Mina, vaadake, olen sellest rohelisest akrobaadist, kes neid maamõõdupoognaid joonistab, vaesem: mina olen kaotanud selle, mida temal üsna kindlasti ei ole, minatunde nimelt, selguse oma ego kohta, mille kallal te suvatsete siin lahkesti ironiseerida. Tõuk ei tea, kes ta on, ja sellest teadmatusest ei tunne ta arvatavasti mingit puudust, mina aga küll. Minult on midagi võetud, mina olen miinusseisus, tema aga niisuguses hädas olla ei saa… Vangerdan.”
“Mõnu tunda sellest täpselt samuti mitte,” lausuti poolkurjalt. Ja üks keskettureist lükati ägedalt edasi: d5.
“Ai-ai-ai! Päris pressing kohe.”
“Kutsute ise välja. Kallake veel kohvi, muidu jahtub!”
“Kas ta nüüd termoses…” Mees kallas siiski, jõi ja muigutas huuli. “Hea kohv on see tõesti. Tuleb välja, et ma olen teatud määral kohvinarkomaan, igatahes tundub mulle, nagu oleksin sellest mõnuainest sõltuv. Ma arvan, et olen elus palju kohvi joonud…”
“See omakorda tõendab, et vaevalt te elukutselt kraavihall olete. Neil on muud joogid. Teie olete ilmselt inimene, kelle laual on päev otsa termoskann.”
Nüüd naeratas Mees ja lausus: “Vaadake, doktor… Te tahtsite esimesel korral, et ma tööriistu meenutaksin. Mitte midagi ei tulnud välja. Kui ma nüüd uuesti vastama peaksin, ütleksin, et termoskann võib-olla ongi üks mu tööriist. Ja paberid ning kirjutusvahendid samuti. Veel kumendab mälusoppides punasega kaetud presiidiumilaud, ka kõnepult pole mulle võõras. Ainult mitte kuidagi ei taha ma neile mõelda, tahaksin nagu jaanalind pea liiva sisse peita.”
Nüüd tõstis doktor silmad malelaualt ning silmitses Meest vaikides ja õige tükk aega.
“See on aus jutt. Väga piltlik jutt. Ja sellest saab juba mõndagi järeldada. Ma nimelt märkan teis kogu aeg midagi, mida võiks ehk kompensatsioonivajaduseks nimetada. Taipate?”
“Kompensatsioonivajaduseks?.. Päriselt ei taipa.”
Ja nüüd arutles doktor Moorits juba palju lahkemalt edasi.
“Nende presiidiumilaudade taga ja kõnepultides ei saa te ju rääkida sellest, et “vagel” on tõugu kohta kõlaliselt sobivam sõna kui “caterpillar”. Ka seda mitte, milliseid tundeid tekitab teis lagunev peegel vanal pööningul. Ja kindlasti ei loeta neil koosolekuil, kus te vastutahtmist käima peate, teile roosade telefonipostide anarhistlikest röhatustest või väikese Katariina Oudova-vaenust. Kui üldse midagi deklameeritaksegi – mõnel maiaktusel näiteks – , siis ikka helgest teest ja sellest, kui kangesti hea on raskusi ületada. Teisse on aga lapsepõlvest sisse jäänud midagi muud, ja see muu ei leia väljapääsu.”
Mees kuulas pingsalt. Ta noogutas sõnatult pead ning unustas isegi kohvijoomise.
“Aga siin, meie juures, nii absurdne, kui see ka tunduda võib, on teil järsku käes… mis asi? Vabadus. Meie mõneti suletud ja kinnises asutuses te olete vaba, nagu lõhkemiseni köetud katel purskate pahinal oma tundmuste ja mälestuste ja salasoovide ülekuumendatud aurupilvi taeva poole. Kuri elu ja pahad korralikud inimesed tahtsid teis tappa (siin puhkes Karl Moorits isegi naerma) teie Mozarti, aga näe – doktor Moorits ei olegi Mozarti-vaenulik. Oi jah, Mozartit ma teis küll ei näe. Teis elab midagi väga ebamozartlikku, haige Skrjabin, kui te just kuulsat nime kuulda tahate, nagu te ju tahate…”
“Vaimupollutsioonid,” ütles Mees tasa.
“Kah mitte halb võrdlus!” kommenteeris doktor, kes nüüd esmakordselt Mehele tõsiselt ja analüüsivalt tema mälulünga arvatavatest põhjustest improviseeris, “Õigupoolest tulnuks meil kohe teie siiasaabumisel püüda miilitsalt abi saada, kuid me ei teinud seda. Ka hüpnoteraapiat me ei kasuta. Meil (ja ka minul) on arvamine, et te peate ennast enne nii-öelda tühjaks saama. Sest seegi on ravi ning siin on raviasutus.”
“Aitäh!..”
“Aga nüüd on kell juba kaksteist. Me teeme katkestatud partii ja jätkame teine kord. Ning homme kirjutate mulle hommikul jälle kenasti oma lugu edasi; seiske iharalt ja truuvilt oma mäluaugu kõrval ja harpuunige sulega, mida iganes seal mustades lainetes liigahtamas näete,” muigas mefistopilguline hingearst. “Ja kui need elukad ka kõige paremasse seltskonda ei sobi, mulle võite ikka näidata. Aga ega te ju häbenegi, pigem vastupidi… Hiljemalt üleülehomme olen ma Tartust tagasi, siis jätkame mängu. Seda mängu siin malelaual ja teist suuremat mängu ka. Eks? Ja marss oma mungakambrisse!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
