nüüd?” Bob paistis tegelikult päris närvis, mis, nagu mulle hiljem öeldi, oli paranoia.
Sam istus minu kõrvale ja võttis mu käe enda kätte ja see oli hea.
„Charlie, kas sa näed midagi?”
„Valgust.”
„Kas see tundub hea?”
„Mhmh.”
„Kas sul on janu?”
„Mhmh.”
„Mida sa juua tahaksid?”
„Piimakokteili.”
Ja kõik ruumisolijad, välja arvatud Sam, puhkesid naerma.
„Ta on pilves.”
„Charlie, kas sul on kõht tühi?”
„Mhmh.”
„Mida sa süüa tahaksid?”
„Piimakokteili.”
Ma ei usu, et nad oleks suutnud rohkem naerda ka siis, kui see, mis ma ütlesin, oleks olnud naljakas. Siis võttis Sam mul käest kinni ja aitas mu kõikuval põrandal püsti.
„Lähme teeme sulle piimakokteili.”
Kui olime väljumas, pöördus Sam Bobi poole.
„Ma siiski arvan, et sa oled üks paras sitapea.”
Bob ainult naeris selle peale. Ja Sam hakkas ka lõpuks naerma. Ja mul oli hea meel, et kõik tundusid ka päriselt olevat nii õnnelikud nagu nad näisid.
Me läksime Samiga kööki ja ta pani lambi põlema. Vau! See oli uskumatult ere. Nagu siis, kui oled päevasel ajal pimedas kinosaalis ja välja astudes imestad, et väljas on ikka veel päev. Sam leidis jäätist, piima ja mikseri. Ma küsisin, kus siin tualett on, ja ta osutas nurga taha, nagu oleks ta oma kodus. Mõtlesin, et tema ja Patrick veetsid siin koos palju aega, kui Bob veel keskkoolis käis.
Kui ma vannitoast välja tulin, kuulsin ma sellest toast, kus me oma riideid hoidsime, hääli. Ma avasin ukse ja nägin Patrickut, kes suudles parasjagu Bradi. See oli varastatud suudluse tüüpi suudlus. Nad kuulsid mind sisenemas ja pöörasid ringi. Patrick hakkas esimesena rääkima.
„Charlie, kas see oled sina?”
„Sam teeb mulle piimakokteili.”
„Kes see poiss on?” Brad tundus olevat väga närvis ja mitte nii, nagu Bob enne oli olnud.
„See on minu sõber. Ole rahulik.”
Patrick saatis mu toast välja ja sulges ukse. Ta pani käed mu õlgadele ja vaatas mulle otse silma.
„Brad ei taha, et keegi sellest teaks.”
„Miks?”
„Sest tal on hirm.”
„Miks?”
„Sest ta… kuule… kas sa oled pilves?”
„Seda nad allkorrusel ütlesid jah. Sam teeb mulle piimakokteili.”
Patrick püüdis muiet alla suruda.
„Kuula mind, Charlie. Brad ei taha, et keegi teaks. Sa pead mulle lubama, et sa ei räägi mitte kellelegi. See on meie väike saladus. Hästi?”
„Hästi.”
„Aitäh.”
Sellega oli asi korras ja Patrick läks tagasi tuppa ja ma kuulsin summutatud hääli ja Brad näis olevat häiritud, aga mulle tundus, et see ei puutu minusse ja ma läksin tagasi kööki.
Pean ütlema, et see oli mu elu parim piimakokteil. See oli nii hea, et ajas peaaegu hirmu nahka.
Enne kui me peolt ära läksime, lasi Sam mulle paari oma lemmiklaulu. Ühe nimi oli „Blackbird”. Teise nimi oli „MLK”. Mõlemad olid väga ilusad laulud. Mainin nende laulude nimesid sellepärast, et nad olid sama head ka siis, kui ma neid kaine peaga kuulasin.
Enne kui me peolt lahkusime, juhtus veel üks huvitav asi. Patrick tuli trepist alla. Brad oli ilmselt ära läinud. Ja Patrick naeratas. Ja Bob hakkas tema kallal aasima, et ta on ründajast sisse võetud. Ja Patrick naeratas veel rohkem. Ma arvan, ma pole Patrickut kunagi niimoodi naeratamas näinud. Ja siis osutas Patrick minu suunas ja ütles midagi Bobile.
„Selles poisis on midagi, kas pole?”
Bob noogutas. Ja siis ütles Patrick midagi, mida ma arvatavasti mitte kunagi ei unusta.
„Ta on müürilill.”
Ja Bob noogutas ägedalt pead. Ja kogu ruum oli temaga nõus. Ja ma hakkasin Bobi moodi närvi minema, aga Patrick ei lasknud mul liiga närvi minna. Ta istus minu kõrvale.
„Sa näed asju. Ja hoiad saladusi. Ja mõistad.”
Ma ei teadnud, et teised inimesed võivad minust midagi mõelda. Ma ei teadnud, et nad mind vaatavad. Ma istusin keldritoa põrandal oma esimesel päris peol Sami ja Patricku vahel ja mulle tuli meelde, et Sam tutvustas mind Bobile kui oma sõpra ja Patrick tutvustas mind kui oma sõpra Bradile. Ja ma hakkasin nutma. Ja keegi selles toas ei pidanud seda imelikuks. Ja siis ma hakkasin veel rohkem nutma.
Bob tõstis joogiklaasi ja palus kõigil sedasama teha.
„Charlie terviseks!”
Ja kõik ütlesid: „Charlie terviseks!”
Ma ei tea, miks nad seda tegid, aga see tähendas mulle väga palju. Eriti Sam. Tema eriti.
Räägiksin sulle rohkem vilistlaste tantsupeost, aga tagantjärele selle peale mõeldes tundub mulle, et Dave’i kummide tühjakslaskmine oli peo kõige parem osa. Ma püüdsin ka tantsida, nagu Bill oli soovitanud, aga mulle meeldivad tavaliselt laulud, mille järgi ei saa tantsida, nii et ega ma seda eriti ei teinud. Sam oli oma peokleidis väga ilus, aga ma püüdsin seda mitte tähele panna, sest ma püüan temast niimodi mitte mõtelda.
Ma panin tähele, et peol ei rääkinud Brad ja Patrick omavahel ühtegi sõna, sest Brad tantsis Nancy-nimeli- se ergutustüdrukuga, kes on ühtlasi tema pruut. Ja ma panin tähele, et mu õde tantsis selle poisiga, kellega ta poleks tohtinud tantsida, ehkki koju tuli talle järele hoopis üks teine poiss.
Pärast pidu sõitsime Sami pikapiga minema. Seekord oli roolis Patrick. Kui me Fort Pitti tunnelile lähenesime, palus Sam, et Patrick auto teeservas peataks. Ma ei saanud aru, mis toimub. Sam ronis oma pikapi lahtisesse tagakasti, peokleit seljas. Ta ütles, et Patrick võib edasi sõita ja Patricku näole ilmus iseäralik naeratus. Nad olid seda kindlasti varemgi teinud.
Siis hakkas Patrick väga kiiresti sõitma ja vahetult enne tunnelit tõusis Sam autokastis püsti ja tuul muutis tema kleidi ookeanilaineteks. Kui me tunnelisse sisse sõitsime, tõmbusid kõik helid vaakumisse ja nende asemel hakkas mängima kassett. Ilus laul, mille nimi oli „Landslide”. Kui me tunnelist välja jõudsime, karjus Sam rõõmust pöörasena ja oligi kõik. Kesklinn. Majad tuledemeres ja kõik muu imetlusväärne. Sam istus maha ja hakkas naerma. Patrick hakkas
