elas oma elu viimased aastad meie juures, sest temaga oli juhtunud midagi väga halba. Keegi ei rääkinud mulle, mis siis juhtus, kuigi ma ju tahtsin teada. Kui olin umbes seitsmene, ma isegi ei küsinud enam, sest olin küsinud, nii nagu lapsed ikka, ja tädi Helen oli seepeale kibedasti nutma puhkenud.
See oli siis, kui isa mind lahtise käega lõi, öeldes: „Sa teed oma tädile haiget!” Seda ma ei soovinud, nii et lõpetasin küsimuste esitamise. Tädi Helen ütles isale, et ta enam kunagi mind tema nähes ei lööks, ja mu isa ütles, et see on tema maja ja tema teeb, mis tema tahab, ja mu ema oli vait, nagu ka mu vend ja õde.
Rohkem ma ei mäleta, sest hakkasin nutma ja mõne aja pärast lasi isa emal mind oma tuppa viia. Ükskord palju hiljem, pärast paari klaasi valget veini, rääkis ema mulle, mis tema õega oli juhtunud. Mõnedel inimestel on tõepoolest palju hullem kui minul. Päriselt.
Ma peaksin nüüd ilmselt magama minema. On väga hilja. Ma ei tea, miks ma sellest kõigest sulle kirjutasin. Kirjutasin selle kirja sellepärast, et lähen homme keskkooli ja ma tõesti väga kardan seda.
7. september 1991
Kallis sõber!
Mulle ei meeldi keskkoolis. Kohviku nimi on „Toitumiskeskus” ja see on kummaline. Minuga samas, edasijõudnute inglise keele tunnis käib üks tüdruk, kelle nimi on Susan. Põhikoolis oli Susaniga väga lõbus. Talle meeldis filme vaadata ja tema vend Frank lindistas kassettidele head muusikat, mida Susan meile kuulata andis. Aga suvel võeti tal hambaklambrid ära, ta kasvas natuke pikemaks ja muutus ilusamaks ja tal tekkisid rinnad. Nüüd käitub ta koolis palju nõmedamalt, eriti, kui poisid on lähedal. Ja minu arvates on see kurb, sest Susan ei tundu enam nii õnnelik olevat. Kui aus olla, siis ei taha ta tunnistada, et käib edasijõudnute klassis, ja talle ei meeldi mind enam kooli peal teretada.
Kui Susan oli seal nõustajate juures, Michaeli asjus, ütles ta, et ükskord oli Michael talle öelnud, et ta on maailma kõige ilusam tüdruk, koos hambaklambritega ja puha. Siis oli Michael küsinud, kas Susan ei tahaks temaga „koos käia”, mis oli suur asi igas koolis. Keskkoolis nimetatakse seda lihtsalt „käimiseks”. Ja siis nad suudlesid ja rääkisid filmidest ja Susan ütles, et ta igatseb teda kohutavalt, sest Michael oli tema parim sõber.
See oli veider ka, sest minu koolis polnud poisid ja tüdrukud tavaliselt parimad sõbrad. Aga Michael ja Susan olid. Natuke nagu mina ja minu tädi Helen. Va- bandust. „Minu tädi Helen ja mina.” See on asi, mida ma sel nädalal õppisin. Seda ja senisest järjekindlamat kirjavahemärkide kasutamist.
Suurema osa ajast olen ma vait ja ainult üks poiss, kelle nimi on Sean, vist tõesti märkas mind. Ta ootas mind pärast kehalise tundi ja ütles tõeliselt ebaküpseid asju nagu näiteks, et ta kavatseb mulle „keerist” teha, mis tähendab, et keegi surub su pea WC-potti ja tõmbab vett peale, nii et su juuksed poti sees keerlema hakkavad. Ta tundus samas kuidagi väga kurb ja ma ütlesin seda talle. Siis sai ta vihaseks ja hakkas mind taguma ja ma tegin, mida mu vend oli mulle õpetanud. Mu vend on väga hea võitleja.
„Sihi põlvi, kurku ja silmi.”
Ja seda ma tegin. Ja ma tegin Seanile tõsiselt haiget. Ja siis ma hakkasin nutma. Ja mu õde pidi oma abituuriumi oivikute tunnist ära tulema ja mind koju sõidutama. Mind kutsuti härra Smalli kabinetti, aga mind ei visatud koolist välja ega midagi, sest üks poiss oli härra Smallile rääkinud kakluse kohta kogu tõe.
„Sean alustas. See oli enesekaitse.”
Ja nii oligi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks Sean tahtis mulle haiget teha. Ma ei teinud ju talle midagi. Ma olen väga väike. Tõsi. Aga ma arvan, et Sean ei teadnud, et ma oskan võidelda. Kui aus olla, siis oleksin võinud talle veel palju rohkem haiget teha. Ja võib-olla oleksingi pidanud. Mõtlesin, et mul tulebki seda teha, kui ta läheb selle poisi kallale, kes härra Smallile tõde rääkis, kuid Sean ei teinud seda. Nii et kogu see lugu unustati ära.
Mõned vaatavad mind koolis imelikult, sest ma ei kaunista oma kappi ja mina olen see, kes peksis Seani läbi ega suutnud pärast seda nutmist lõpetada. Tuleb välja, et olen vist üsna emotsionaalne.
Tunnen end väga üksikuna, sest minu õde on hõivatud meie pere kõige vanemaks lapseks olemisega. Minu vend on hõivatud Penn State’is jalgpalli mängimisega. Pärast treeninglaagrit ütles treener talle, et ta on küll varumängija, aga et kui ta hakkab süsteemi jagama, saab ta põhikoosseisu.
Minu isa loodab väga, et vennast saab proff ja ta hakkab mängima Steelers’ites. Minu emal on hea meel selle üle, et vend saab ülikoolis tasuta õppida, sest minu õde ei mängi jalgpalli ja vanematel poleks piisavalt raha, et neid mõlemaid koolitada. Sellepärast käsibki ema mul kõvasti tööd teha, et saaksin õppestipendiumi.
Nii et selliste asjadega ma tegelengi, kuni endale siin mõne sõbra leian. Lootsin, et sellest poisist, kes tõtt rääkis, saab minu sõber, aga ta tegi seda vist lihtsalt selleks, et hea poiss olla.
11. september 1991
Kallis sõber!
Mul pole palju aega, sest edasijõudnute inglise keele õpetaja andis meile raamatu lugeda ja mulle meeldib raamatuid lugeda kaks korda. Muide, raamatu nimi on „Tappa laulurästast”. Kui sa pole seda veel lugenud, siis võiksid seda teha, sest see on väga huvitav. Õpetaja annab meile lugeda paar peatükki korraga, aga mulle niimoodi ei meeldi. Olen esimese lugemisega poole peal.
Kirjutan sulle tegelikult sellepärast, et nägin telekast oma venda. Tavaliselt mind sport väga ei huvita, aga see oli erijuhtum. Minu ema puhkes nutma ja minu isa pani käe talle õlgade ümber ja minu õde naeratas, mis oli imelik, sest tavaliselt, kui vend on kodus, nad ainult kaklevad.
Aga minu suur vend oli telekas ja see on mu kahe keskkoolinädala kõrghetk. Igatsen teda kohutavalt, mis on veider, sest kui ta oli kodus, rääkisime me tegelikult omavahel väga vähe. Tegelikult ei räägi me ka nüüd.
Tahaksin sulle öelda tema mängupositsiooni, aga, nagu ma ütlesin, sooviksin sinu jaoks anonüümseks jääda. Loodan, et mõistad.
16. september 1991
Kallis sõber!
Lõpetasin „Tappa laulurästast” lugemise. See on nüüd mu kõigi aegade lemmikraamat, aga kuni järgmise raamatu lugemiseni arvan ma alati nii. Edasijõudnute inglise keele õpetaja lubas mul end väljaspool tunde „Billiks” kutsuda ja andis mulle veel ühe raamatu lugeda. Ta ütles, et mul on lugemise ja keele mõistmise peale annet, ja tahtis, et kirjutaksin „Tappa laulurästast” põhjal essee.
Mainisin seda ka oma emale ja ema küsis, miks Bill ei soovitanud mul siis võtta vanemate klasside kirjanduse ja keele tunde. Ja ma ütlesin talle, et Billi arvates on need põhimõtteliselt samad tunnid, ainult keerulisemate raamatutega, ja et sellest poleks mulle kasu. Ema polnud selles aga nii kindel ja lubas lahtiste uste päeval sellest Billiga rääkida. Siis palus ta, et aitaksin tal nõusid pesta, mida ma ka tegin.
Mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta, siiralt. Mulle meeldib süüa sõrmede vahelt ja salvrätiku pealt, aga mu õde ütleb, et see on keskkonnale kahjulik. Ta kuulub meie keskkooli Maa Päeva Klubisse ja see on koht, kus ta kohtub poistega. Nad kõik on tema vastu väga kenad ja ma tõesti ei mõista, miks, peale selle, et ta on väga ilus. Ta kohtleb neid poisse tõeliselt
