Hea oleks mõne tunni jooksul.”
Naine sõi süvenenult. Mees heitis talle uuriva pilgu ja märkas, et teine ei paistnud suuremat hoolivat, mida ta sööb. Ta on sügavalt mõttes. Ta ei tulnud selle peale, et ka see võib peen teesklus olla.
„Mõtle enne, kui vastad,” alustas naine hoopis. „Kas sa vajad kaitset? Komandeering, kaod kuhugi, eriülesanne?”
Mees heitis käega. „Ei. Ma ei saa seda endale lubada. Lepime aga kokku, et peale materjalide saamist näiteks kahest tunnist järgmise päeva lõpuni – kui ma sulle helistan, siis ükskõik, mida ma räägin, ma olen hädas.”
„Kokku lepitud.” Erkole lükkas taldriku eemale. „Peale seda, kui Raadio 2 mängib „Tõmba kolbast välja nael”, on Marõderos teade su ema nimele. Salasõna on… selle restorani nimi, valsisammul ringi keeratud.” Ta sodis kahvliga skeemi kastmele taldrikul ja kustutas selle kohe salvrätikuga üle pühkides, kui Aligo oli taibates noogutanud.
„Läksime siis.”
Nad sammusid minema ja Aligo vihane pilk paiskas tagasi ligiruttava kelneri.
2
Öäk maandas oma lennuki ja vaatas ringi. Kõrb. Veekogudest kõrgemal ja kaugemal asuv piirkond, mis tähendas, et siin ei kasvanud peaaegu miski, ainsad taimed olid üksikud madalad rohukõrred ja hallikasrohelised tuhkkuivad samblikud. Ja samuti ei olnud siin ühtegi teed ega vilkunud ühtegi tulukest, mis inimeste lähedalolekust märku oleks andnud. Ainult lõputud elutud voored laiusid igas suunas nõrgas tähevalguses, millele peaaegu seniidis seisva Kuu Nelja pronksjas kuma olulist lisa ei andnud. Ometi oli koht õige, positsioneerimissüsteem kinnitas, et ta asub täpselt kokkulepitud koordinaatidel.
Esimesena avastas läheneva sõiduki infrapunaandur. Öäk tegi paar kiiret testi ja veendus, et ka tulija varjas ennast, kuidas oskas, ja nii oligi hajus soojusjälg ainus, mis ta ligikaudset asukohta reetis. Teine teravatipuline muna laskus tasase ohkega tema kõrvale, kruus krigises jaluste all, siis avanes luuk, Öäk tundis kabiinitulede nõrgas valguses ära mehe, kes ta siia oli kutsunud – Aligo. Ta hüppas maha ja astus need kaks sammu, mis teda teisest sõidukist eraldasid.
„No tere, vana semu,” pahvatas ta lõbusalt, lai irve heasüdamlikul kirvenäol. „Mis hullu sinuga on juhtunud, et sul mind tarvis läks? Ja veel sellises kohas. Ma juba üritasin meelde tuletada, kas ma keerasin sulle kunagi mingi suurema sita kokku, et nüüd on sinu arvates tulnud aeg mind vaikselt maha lüüa, aga mitte ei meenunud. Igal juhul hea meel sind näha.”
Ka Aligo näole oli teist meest vaadates ja kuulates tekkinud naeratus, ta osutas enda kõrvale istmele.
„Istu. Öö on juba krõbedaks läinud. Kirjeldamatult hea on sindki näha, kuigi ma tulin ühe omapärase jutuga. Ma hakkan kohe peale, sest aega on väga vähe, jätame mineviku meenutamise pärastiseks või teiseks korraks. Anna andeks, aga ma võtsin vaevaks ennast su viimase aja tegemistega kurssi viia. Noh, olen sind juba paar aastat jälginud, kartes, et mul võib sind vaja minna.”
Öäk tõsines. „Mind paar aastat jälginud… Mis ajast täpsemalt? Ja sa ei vaevu mulle midagi ütlema? Naljavend. Mida sa tead?”
„Et sa oled kuidagi seotud ühe õhtuga, kus kolm inimest – Rald, Stevvi ja
Tina – surid või kadunuks jäid. Ei, mind ei huvita, mis tollal juhtus ja ega su seost sündmustega ametlikult keegi uurinud ei ole. Aga sa oled muutunud.”
„Mis siis minus nii erilist on?..Sul on mind vaja! Aligo, vana semu – siis tule ja räägi. Milles asi on, mis sinuga juhtunud on?” Öäk vaatas teist segaduses.
„Just sellepärast, et teadsin, et saan sind täielikult usaldada.” Mees vaatas kõrvalistujale otsa pisut abitu vabandava naeratusega. „Ma ei tohi sulle seletada, mis toimub. Ma ei saanud sinuga ühendust võtta, ma pidin vältima igasuguseid kontakte meie vahel, et hetkel, kui mul sind tõesti vaja läheb, ei oskaks meid keegi seostada. Palun ära solvu – ühtteist sa ju minust ja mu tegemistest tead, aga kindlasti mitte kõike. Sa ilmselt aimad, et ma olen üks Hoidjatest, Parlamendi Väliskontaktide Komisjoni liige, aga on veel muudki, millest – palun! – ma parem praegu ei räägiks.”
Nad vaatasid mõned sekundid teineteisele silma. Lõpuks Öäk mühatas leppivalt: „Kuidas tahad. Aga mis ogalise pärast peaks nüüd sinu sõda olema minu sõda?”
„Sellepärast, et kui sa ei ole kõvasti muutunud, oleme me mõlemad Onixi kaubandusmonopoli vastu ja tähelendude taasalustamise poolt, kuigi sellest tuleb ainult kulusid. See on üks. Teiseks ma lootsin, et sa usud mind sõnast, kui ma ütlen, et see, mida ma sul teha palun, on terve Nozila tuleviku huvides.”
„Salapärane ja patriootiliselt meelestatud Aligo. Sittagi ei saa aru. Mis asi see siis on, mida sa mul teha palud?”
„Rhinodondilt üks teade saata, HSD-võrku.”
„Ja kuidas ma sinna peaks saama? Palun seda, kes Ogalise Päikesega lendama läheb?”
„Ei, lendad ise.”
„Mina ei ole piloodiks määratud.”
„Kas sa tahad lennata?”
Öäk heitis pilgu kõrvale ja turtsatas. „Loomulikult. Esimene selline lend pea saja aasta jooksul. Esimene oma laev, ime et me selle valmis saime, siiamaani ei tea, kust osa raha tuli…”
„Mõned valitsusest toetasid salajastest fondidest. Sealhulgas mina.”
„Ah nii.” Öäk jäi mõttesse ja hakkas vist alles sel hetkel päriselt taipama, et ta on suuremasse mängu sattunud. „Miks mina?”
„Sa oled hea juht. Võib esineda ootamatusi – rünnakuid, sabotaaže. Sa oskad tulistada. Ja nagu ma ütlesin, ma usaldan sind.” Säilitades sõbraliku alatooni, oli Aligo kõne muutunud samas ka kuivaks ja asjalikuks.
„Tänan. Jääb ainult see kurb fakt, et ma olen pilootide reas alles teises valikukolmikus, ja kuigi praegu on veel teoreetiliselt lahti, kes kolmest esimesest läheb, teavad kõik, et see on Emile Sepota.”
„Ma võtsin kaks kõnet. Kohe koidupäeval tuleb veel täiendav hädamaandumistest. Sa oled seal parim. Sa oleksid tõenäoliselt niikuinii, aga me kohandasime tingimusi – test toimub nõrga mootoriga Igrikaridel, mis tähendab, et tervelt allajõudmiseks tuleb palju enne õiget aega kiirus maha võtta ja väga terava nurga all, peaaegu horisontaalselt maanduda.”
Öäk noogutas aeglaselt. „Selle peale oleksin ma tõenäoliselt ise tulnud, aga teised mitte. Ei ole vist erilist mõtet küsida, kellega sa rääkisid ja mida, et nad nõusse jäid?”
„Siiski.” Ta ulatas piloodile mälumooduli. „Siin on see kirjas, ja ka palju muud huvitavat. Sellest kardetavasti ei piisa, et sa piloodiks saaksid.”
„Ma tahtsin just sama küsimuse esitada.”
„Moodulis on muudki huvitavat. Asju õigete nimedega nimetades tuleb sul tegelda väljapressimisega. Vaata, ma loodan, et Emile ja need teised ei saa viga. Eesmärk ei ole neid kõrvaldada. Aga räägi professor Vanvetoldiga, et sa lihtsalt tead, et sa oled parim, et me eksime kõik, ja et ilmselt pani ta osa Tsatunnedalt laekunud rahast vasakule selleks, et see lennule kuidagi teisiti kaasa aitaks…”
Öäk vaikis taas, seekord mitmeid minuteid, siis sirutas end istmes ja kehitas õlgu.
„Räpane
