panema, on sünnitanud hoopis verejõed. Me oleme nagu lemmingud. See, et osa inimkonnast on lahkunud ja jätnud teise osa kärvama, on kõiki liiga tugevasti vapustanud, ei mõelda selgelt. Inimlikud kategooriad on kõrvale heidetud, jäänud on vaid alusinstinktid. Ellujäämine! Ja inimkond ei ole aga siiani suutnud leida paremat ellujäämise moodust, kui vana hea üksteise tapmine.
«Kuust lahutavad meid keskmiselt kolmsada kaheksakümmend neli tuhat nelisada kilomeetrit. Teleskoop lähendab seda enam kui tuhat korda. Suurepäraselt on näha kuu pinna vähimadki üksikasjad. Täiesti imeline.»
Ristjan ohkas, nihutas end paremasse asendisse, lasi Villu kähiseva loba kõrvust mööda ja vahtis lakke. Otse tema silme all pudenes sealt alla tükk krohvi, mis kukkus prõksatades põrandale puruks. Koristusrobot hakkas undama, libises oma peiduurkast välja. Sahin, krõbin, hetkega oli linoleum puhas. Täiesti imeline, kui kasutada Villu sõnu. Bioreorganiseerimiskeskuse palat, kus noormees lamas, oli vana, restaureerimata, poolhämar, haises haiguse ja inimkonna ühise kogemuse järgi. Mis selle lõhna koostisosadeks olid, ei tahtnud noormees mõeldagi. Villu väitis, et lõhn on ainult poisi ettekujutuse vili, tema ei tundvat midagi peale tavalise haiglalõhna, selgusetuks jäi ainult, mida ta täpsemalt tavalise haiglalõhna all silmas pidas.
Ristjan vaatas, kuidas koristusrobot põranda krohvipurust hoolikalt puhtaks lakkus ning siis tagasi oma urgu puges. Kummaline, et erinevalt hoonetest olid aparaadid kõik viimase peal trimmis. Eks sellest oli näha eelistuste seadmine. Tehnika hoiti korras, kõik muu oli kaduv.
«Sain kuult ühe tüübiga jutule. Kah eestlane, Jaak nimeks. Otsis oma vanaema taga, pidi kuskil Tartu kandis elama,Tabiveres või sealkandis. Lubasin uurida. Ühtlasi küsisin, misasja nad seal muudkui külvavad. Ta ei ole veel vastanud.»
Villu, Ristjani palatikaaslane, oli koristusroboti täielik vastand. Robot puhastas,Villu tegi mustust; robot oli vaikne,Villu tüütas pidevalt oma lobaga; robot oli uus ja korras – Villu oli kõige haigem vanamees, keda Ristjan teadis; robot teadis, mis ta teeb – Villu oli aga seniilne või olid läbitud operatsioonid taadi lihtsalt segi keeranud.
«Teleskoobiga on elu kuul suurepäraselt näha – robottehased, mingid põllumoodi asjad, kuplid, käigusuudmete lüüsuksed. Kas sina ei tahaks kuu peal elada?»
«Ei taha.»
«Miks?»
«Ma tahan Maal elada.»
«Nojah, Maa. Maad pole enam kauaks. Kuu aga jääb. Maast on muidugi kahju, eks seal üleval läheb ka raskemaks, kui siin kõik vastu taevast lendab.»
«Kindel, et lendab?»
«Muidugi lendab, kus ta pääseb.»
Just sellepärast keegi Villut ei seedigi, mõtles Ristjan. Isegi ta oma lapsed on taadi hüljanud. Hädakraaksujaid ei armastata. Kõige vähem veel selliseid, kes muudkui raputavad valutavatele haavadele soola. Surm! Hukk! Häving! keegi ei pääse, kõik on asjata! kõik surevad! lõpuks isegi lootus.
Kuid seni lootus veel elas ja inimkond kaevas ennast ahnelt ja sügavale peitu. Korjati varusid ja leiutati enneolematuid tehnoloogiaid. Teisalt kardeti, et koos Tooni saabumisega võib ka tehnika üles öelda ja seetõttu valmistuti maailmalõppu üle elama vajadusel ka ilma masinateta.
Ristjan vaatas oma rohekat nahka. Siis vaatas ta läbi klaasseinte naaberpalatite patsientide sinaka, roosaka, lillaka varjundiga kehasid. Mõned olid karvased, mõned soomuselised. Nemad olid samuti omamoodi maailmalõpu üleelamise masinad. Geenmuundatud inimesed. Teisisõnu – sandid. Tegelikult nad ei suudaks maailmalõppu üle elada. Nad ei suuda ka ilma maailmalõputa normaalselt elada. Nad olid nurkaaetud rottide nurisünnitis. Või ei, mitte rottide, rotid olid hukkuvalt planeedilt juba põgenenud. Mahajäänud olid kasvanud hundikarjaks – kiskjatõuks, kes oli valmis vahendeid valimata leidma mooduse ellujäämiseks. Ainus, kes oli juba lootusetult alla andnud, oli Villu. Vana klammerdus ainult oma teleskoobi külge ja elas elu, milleks tal kunagi võimalust ei tule.
«Kuu pole millegi poolest vähem planeet kui Maa. Ta on ainult natukene väiksem kui Merkuur ning Merkuuri ei taha keegi planeetide seast välja heita. Kui ma ütleks, et läheme elama Merkuurile, siis keegi ei vaidleks.»
«Ega suurus või planeediks nimetamine asja ei paranda. Kuu peal ei ole normaalset atmosfääri. Pole vett, pole midagi, kõrb. Ilma Maata surevad ka nemad. Läheb lihtsalt veidi kauem aega.»
«Ei sure seal keegi. Atmosfääri ei ole, see on õige. Vee suhtes sa eksid. Vett on kuu peal nii, et tapab. Ja mis mõttes, et kuu peal pole midagi – kõrb? Atmosfääri ja taimi seal jah ei ole, aga kõike muud on see-eest külluses. Sellest kõigest muust saabki endale elamisväärse elu püsti panna. Küll tulevad ka atmosfäär ja taimed. Teadmisi ja viitsimist on vaid vaja.»
«Ja pääsu kosmosesse,» nähvas Ristjan vihaselt. «Meie sinna igatahes ei pääse!»
«Nojah.»
Villu jäi vait. Ohkas ja hakkas taas läbi oma virtuaalteleskoobi kuud uurima. Taat oli proovinud ka poissi harrastusastronoomiks värvata, kuid Ristjanit kosmos ei huvitanud. Ta vihkas kosmost. Kosmos seostus tal vaid suletuse ja surmaga.
«Sa ainult vaata, kuidas nad seal siblivad ja askeldavad.»
«Jää vait!» röögatas Ristjan. «Midagi ma ei vaata! Jah, usun, siblivad, sest neil on mingisugustki lootust! Meil ei ole midagi!»
Poiss pööras pea ära, upitas endale virtuaalkiivri pähe ja sukeldus võrku. Kõik ujus silme ees, pisarad tuhmistasid nägemist. Ta lebas voolikutesse aheldatuna voodis. Selles õnnetus kehas töötas vaid üks asi – pea. Selle abil tuhlas ta igavatel tundidel instituudi infosüsteemides. Salaja, muidugi mõista. Siin olid kõik andmed salajased, seega tuli neid ka salaja lugeda. Tal oli oma haiguslugu peas. Ta ei saa mitte kunagi terveks. Ja isegi see mitte kunagi oli lühike aeg – Tooni on kohal mõne kuu pärast.
Nähtavasti oli Ristjani vihapurse lõpuks ka läbi Villu ignorantsuse tunginud. Taat nahkerdas kohmetult ja lükkas oma teleskoobi-kiivri eemale.
«Kehv tuju?»
Noormees pööras pead. Vana mees, kortsus nagu tühi põis. Isegi pealagi oli kortsuline, üksikud hallid salgud plekilisel kiilaspeal turris. Ristjanist vanem, niisamuti nagu kõigist teistest katsealustest. Tema oli vabatahtlik. Üldse esimene nendetaoline. Tema asutas selle instituudi ja rahastas seda. Eksmiljardär. Riskides ajas ta kunagi raha kokku ja ennast inimkatseks andes läks ta samuti riski peale. Ilmselt oli ta juba siis veidi peast soe. Nüüd juhtisid asutust tema lapsed ja katse tulemusena koost lagunev vanamees lükati keldrisse jalust ära. Villut olid valgekitlimehed proovinud normaalsest inimesest uueks üliinimeseks ümber konvertida. Ei õnnestunud. Ristjan ja teised olid teise põlvkonna katseklaasilapsed, neid prooviti nullist uuteks luua. Edu polnud samuti mainimisväärne. Arukad, kuid iseseisvaks eluks võimetud. Katsed aga jätkusid, sest instituut püsis ja õilmitses. Millised olid Ristjanist veel uuemad ebardid ja mis suunas uuringuid läbi viidi, polnud poisile selge. Neile andmetele ei saanud Ristjani pea ligi. Turvamüür oli liiga tihe.
«Surijale kohane,» vastas poiss.
Vanamees turtsatas oma voolikuhunniku alt.
«Õige tunne. Terve meie planeet on üks hiiglaslik kalmistu – ühel hetkel surevad siin kõik vennalikult ühe matsuga.»
Vanamees püüdis ennast ägisedes istukile ajada, kuid ei suutnud. Ta jäi iga päevaga viletsamaks. Mõnikord ei rääkinud taat päevade kaupa. Ristjan ei saanudki aru, kas ta langes sellal koomasse või viibis sügaval virtuaalis. Jälgimismasinad
