on esimene leht, mis minust puutumata jääb. Kui ma kord kirjutamise lõpetama pean – ja see aeg tuleb – , loen ma oma märkmed ühe korraga otsast lõpuni läbi. Ma usun, et see peaks olema huvitav. Näe, mõtlen ma siis: algul – see tähendab praegu – ei teadnud ma, et ma täpselt sel kombel ja täpselt nii kaugele jõuan, nagu ma jõudnud olen, ning et ma nüüd end täpselt nii tunnen, nagu ma tunnen. Asju, mis peavad poolikuks jääma, on meeldiv alustada; kuigi tuleb tunnistada, et selles lõpetamatuses saab käesoleval juhul olema teatav lõpetatus.
See märkmetemõte sai alguse pruunist kaustikust.
Kord nädalas töötab meie peakoridoris müügilaud, kust võime osta paberit, kirjutusvahendeid, mõningaid raamatuid. Mina raamatuid ei osta – mul on omad – , see pronksivärviliste kaantega kaustik aga hakkas mulle meeldima. Palusin ühe kaustiku, kuid tädi Viktooria ulatas mulle sinisekaanelise.
„Ei, ei sobi,” laususin ma ning võtsin letilt oma käega selle pruuni, mis nüüd mu ees laual on. Addisoni tõbe nimetatakse ka pronkstõveks – mu peopesa ja kaustiku värv langevad täpselt kokku – , ning ma küsisin, kas Viktooria tõesti ei näe, et pruun mulle paremini läheb. Ta ei saanud mu vihjest aru; nii pidin talle lõpuks otse välja ütlema, et võrrelgu ta ometi värvitoone.
Nüüd taipas temagi; see hea naine hakkas naeru pugistama. Õieti naersid ainult päratud koidupunased põsed, sest nii ta väikesed kahvatusinised silmad kui ka tilluke ja roosa suuellips (pingul, nagu oleks huultesse jäme pesunöör sisse aetud) jäävad armetult kahe pruntis põsepauna varju. Viktooria naeris, ta põsed rappusid toredasti, ja ma mõtlesin, et ta silmadel küll selles näos kerge ei ole: need kaks hägusat järvekest kadusid maavärinast õõtsutatud punamägede vahele päris ära – veel hetk, ja nad pressitakse sängist välja.
Minust ta naerma jäigi – naeru, mis haiglaeetika reeglite järgi arstide silmis hukkamõistu oleks leidnud, minule aga omal moel meeldis. See oli ikkagi naer mu haiguse üle, käis kõigi addisonitõbiste pruuni mundri ja selle au pihta. Kui ma mõne kuu pärast sellesse viimasesse väikesesse telliskivihoonesse maabun, mis Leopoldi aina maalima ahvatleb, ja seal mõneks päevaks tädi Viktooria omandiks saan (Agnes peab maksma oma kolm või viis rubla), meenub talle mu hea nali kindlasti. Ma usun, et oma alastuses tsinklaual lesides olen ma siis veelgi pruunim.
„Kõva naljamees oli,” lausub tädi Viktooria, kui talle mu masohhistlik lõõp ehk meelde tuleb, ning hakkab mind oma priskete pudrunuiakätega usinasti küürima. Kõva naljamees – see tunnustus annab mulle mu kõrvallaudadel vaikivate saatusekaaslaste ees mõningaid eeliseid.
Tädi Viktooria põhiametist arvatakse meid vist mitte midagi teadvat. Meil pole tema töö vastu aga midagi ja me ostame talt meelsasti kirjavara.
4
Kilpmardikad on laiad ja madalad vana vase karva putukad. Nad meenutavad kujult neid õhkpadjal sõitvaid autosid, mida viimasel ajal välismaa ajakirjades üha sagedamini näha on. Kilpmardikad söövad peedilehti. Kilpmardikad ronivad aeglaselt nagu lutikad.
Me immutasime vati ja marliribad selle uue ainega, panime nad spetsiaalsetesse koonuskolbidesse ja kaevasime need peenarde vahel kaelani mulla sisse, ööseks süütasime kolbides väikesed lambid, mis peapatareist voolu said. Siis helendasid lambipirnid peetide vahel nagu väikesed kurjad kassisilmad, ja korraks tundus mulle, nagu oleks maapind ainult õhuke katus, kuhu me augud sisse torkasime, nii et neist nüüd maa ülemiste saalide valgus välja kumab.
Seisime peenarde vahel. Algul ei julgenud me end liigutadagi, sest kartsime peedilehtede krabistamisega kilpmardikaid hirmutada. Hiljem me enam ei kartnud, sest nad aina tulid ja tulid. Roomasid kolonnidena valgusest läikima löönud, otsekui lakikorraga kaetud lehtedel, kukutasid end peenikestelt lillakatelt peedivartelt maha ja voorisid meie kolbide poole. Ridamisi, ja ükski rivi ei peatunud hetkekski.
Minu kaastöötajad nägid, et katse on korda läinud, surusid mul kätt ja läksid koju. Mina jäin katselapile kogu ööks.
Vastu hommikut kaevasin ühe kolbidest välja ja viisin triiphoone laboratooriumi. Olime kolvi põhja kallanud lahjat soolhapet – lahjat sellepärast, et kangel happel on tugev lõhn, mis võib putukaid peletada; pealegi tuleb arvestada ka soolhappe hinda, mis küll eriti kõrge pole, kuid mis meie leiutatud feromooni kasutuselevõtmisel selles ulatuses, millest me unistasime, siiski midagi tähendas.
Rüüpasin mõõteklaasist külma piiritust – olin seda eelnevalt veega tempinud ja külmutuskappi jahtuma pannud, klaas oli väljastpoolt härmas – , ning ma veendusin, et soolhappe lahjendus kolbides oli täiesti piisav: mardikad, kes esimestena kolbi kukkusid, olid juba rohekaks massiks pehmunud. Needki, kellel algul oli imekombel õnnestunud klaasi siseservale ronida, kukkusid happeaurudest uimastatuina üksteise järel nõu põhja tagasi.
Ma mõtlen veidi aega soo jätkamise tungi üle, mis nad siia kolbi meelitas, ja leidsin, et see tung on tõesti pime ja võimas. Võib-olla nad isegi tundsid soolhappe kõrvetavat lõhna, ent üks teine lõhna-kutse oli tugevam – nii pidid nad siis ikkagi paratamatult pikkade vasekarva köitena kohale looklema ja end meie kloorihaisulistesse vulkaanidesse kukutama. Need poolteist aastat, mis me laboratooriumis kilpmardikate sugusekreetide uurimisele kulutasime, et selle struktuurvalemini välja jõuda, polnud niisiis tühja läinud.
Vaatasin surnud ja surevaid putukaid, ning korraga tuli mul mõte, et nendele Cassida nebulosa’dele olen mina vist küll kurat. Kohtupäeval tulevad nad taas pikkade rividena kokku ja söövad mu selle eest, et ma nad magusa sugulõhnaga hukka meelitasin, auklikuks nagu peedilehe. See mõte tegi mulle natuke nalja, ma rüüpasin piirituse ära ning uhtusin ka putukakolvi kraani all puhtaks. Teised kolvid jäid maasse.
Lahja soolhape visises valamu põhjaava metalläärisel, ajas tillukesi vesinikumulle, ja ma pidin kraanikaussi soodat viskama. Lõpuks pesin käed ja kustutasin tule.
Õues oli juba koidueelne hämarus; taevas rohetas, varsti võis oodata esimest linnalähedast rongi.
Lahutasin ühenduse kolvilampide ja peapatarei vahel, millest maa lagi sai jälle terveks. Peedilehtedel oli kastet ja mu sokid said märjaks.
Meie katse oli niisiis korda läinud.
5
Hommikul saime kuulda, et meie uus osakonnajuhataja on registratuuris sisse viinud perfokaartide süsteemi. Õed olid selle peale pahased, sest nüüd tuleb neil meie andmed perfokaartidele kanda; see pidavat jääma eelkõige nende ülesandeks, kes öövalves on. Enne said nad öösiti suurel vahariidega ületõmmatud sohval tukkuda, sest siibrivahetamise ja süstimise kõrvalt jäi neil selleks aega üle – surijaid pole ju mitte igal ööl ja nendega mässab harilikult Margit.
Kui mulle perfokaartidest räägiti, tekkis mul korraks tunne, et mind oleks nagu selle perfodekastiga kuidagi lõksu püütud. Igatahes on kuskil üks kast, seal sees olen mina – mis sest, et arvude ja näitude kujul, – ja mul pole sellest kastist pääsu: mina ja teised, meist on ühine varras läbi aetud.
Enne mul selliseid mõtteid pähe ei tulnud, aga nüüd on mul nende jaoks aega küllalt. Pealegi nõuan ma endalt, et maailma asjad mind enam huvitada ei tohi. Ma loen vahel küll veel ka ajalehti, kuid eile jättiski mind see, et kusagil jälle patrioote maha kõmmutatakse, juba täitsa külmaks. Jah, enne oli teisiti; mul on selgesti meeles, kuidas me kreeklaste toetamiseks miitingul käisime. Ma ise tassisin mingit pilti, vist Manolis Glezose oma, ja see kandmine võttis pikapeale mu käe krampi. Oli kuum ilm, päike paistis mulle pähe, higi voolas ja silmade ees tantsisid kriiskavad lubivalged laigud. Kõned olid pikad ja igavad, aga ma mõtlesin täiesti tõsiselt neile kannatavatele kreeklastele ega andnud oma Glezost selgest trotsist kellelegi üle. Praegu ei oska ma
