täna, püha isa, peale lonksu piima mingit toitu tarvitanud pole. Jah, kui mitte arvestada neid mustast puust junnikesi, mida sa taskust võtad ja kibeda nälja kustutamiseks lutsutad. Kas pole sa enda vastu juba üleliiasti karm?..»
Matteus ei vastanud.
«Kas sa pillasid midagi, isa?» küsis Tanel, sest ta kuulis selgesti millegi – see oli muide suur ja raske puust kaantega Piibliraamat, mida Matteus põlvil hoidis – kukkumiskolksatust.
Ja seejärel küsis kohmetu hääl, mis enam sugugi isa Matteuse endise range pihitoolihäälega ei sarnanenud, kõige sügavamas nõutuses: «Armas Jumal, kust võid sina, Tanel, seda teada? Ma peaks arvama, et sa mu aknast sisse oled piilunud. Aga see on ju kõrgel…»
«Ei pea ma selleks piiluma, püha isa. Aga kuidas ma seda tean, seda ei oska ma ise ka seletada. Kui ma inimesele otsa vaatan, tekib mu kujuduses mingi pilt, ja enamasti on see õige. Miks see nii on, seda tahaksin ma ka ise teada. Äkki oskad sina vastuse anda?»
Kuna pihitoolis ikka veel vaikus valitses, tunnistas Tanel, et niisugune anne ei olevat alati sugugi meeldiv, vahel koguni segavat, ja mis kõige hullem – sünnitavat kõrkusetunde, mille vastu ta pidevalt peab võitlema. Kui taevas on sind õnnistanud mingi võimisega, mis väga tavaline pole (tõsi, ta olevat kuulnud tõelistest suurtest prohvetitest, kes temast palju selgemini minevikku ja tulevikku näevad – tema ise võivat tulevikku väga harva ennustada), siis võid sa ennast õige kergesti teistest paremaks pidama hakata. Jah, just kõrkusepatt olevat see, mida ta kõige enam kardab. Jeesus Kristus armastab aga kõige enam neid, kes patukaevu on kukkunud ja sealt välja ronides teda sügavas hingevalus appi hüüavad. Ja mida sügavam see auk on, seda rohkem Issand kukkujat armastab. (Jälle kuulis Tanel pihikardina tagant kostvat rahutut nihelemist.)
Eks ole tema, Tanel, küllalt patustanud, kuid miskipärast ei oska ta paljusid asju raskeks patuks pidada; selle omaduse poolest olevat isa Matteus Tanelist palju paremas olukorras, et too oma patte kogu hingest kahetseda mõistab.
«Mida sa sellega ütelda tahad?»
«Kas ma tõesti sellest, mille pärast sina, püha isa, oma südant valutanud oled, rääkima pean? Mul on seda piinlik teha.»
«Räägi!»
«Just siis, kui me ennist himudest, karskusest ja patuelust rääkisime, kerkis järsku mu silme ette üks pilt,» alustas Tanel ja kohmetus ning vaikis.
«Ei ole meist, surelikest, keegi, patuta, Tanel, ja oma patte ei karda ma tõesti mitte üles tunnistada, kui ma neid teinud olen. Kas sa ka minule tahad kõrkust ette heita?»
«Kui sa kõrk oleksid, siis ei kuulaks sa praegu minusugust, keda mõned koguni tagaselja soonõiaks kutsuvad. Ei, mitte kõrkust. See … see on üks ammu-ammu sündinud asi. Ja ma ütlen veel kord, et mina ei oska selles mingit erilist pattu näha… See on kah nagu üks … allikal käimine…»
Kuna Tanel tundis, et pihikardina taga temalt pingsalt vastust oodati, jätkas ta vaevaliselt: «Siis, jah, nägin ma sinust, isa Matteus, üht pilti…
Sa oled veel väga noor mees. Minust palju noorem. Ja ma näen sind ühe sinust natuke vanema naise … kaisus.»
Ja Tanel jätkas nüüd üsna rutakalt, otsekui soovides selle jutuga kähku lõpule jõuda:
«Selles toas on, just teie voodi kõrval, üks suur, justkui idamaine potilill või palm; ainuke aken on aga laes, ja selle taga näen ma hilissuvist või varasügisest tumedat, sooja taevast heledate vilkuvate tähtedega… Naisel on pikad pigimustad juuksed ja kaelas kannab ta üht ketti punase, südamevärvi kalliskiviga… Ainuke asi, mis mind imestama paneb, on see, et tekilina ilusal pitsil näen ma tema kätt, mille ühes sõrmes oleks nagu väga abielusõrmuse moodi sõrmus…»
Sellest on küllalt. Pihitooli raske sametist eesriie lükatakse järsult kõrvale ja sealt astub välja isa Matteus. Ta vaatab Tanelist mööda ning sammub otse altari ette, kuhu aeglaselt, rauga kombel põlvitab.
«Ma poleks tõesti pidanud…» kohmab Tanel ja varsti põlvitab ka tema isa Matteuse kõrval.
Kui Matteus tõuseb, tõuseb temagi.
«Püha isa, see kõik oli ju ammu, nii ammu, et te siis vist veel mungatõotustki polnud andnud.»
Püha isa aga ei tea, kas minna pihitooli tagasi või mitte. Nii nad seal seisavad.
Tasakesi avaneb kirikuuks, ja selle vahelt piilub sisse vend Andrease nägu – üllatanud nägu – ja kohe tõmbub see tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
