ema asjast teada sai. Teada oli ta saanud ühe vanema naisterahva kaudu, kes talle ta mehe käigud ette rääkis. Algul ei uskunud ema kuuldut, kuid hinge jäi see jutt ometi kripeldama. Ta ootas veel pea kuu aega, enne kui asjasse selgust otsima läks. Ema leidiski isa võõra naisega sängist.
Pärast seda oli neil omavahel palju seletamist olnud. Seletamisest võttis osa ka Maret, sest ta oli end juba tulekule sättinud. Otsustamisel oli olnud ka Mareti sünd. Kui isa oleks valinud Asta, oleks ema Maretist loobunud.
Ajal, mil ema Maretit kandis, oli lapsest loobumine seotud suure riskiga. Haiglas seda küll tehti, aga kõik oli algeline ja oli suur oht, et naise tervis saab eluks ajaks rikutud. Alandus, valu ja häbi koos lapsega hüljatud saada kaalus hirmu üles. Ema oli isalt raha nõudnud, sest ilma rahata seda tookord ei tehtud. Summa ei olnud väike, mis selle tarvis kulunud oleks. Ema oli isale kinnitanud, et teeb ka ise kõik raha leidmiseks, kui isa peaks talle raha andmisest keelduma. Abordi põhjuse lubas ema haiglas ausalt ära rääkida.
Naistesse, kes sellele teele läksid, suhtuti tollal väga halvasti. Ema oli nii haiget saanud, et suhtumine oli viimane asi, millele ta mõtles – meeleheide oli nii suur. Isa pidi valima ema, veel sündimata Mareti ja Asta vahel. Isa valis ema ja Mareti.
Pärast isa surma oli ema talle kõigest sellest rääkinud. Maret oli ema pihtimust kuulanud vaikides, julgemata midagi küsida, ema avameelsus oli teda sedavõrd üllatanud. Küsimused tulid hiljem. Rohkem ei rääkinud nad sellel teemal enam kunagi ja nii jäidki Maretil vastused saamata. Ta ei saanud kunagi teada, miks isa just nemad valis. Kas ta kartis häbi, mis sellega kaasnenud oleks? Abielus naine läheb abordile, tapma oma esimest last mehe truudusetuse pärast. Mareti arvates võis see olla üks põhjustest.
Kas ema teadis vastust? See oli ja jäi Mareti jaoks vastamata küsimuseks.
Pärast ema juttu mõtles ta palju vanemate abielu peale ja oma elule nende kõrval. Ta oli siis juba piisavalt vana, et kõike mõistusega võtta. Ta oli õnnelik, et ema talle seda kõike varem ei rääkinud, kui isa veel elus oli. Maret uskus, et siis oleks ta isast veelgi kaugenenud.
Südames hoidis Maret ema poole. Ta ei mõistnud ema hukka. Ta püüdis teda mõista. Maret oli õnnelik, et saatus ei olnud tema teele saatnud selliseid valikuid. Ema pihtimine kinnitas talle uuesti seda, mille peale oli ta juba varem tulnud: vanemad on inimesed, kellel kõigil on oma saatus. Sama käis ka laste kohta. Ühe osa oma elust peavad lapsed ühendama vanemate saatusega, et siis jätkata iseseisvalt oma teed, oma saatuse järgi. See aeg on raske mõlemale poolele. See aeg paneb saatused omavahel põimuma ning vahel ka segi minema. Vahel hakkab lapse saatus otsustama vanemate saatuse üle. Mareti puhul oli see nii.
«Ma olen end lolliks mõelnud,» mõtles Maret, kui oli jõudnud mõtetega saatuse ja otsustamiseni. Ometi ei jätnud ta järele. Ta mõtles edasi ja jõudis järeldusele, et saatusel ei olegi reegleid, muidu ei oleks ta saatus.
«Mina olin selles loos peategelane, mina sidusin selle abielu uuesti kokku. Mina olin see, kellest kõik alguse sai,» see mõte vapustas Maretit. See, et temast oli alguse saanud nende ühine saatus, kõigi kolme saatus: ema, tema enda ja isa oma. Kui teda poleks tulekul olnud, oleks isa valinud Asta. Ema oleks samuti saanud võimaluse uue valiku tegemiseks. Nad oleks saanud endile täiesti teistsugused elud selle elu asemel, mida nad koos Maretiga elasid. Teda, Maretit, siis lihtsalt ei oleks maailmas olnud.
«Pidin ikka vanaks elama…» Ta oli tõsiselt üllatunud, et see mõte talle varem ei olnud pähe tulnud. Natuke aega sai see mõte ta tähelepanu köita, kui tuli uus mõttevälgatus, mis Mareti uuesti segadusse viis. Talle meenus, et ema oli mitu korda maininud, et Mareti sünd oli päästnud tema abielu. See sundis Maretit endalt küsima: «Kas ema ei mõelnud kordagi võimalusest, et kõik oleks võinud ka teisiti minna? Kas ema tahtiski isaga kokku jääda?»Täna, siin ja praegu, hakkas ta esimest korda mõtlema, kas ema oli täiesti aus seda öeldes. Ema abielu ei olnud Mareti silmis õnnelik. Võib-olla sellepärast ta Maretit hoiataski, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Kas ema mõtles ennast, kui ta seda ütles?Vastust Maret ei teadnud. Ta silmad täitusid pisaratega. Ta mõtles, et kolmnurk ema elus oli olnud eriliselt teravate tippudega. Need pidid talle veel aastate möödudes valu tegema, muidu ei oleks ta neist Maretiga rääkima hakanud.
Noored ei mõtle oma vanemate minevikust, ei esita küsimusi selle kohta, nad mõtlevad pigem endi tulevikust. Sama oli teinud ka Maret. Küsimused mineviku kohta tulid nüüd, kui tal enam kelleltki küsida ei olnud.
«Aga äkki oli ema vaatamata kõigele õnnelik?» Maretile meenus, et pärast isa surma käis ema iga päev isa kalmul. Minevik ema leina ei seganud. Nende abielu lõpuosa oli rahuldav ka Mareti silmis.
«Kas ema andis isale kõik andeks?» See ootamatu mõttesähvatus viis pisarad Mareti silmist. Ühe hetke oli ta täielikus segaduses. Ta ei teadnud, mida ta peaks arvama kogu sellest loost, kus üheks tegelaseks oli tema ise. Segadus Mareti sees asendus üsna ruttu uuesti kurbusega. Talle sai selgeks, et tegelikult ei teagi ta oma emast kui naisest õieti midagi. Isast teadis ta veelgi vähem, tema mõtetest, tema tunnetest.
Pärast oma sünniloo teada saamist tundus talle, et ema mõtted tema kandmise ajal ja tookordsed tunded olid Maretis säilinud. Kui olukorrad tema jaoks ületamatult rasked tundusid, tekkis temas soov maailmast lahkuda. «Milleks see kõik?» – see küsimus ei olnud talle võõras, eriti nooruses. Mida vanemaks ta sai, seda harvemaks see küsimus tema elus jäi. Ta mõistis, et sellele ei olegi vastust. Seda vastust on inimesed aegade algusest otsinud ja leidmata on see siiani. Kust oleks siis Maret pidanud selle vastuse võtma?
Nüüd lohutas teda lause, et elu mõte on elu ise. Lihtne ja vabastav, kasutatav siiski ainult seni, kuni elust puuduvad suured vapustused. Suured vapustused toovad jälle tagasi küsimuse: «Milleks see kõik?» Lohutus, et elu mõte on elu ise, ei suuda siis lohutada, või suudab ainult sel juhul, kui inimene jaksab olla parandamatu optimist või siis täielik fatalist. Suurem osa inimestest nende hulka ei kuulu. Ei kuulunud nende hulka ka Maret ja ta oli kindel, et ema samuti mitte.
«Aga äkki oli ema kogu aeg õnnelik?» Juba teist korda pidi Maret sellele mõtlema. «Äkki ta armastas isa vaatamata kõigele? Ei küsinud, et milleks see kõik, vaid lohutas end mõttega suurest armastusest, mida ta mehe vastu tundis.»
Maret oli ema elu hinnates lähtunud kogu aeg endast ja enda tunnetest. Ta ei suutnud isegi praegu sellest loobuda. «Õnnelik ema päris kindlasti olla ei saanud,» arutles ta edasi, aga ta ei olnud selles enam nii kindel kui enne. Mida tundis ja arvas ema, seda ta ei teadnud. See ei olnud neil kunagi jutuks tulnud. Kui vähe teadis ta tegelikult ema elust, eriti tema mõtetest ja tunnetest.
«Mõtted, mõtted… Mõtted on need, milles inimesed tegelikult elavad. Mõtted, mida teised lugeda ei oska ega saa,» ohkas Maret endamisi.
Ta mõte rändas tagasi noorukesele helistajale ja sellele, et naised otsivad kogu elu õnne. Nad alustavad sellega juba teismeeas ja lõpetavad…? Saavad haiget, aga ei jäta. Armastuse igatsus on nii suur. Aga saatus on kitsi. Väga harva laseb ta kokku inimesed, kes teineteist tõeliselt armastavad ja seda tunnet endast surmani kanda suudavad. Tavaliselt on elus ikka nii, et üks armastab üht ja teine teist ja see teine armastab jällegi kedagi teist. Nagu vanas laulus.
«Olen minagi õnne otsinud, kas ka leidnud?» küsis Maret endalt ja ohkas selle küsimuse peale südamest.
Inger
MARETIL OLI HOMMIKUL PAHA OLLA. SÜDA LÄIKIS ja pea käis ringi. Tööle minekust ei tahtnud ta mõeldagi. Ta läks lähimasse telefoniputkasse ja helistas kooli. Direktor lubas tal koju jääda. Õhtuks oli tal juba parem, aga järgmisel hommikul kordus kõik. Vaba päeva Maret enam võtta ei julgenud ja nii komberdas ta bussile. Õnneks ei olnud sel hommikul Aini vahetust. Nii räbalas seisus
