läks Ekke juurde tagasi, kuid selle lühikese käigukorra jooksul oli Raadu keha kergeks muutunud nagu keha oleks õhk. Siis hakkas Raat jälle enda piirjooni tajuma, aga kergus jäi kehasse alles ja päev sai otsekui uue lapsenäo. Raat võis jälle seista sirge seljaga. Kõik halb langes iseenesest temast maha – ja Raat mõistis äkki, miks mõned inimesed tahtsid töötada just väikeste laste keskel. Neil oli vajadus hingata endasse laste puhast energiat, mida Raat oli just äsja hinganud.
Igatahes, kui Kirsika järgmisel päeval jätkas Raaduga vestlust, mis oli Raadu läbematuse tõttu eelmisel päeval pooleli jäänud, kuulas Raat keskendunult oma tütre juttu ja kui ta teda niimoodi kuulas, nägi ta Kirsika ümber valgust ning Kirsika oli selle puhtuse keskel ema, mitte enam Raadu laps.
Kui Ole midagi soovib, ei ütle ta seda kunagi otse välja, hakkas Kirsika rääkima oma valguse seest ning valgusevoog hakkas Raadu poole liikuma, kuni ka Raat oli üleni selle sees. Äkki oli ta ümber nii palju armastust, nagu oleks ta ise selle keskmes ja see vallandas temas omakorda armastuse laste ja lastelaste vastu.
Võib-olla Ole kaudne küsimine sai alguse Ekkest, jätkas Kirsika, kuid Raat tajus, et Kirsika oli seda mõtet juba varem endamisi veeretanud, nüüd ainult kinnitas seda Raadule üle. Mäletad, kui Ekke oli toidu ära söönud, sai ta alati sinult kommi? Aga Ekke ei läbenud kunagi oodata, millal ka Ole lõpetab söömise, ja et mitte teda kommijutuga erutada, hakkas ta sinult kommi küsima, ilma et oleks kommisõna välja öelnud. Ole püüdis õhust kinni, et kui vanaemalt kommi tahad, tuleb ümber nurga öelda. Ta vaatas sulle kavala näoga otsa ja ütles: ma soovin midagi.
Nii oli see ka teiste asjade puhul.
Hiljuti tahtis Ole vaadata Leiutajateküla Lotte DVD-d. Keksis rõõmsalt mu ümber, vaatas mulle otsa ja sosistas: Lotte. Keksis eemale, keel käis suus kavalalt edasi-tagasi, jälgis, kuidas ma ta sosinale reageerin, tuli uuesti mu juurde ja kordas tasakesi: Lotte. Ütles ainult ühe sõna, aga ma sain aru, mida ta tahtis ja muidugi panin talle DVD mängima, kui ta nii tagasihoidlikult ja armsalt seda küsis.
Ole on füüsiliselt väga tugev ja osav, jätkas Kirsika – ja Raat nägi jälle, kuidas tütar tahtis temaga analüüsi jagada. Tahtis Raadule oma laste olemust selgeks teha ja Raat imestas, et Kirsika sealjuures nii innukas oli. Raat ise polnud süveneja, ei oma ega lastelaste puhul. Raadul oli tähtis ainult armastus. Et armastus teda kas või korrakski puudutaks ja tema puudutaks armastust. Ta pidi aina veenduma armastuse olemasolus, et see on tema lähedal, alati käepärast võtta. Ta oli justkui hirmul, et armastus kaob ta käest. Sellepärast vajaski Raat lühikesi kallistusi, neid kokkupuute tuksatusi teise elava kehaga, et siis jälle edasi elada oma kirjanduselu.
Ma märkasin Ole füüsilist tugevust juba väikesest peale, jätkas Kirsika. Kümnekuuselt, kui ta veel käia ei osanud, roomas ta trepist üles ja alla ja mul ei olnud hirmu, et ta võiks kukkuda. Kahe-aastaselt tassis ta suuri toole ühest kohast teise, aga ta ei ilmutanud kunagi huvi oma füüsise arendamise vastu. Kui Ekke oli väike ja sattus mänguväljakule, kasutas ta seal vaimustusega ära iga võimaluse, mis lastele pakuti. Aga Olet pidin ma meelitama isegi liugu laskma. Kui ta selle selgeks sai, tekkis temaski vaimustus ja ta jooksis redelist üles ja laskis liugu, nii et selg märg. Ent see kestis vaid mõne päeva. Kui ta sai teada, mis liulaskmine tähendab, puudus tal edasine huvi liumäe vastu. Vahel ta laskis korra liugu ja sellest aitas! Olele meeldis palju rohkem jälgida, kuidas teised lõbutsevad.
Kiikumisse suhtus ta küll elavamalt, nii et me alustasime alati mänguväljakul kiikumisega. Aga kui ma Ekket võisin tund aega järjest kiigutada, siis Olel aitas ainult mõnest korrast ja ta loovutas kiige lahkelt mõnele teisele lapsele. Kui Ole sai kaheaastaseks, tegi Saamu puust redeli ja pani selle meie tuppa, et Ole saaks ronida. Ole ronis esimese korraga julgelt lae alla ja siis kordus sama lugu nagu mänguväljakul. Talle pakkus redel huvi vaid mõneks päevaks. Aga kui redel jäi juba kaua tühjalt seisma, mõtles Saamu, kuidas Olet ronima ärgitada, et laps oma lihaseid treeniks. Ta pani redeli otsa ühe rosina. Nii kui Ole lae alla ronis, sai ta rosinaga teha suu magusaks ja talle hakkas rosinaronimine meeldima. See oli tema jaoks mõtestatud tegevus ja sellest sai meie igaõhtune traditsioon. Ükskord, kui olime väga unised ja tahtsime magama minna, ütles Saamu: ma loodan, et Ole unustab rosina ära. Aga Ole ei unustanud.
Ja jälle imestas Raat endamisi, kui vähe ta teadis sellisest Kirsika kodusest elust, mis toimus tema silmade ulatusest veidike kaugemal. Jah, Raat oli kuulnud küll mingisugusest rosinapuust ja Ole rosinaarmastusest, aga tal polnud aimu mängu säärasest ulatusest, nagu sedagi, et Ekke oli rosinaronimise arendanud üllatusronimiseks ning viis redeli otsa igasuguseid asju, mille leidmine rõõmustas Olet.
Ent kuidas saigi Raadul olla aimu, kui ta oli mängust väljas? Kui teised elasid üleval ja tema all ja neil olid erinevad õhtud? Või hakkas Raatu jälle kummitama see igavene vale-olemise teema? See, mis algas juba koolist peale, kus ta tundis, et ta on vale ega kuulu klassiga kokku (ei armastanud raamatupidamist ega matemaatikat), ka teatriinstituudis oli ta vale ega kuulunud kursusega kokku (käis koolis vaid selle pärast, et saada töökohustusest vabaks), ainult kodus, perekonna keskel, oli ta kaua aega olnud õige, aga sealtki kippus ta kirjandusse, kuni Härm sai valeks ja kodu sai valeks ja Raat ei teadnud enam, kes ta ise on: vale või õige?
Ma olen märganud, et Olet ei häiri asjade paljusus, jätkas Kirsika. Kui Ekke oli väike, võttis ta mänguasjade kapist kõik, mis välja võtta andis. Ta pidi nagu üle vaatama, mis seal kapipõhjas on. Aga Ole võtab alati pealt. Võtab selle, mis talle kõige rohkem silma puutub, ja hakkab mängima. Ja nii on see siiamaani olnud. Ja ka raamaturiiulist võtab ta just selle raamatu, mille ma olen talle viimati ette lugenud, mitte mõne teise. Talle meeldib süveneda ühte. Teinekord loeme teist raamatut ja siis võtab ta selle.
Jah, Ole oli rahulik laps. Vahel ta küll võttis Raadu taskulambi, aga siis ta ütles: ma otsin midagi ja panen kohe taskulambi tagasi. Ja pani. Ometi oli ka Olel jõuline, aktiivne pool, mis avaldus Ekkega koos olles, kui ta enda eest võitles. Jah, siis oleks Raat tahtnud poiste kisakakluse eest varjuda, koguni kodunt pageda, eriti hilisõhtutel, kus ta ärkas ehmunult vaenulärmi pärast üles. Poiste kisa ei ohustanud teda küll füüsiliselt, aga Raat tõmbus alati sisemiselt pingule, just nagu kardaks ta riiuhoopi. Kas riid oli siis ikka veel tema sees ja andis esimesel võimalusel endast märku?
Äkki tuli Raadul imelik mõte pähe, üks väga imelik mõte, mis küsis temalt – või oli see ikkagi Raat, kes eneselt küsis: kui ta oleks oma enesepuhastusega juba valmis olnud, kas siis oleks mahtunud temasse laste kaklus ilma teda ohustamata? Ent nüüd polnud häältel enam kehas ruumi, nüüd põrkus kisa vastu Raadu enda negatiivsust, vastu seda kuivanud vihatükki otsekui kivikaljut, nii et Raat kuulis koguni põrkumise tuhmi kõla. See mütsatus pani teda uuesti liikvele. Raat pidi ometi oma Sompa vihast vabanema. Ei saanud ju nii, et kõik põrkus temas kokku: laste tänapäevahääled, ja noa vuhin, kui see lendas raevuka vanaisa peost Raadu kõrva äärest mööda. Nuga ei riivanud küll kõrva, aga oleks võinud riivata, kui noa lennutee oleks olnud mõne millimeetri võrra vasakul pool ja veel millimeetrike lähemal oleks nuga võinud tungida näkku.
Kuidas küll need noad on hakanud Raadu elus vihisema! Vähemalt mälestustes. Nuga vanaisa käes, nuga Härmi käes, nagu oleks Raat elanud terariistade keskel. Või elaski, sest Ekke vestis päev päeva kõrval endale ja oma ordusõpradele mõõku ning siuhkas sõrme, nii et veri väljas.
Ja siis tuli Raadule teine imelik mõte pähe, nagu oleks Raat täna mõtete vabrik – või oligi? – ja see mõte küsis – või oli ikkagi Raat see, kes küsis eneselt: kas ta hakkab nüüd tõesti Sompa ja tema surnute vastu mässu tõstma, et sompalased tema mässumeelt kardaksid ja jätaksid ta rahule? Ja äkki läks jälle kõik ta peas segamini, nii armastus kui ka vihkamine.
Oh, oleks Raat ometi Sompat oma hinges rohkem armastanud! Ei, ta armastas Sompat väga, armastas Sompat kui paika, kindlat kohta, tema taevast, tema päikest, isegi udust sood.
