kõrvarõngaid mis rippusid kõrvalestades kui katkise keti lülid.
“Meie tibid kinnitavad, et sa olevat kole uimane mees. Sa ei tahtvat kuidagimoodi vedu võtta.”
“Kusagil Rootsis elanud üks mees olevat enne surma soovinud, et tema hauaplaadile kirjutataks – siin puhkab mees kel jäi riista ülegi!” muigas Indrek ja osutas silmadega nende ees tippiva tüdruku poole: “Sa vaata… Sa vaata parem seda ilusa säärejooksuga tibi kes meie ees läheb. Kus on ikka rõngaid kõrvadesse riputanud! Fuck!”
“Hä-hä-hah!” naeris Rain ja ütles siis: “Niisugusel on rõngad vaata, et mujal ka veel. Naba küljes ja…”
“Okey! Pangu kuhu tahab, tema oma asi. Räägitakse, et augud ei kasvavatki kõik kinni kui neisse rõngaid enam ei panda.”
“Miks siis ei panda, pannakse ikka!”
“Mood muutub näiteks? Siis ei ole võib-olla enam nii palju kõrvarõngaid vaja või pole üldse vaja.”
“Looda sa seda! Kui ei panda enam rõngaid kõrvadesse, pannaks pulgad. Midagi ikka pannakse, sest ei loodus ega tibid tühja kohta ei salli.” irvitas Rain. “Siis on hea minna mõnega näiteks juveelipoodi ja küsida kõigi kuuldes, et kallis, kas sa keppi tahad… kõrvadesse?”
“Oh-ho-hhh!” naeris Indrek. “Kas sina läheksid ja küsiksid niimoodi?”
“Kui on pandav tibi, siis võiks ju lihtsalt pulli pärast küll…”
“Lehma käest küsitud ka kunagi, et miks sa Euroliitu lähed? Lehm vastanud, et pulli pärast!”
“Euroliitu läksime ju niikuinii. Seda pole mõtet enam küsidagi aga kepi kohta võiks küll…”
“See pole miski pull, see on juba pätitemp tibi jaoks, muud midagi.” arvas Indrek. Ta teadis, et kuigi Rain oli omamoodi pohhuist ja tahtis välja paista rohkem kui oli, ei läheks ta kunagi midagi niisugust tegema. Sõbral oli lihtsalt rumal komme ärbelda ja kasutada sealjuures võimalikult vängeid sõnu. Indrek oli sellega küll harjunud kuid ta ei kiitnud Raini ropendamist kunagi heaks. Eriti tüdrukute juuresolekul.
“Tänaval sa vahid küll tibidele järele aga meie omadest ei tee sa väljagi. Miks siis?” küsis Rain ja vaatas huviga kuidas nende ees läinud neidis üsna aktiivselt peatusesse sõitnud trammi uksest sisse murdis. Trammi trügivad inimesed varjasid kohe noormeeste silme eest nii neidise säärejooksu kui ka tema lühikesed, narmas säärtega teksapüksid ja vaid läbi trammiakende paistev hele pluus andis teada neidise asukohast.
“Sa ei tee ju neist väljagi ja siis nad lõhverdavad, et sa võib-olla käid hoopis linna peal raha eest naisi kargamas.” Rain vaatas irvitades oma kaaslasele otsa ja toksas kinganinaga kõnniteel vedelevat õllekorki. See lendas krõbisedes mööda asfalti edasi ja veeres siis kaarega muru peale. “Mis sa neist siis kõrvale hoiad? Pede oled või? Moes ju praegu.”
“Ei ole ma miski pede ja ei hoia ma ka neist eemale ühti. Aga tead, meie firmas ei ole ju ühtegi mõistlikku tibi kellega võiks midagi asjalikku ette võtta.”
“Mis jutt see on?” imestas Rain. “Võta või näiteks Ellen…”
“Nad kõik ju suitsetavad! Või peaaegu kõik.” katkestas Indrek sõbra jutu. Talle ei olnud sugugi meele järele sõbra aasimine ja ta tahtis sellele kähku lõpu teha.
“Mis siis sellest? Semmida võiks ju ikkagi. Ellen näiteks ütles ükskord, et tema läheks sinuga hea meelega ükskõik kuhu. Kas või robinsoniks mõnele tühjale saarele!”
“Ei paku pinget, tead! Muidu veel ehk, aga kui niisugune tibi käib sul kõrval, koni hambus ja haiseb tubaka järgi nagu mõni vana vene madrus, või prükkar, siis…” Indrek väristas vastikusest õlgu. “Ei! Ei! Tead, naisel peab ikka naise lõhn küljes olema ning kõik muu ka kena ja kordas!”
“Naise lõhn?” imestas Rain ja küsis irvitades: “Heeringas või? Ah?”
“Ise oled heeringas!” solvus Indrek. “Naisel peab olema küljes puhta ihu lõhn. Minule meeldib see kõige rohkem.”
“Korralikult lõhnastatud tibi on kõige parem…”
“Häh-hh! Kas sa mõtled neid deodorante või?” küsis Indrek põlastavalt. “Tead, see deodorantide hais ajab mind lausa öökima. Tibi võib ju kena olla aga kui ta ikka deodorantide järgi haiseb, siis mina temaga koos olla ei saa.”
“Suitsu lõhn sulle ei sobi. Ka deodoranid ei sobi…” arutles Rain. “Mis sulle siis sobib?”
“Puhta ihu lõhn sobib! Ma ju ütlesin! Nemad mätsivad oma pesemata ihu igasuguste plökerdistega kokku ja mina pean seda hõrgutist siis nuusutama. Mul hakkab sellest teravast haisust süda läikima, kas tead.”
“Näri rohtu!” ütles Rain ja lisas: “Ma pole märganud, et sul mingi lõhna suhtes allergia oleks. Või on?”
“Mingit allergiat mul ei ole!” seletas Indrek ja hakkas pahaselt nohisema – Rain tahab vist talle millegipärast oma jumaldatut, seda pläru imevat Ellenit kaela määrida. Milleks küll?
“Kutsuvad sind kuhugile, sina aga ei lähe. Alati leiad põhjuse kõrvale hiilimiseks. Juba see annab tibidele klatsimiseks põhjuse.” Rain pöördus klatsiteema juurde tagasi. “Kellele sinusugune pikk ja sportlik poiss ei meeldiks? Mis sellest, et kiilakas ja nina kui lõhnaindikaator!” Viimased sõnad lausus ta juba naerdes.
“Pikk ja sportlik…” kordas Indrek ja jättis sõbra märkused tema raseeritud pea kohta, nagu ikka, tähelepanuta. Ta oli oma tugevad ja karmid juuksed lasknud maha ajada puht pulli pärast juba mitu kuud tagasi kuid ruuge ning veidi lokkihoidva habeme jättis alles. See andis kolleegidele vahetevahel ikka veel põhjust aasimiseks sest teist niisugust kiilakat meest, pealegi veel habemega, firmas ei olnud. “Tee ka sporti, siis oled samasugune. On see siis raske mõnel õhtul nädalas jõusaalis käia?”
“Poleks, aga õhtu jälle rikutud! Kes see viitsib?”
“Ega minagi siis mingi tippsportlane ole. Sa tead väga hästi, et ma teen karate trenni lihtsalt enese vormis hoidmiseks. Ja muide!” Indrek käis käega õrnalt üle oma päivitunud kiilaka: “Mida lühemad juuksed, seda halvemini saab vastane sulle nupuvõtet teha.”
“Vanasti olid just maffiameestel peakolud kiilakad. Maffia mood.”
“Praegu on politseil ka!” märkis Indrek.
“Üks punt siis või? Mõttekaaslased?” küsid Rain irvitades.
“Mis ta üks punt on. Lihtsalt praktiline ja mugav.” vastas Indrek. “Või mine tea? Internetist loed mõnikord igasuguseid kommentaare politsei kohta. Äkki ongi üks punt?”
“Mis kommentaare?”
“Noh, et politsei käib igatsugu pättidega liiga leebelt ümber…”
“Pätil on ka inimõigused ja talle ei tohi haiget teha ega solvata!” teadis Rain ja kuna politsei ei paistnud teda eriti huvitavat, viis jutu vanale teemale tagasi: “Tibid naeravad, et sul on nüüd küll lühemad juhtmed aga ikka sa ei võta millegipärast vedu.”
“Lühikese soenguga on matil lihtsam vastasega hakkama saada.” Indrek ei teinud sõbra juttu tibidest kuulmagi.
“Mis
