kuni saab suusõnalise teate, mille toob talle tumepunases livrees teener. See teade annab talle viimased juhtnöörid.”
“Ja mina ei tohi tulla?”
“Ei,” vastas leedi.
“Kuid kindlasti, madam,” palus ta, “võin ma teiega Tunbridge Wellsi kaasa tulla? On nii raske treenida poksijat ja ta siis maha jätta.”
“Sinna ei saa midagi parata. Te olete liiga tuntud. Teie saabumisest leviks kumu üle linna ja mu plaanidest ei tuleks midagi välja. Teie kaasatulek on välistatud.”
“Hästi, ma teen, mis ütlete, kuid see on väga raske.”
“Arvan,” ütles Spring, “et pean kaasa võtma oma poksimisriided ja jalanõud?”
“Ei, te ei võta kaasa midagi, mis näitaks teie elukutset. Te võite kanda samu riideid, milles teid esmakordselt nägin, nagu võiks kanda iga mehaanik või käsitööline.”
Tom Cribbi mõttelage ilme oli muutunud absoluutseks meeleheiteks.
“Pole sekundante, pole riideid, pole spordikingi – see ei paista olevat õige asi. Ausõna, proua, mul on häbi, et olen segatud niisugusesse võitlusse. Ma ei tea, kas seda võib nimetada poksiks, kui pole kohtunikku. See on kaklus, mitte midagi muud. Olen tulnud liiga kaugele, et sellest praegu käed puhtaks pesta, kuid ma soovin, et poleks kunagi kaasa teinud.”
Hoolimata tšempioni ja ta õpilase professionaalsetest kartustest jäi naise kindel tahe peale ja kõik tehti täpselt nii, nagu ta oli käskinud. Kell üheksa leidis Tom Spring end Brightoni postitõllast ja lehvitas hüvastijätuks kätt tüsedale Tom Cribbile, kes seisis kelnerite ja tallipoiste imetlevas ringis “Kuldse risti” lävel. See oli meeldiv aastaaeg, kui suvi muutub sügiseks, ning pöökidel ja sõnajalgadel võis näha esimesi kuldseid laike. Maal kasvanud noormees hingas vabamalt, kui oli jätnud Southwarki ja Lewishami väsitavad tänavad seljataha, ning vaatas rõõmuga suurepärast vaadet, kui postitõld, mida vedasid kuus õunikhalli hobust, möödus Knowle’i kaunist maakohast, või riivas pärast Riverside Hilli Kenti laia tasandikku. Tõld möödus Tonbridge’i koolist ja sõitis edasi läbi Southborough, kuni jõudis järsule, looklevale teele, mille kõrval olid kummalised liivakivipaljandid, ning peatus suure võõrastemaja ees, mis kandis nime, mida oli öeldud talle juhtnöörides. Ta tuli tõllast välja, astus söögituppa ja tellis pooltoorest biifsteeki, mida ta treener oli käskinud. Vaevalt oli ta selle lõpetanud, kui tuppa ilmus teener tumepunases mantlis ja eriti ilmetu näoga.
“Palun vabandust, sir, kas olete Mr. Spring – Mr. Thomas Spring Londonist?”
“See on mu nimi, noormees.”
“Siis pean teile edasi andma juhtnöörid, et te ootaksite ühe tunni pärast sööki. Siis leiate mind ukse juurest kaarikust ja ma viin teid õigesse kohta.”
Noort poksijat polnud kunagi heidutanud ükski kogemus, mis oli talle ringis osaks saanud. Tema poolehoidjate rohmakas julgustus, rahva voogamine ja kisa, vastase nägemine olid alati rõõmustanud ta vaprat südant ja tekitanud temas soovi näidata end väärilise keskpunktina niisugusele vaatepildile. Kuid üksindus ja ebakindlus olid tapvad. Ta heitis end hobusejõhvist sohvale ja püüdis tukkuda, kuid ta mõtted olid liiga rahutud ja erutatud. Viimaks ta tõusis ja kõndis tühjas toas edasi-tagasi. Äkki märkas ta suurt punetavat nägu, mis uuris teda ukse tagant. Selle omanik, nähes, et teda oli märgatud, astus tuppa.
“Ma palun vabandust, sir,” ütles ta, “kuid ehk on mul au rääkida Mr. Thomas Springiga?”
“Teie teenistuses,” ütles noormees.
“Ausõna! Mulle on suureks auks teid oma katuse all vastu võtta! Cordery on mu nimi, sir, olen selle vanamoodsa kõrtsi omanik. Arvasin, et mu silmad petavad mind. Olen ringihooldaja, sir, oma tagasihoidlikul viisil, ning ma olin Moulseys möödunud septembris, kui te võitsite Jack Stringerit Rawcliffe’ist. Väga kena võitlus, sir, ja väga ilusas stiilis, kui ma võin seda ütelda. Mu arvamus on asjatundlik, sir, sest sel aastal pole ei Kentis ega Sussexis olnud palju poksimatše, kus Joe Cordery oleks ringi kõrvalt puudunud. Küsige Mr. Gregsonilt Holborni spordisaalis ja ta räägib teile vanast Joe Corderyst. Muide, Mr. Spring, kas see pole mitte äriasi, mis on teid siia toonud? Igaüks võib näha, et olete suurepärases võistlusvormis. Oleksin väga rõõmus, kui te mulle vihjaksite.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
