style="font-size:15px;"> Maailma vanim metroo on 850 m pikkune Cobble Hilli tunnel New Yorgis Brooklynis. See valmis 1850. aastal, kui Brooklyn–Jamaica raudtee üks avatud lõik ehitati ümber tunneliks. Tegemist ei olnud päris õige metrooga, sest seal puudusid jaamad. Mööda raudteed sõitsid linnalähirongid ja kaugsõidutrammid.
Esimene päris metroo oli Metropolitani raudtee Londonis, mis avati 1863. aastal, kus liikumiseks kasutati tolle aja kõige moodsamat tehnikat, see tähendab auruvedurit. Metroo sai kohe väga populaarseks ja seda pikendati mitmes suunas. Auruveduriga metroorong oli kasutusel kuni 1905. aastani, mil seda asendas elektrirong.
KIRJAMARGID
Kleebitava kirjamargi ja ühtse postimaksu mõtles umbes 1834. aasta paiku Suurbritannias välja James Chalmers.
Parlament seadustas Chalmersi idee 1839. aasta augustis. Järgmisel aastal laskis Suurbritannia postiteenistus välja komplekti “Penny Post service” kahe frankeeritud ümbrikuga: üks ühe ja teine kahe penni väärtuses. Kolm kuud hiljem, 6. mail 1840, anti välja esimene postmark kuninganna Victoria profiiliga, mis on tuntud kui Black penny9.
Faktid Faktid Faktid
Kuna esimese kirjamargi andis välja Suurbritannia, siis tegi Ülemaailmne Postiliit (U.P.U.) erandi oma reeglis, mille järgi peab iga kirjamarke välja andva riigi nimi rahvusvahelistele saadetistele mõeldud markidel olema kirjutatud antiikvakirjas. See ei kehti niisiis Suurbritannia kohta.
WORLD WIDE WEB
World Wide Web’i töötas 1989. aastal välja inglise arvutiteadlane Timothy Berners-Lee, et Šveitsis Genfi lähedal paikneva Euroopa Tuumauuringute Keskuse (CERN) rahvusvahelistel teadlaste töörühmadel oleks võimalik üksteisele informatsiooni edastada.
KOLLASED LEHEKÜLJED
1886. aastal andis Reuben H. Donnelly välja esimese kollaste lehekülgedega kataloogi, kus olid ära toodud ettevõtete nimed ja telefoninumbrid pakutavate toodete ja teenuste järgi.
Igapäevased esemed
TRIIPKOOD
Esimene patent tootekoodile (US Patent # 2 612 994) anti 7. oktoobril 1952 leiutajatele Joseph Woodlandile ja Bernard Silverile. Woodlandi ja Silveri kood nägi välja nagu kontsentrilistest ringidest koosnev sümbol.
Ühe kohaliku toidupoeketi omanik palus Drexeli Instituudil leida meetod, kuidas oleks maksmisel võimalik tooteinformatsiooni automaatselt maha lugeda. Bernard Silver hakkas koos kolleegi ja üliõpilase Joseph Woodlandiga otsima lahendust. Triipkoodi kasutati kaubanduses esimest korda 1966. aastal, aga varsti oli selge, et vajatakse mingit tööstuslikku standardit. Umbes 1970. aasta paiku töötas firma Logicon Inc. välja universaalse toiduainete identifitseerimiskoodi (Universal Grocery Products Identification Code ehk UGPIC). UGPIC-st sai U.P.C. (Universal Product Code – ‘universaalne tootekood’), mida USA-s ka endiselt kasutatakse. 1. juunil 1974 paigaldati Marshi kaubahalli Troys (Ohio) esimene U.P.C. skänner.
Faktid Faktid Faktid
Esimene triipkoodiga toode oli pakk Wrigley närimiskummi.
KÕÕMAŠAMPOON
Kõõmavastase šampooni patenteeris Josie Stuart 1903. aastal.
Algul oli tegemist salitsüülhapet sisaldava tõrvašampooniga. Väiksema toimega šampoonides oli tsinkpüritiooni, seleensulfiidi või söetõrva.
Läbi aegade on koduste vahenditena kõõma vastu kasutatud õunaäädikat, soola või sidrunimahla.
DEODORANT
Esimese deodorandi nimi oli “Mum” ja selle valmistas tundmatu leiutaja Philadelphiast. Leiutaja patenteeris kiiresti oma leiutise ja laskis selle ühe vahendaja kaudu turule.
1940. aastate lõpus töötas Helen Barnett Diserens välja deodorandi, mis toimis samal põhimõttel kui äsjane uus leiutis pastapliiatski. Uut deodorandi nahale kandmise viisi katsetati USA-s 1952 ja toode turustati nimega “Ban Roll-on”.
PUDELIVESI
Pudelivee idee hakkas arenema juba väga vanades kultuurides. Vanad roomlased tundsid väga hästi vee tervistavat mõju ning oma riiki arendades otsisid ja kasutasid nad puhta vee allikaid.
18. sajandil reklaamisid loodusteadlased ja arstid mineraalvee kasulikku mõju nii vannina, dušina kui ka joogina ja 1850. aastatel villiti ühe Prantsusmaa tervisveeallika vett esimest korda ka pudelisse.
Juba 1855. aastal anti luba villida mineraalvett “Vittel Grand Source”. 1863. aastal alustas samaga Perrier’ allikat haldav firma ja mõned aastad hiljem firmad teistes Euroopa riikides. Põhja-Ameerikas villiti vesi esmakordselt pudelisse 1845. aastal.
Algul oli ehtsa mineraalvee tarbimine pudelist vaid töösturite, poliitikute, kuninglike kõrguste ja ühiskonna koorekihi privileeg. Vett villiti keraamilistesse või klaaspudelitesse, mis suleti portselanist või korgist punniga.
Vitteli vee firma tegi 1968. aastal revolutsiooni, paisates esimest korda turule laiemale elanikkonnale mõeldud plastpudelisse villitud vee. 1980. aastate keskel toimus uus revolutsioon, kui kasutusele võeti uus, taaskasutatav plastmaterjal PET, mis on saanud eelistatud joogipakendite materjaliks kogu maailmas.
Faktid Faktid Faktid
2002. aastal tarbiti üle maailma kokku 126 miljardit liitrit pudelivett.
Kartaago väejuht Hannibal laskis pärast Püreneede ületamist oma vägedel ja elevantidel puhata Prantsusmaal Les Bouillens’is, samas kohas, kus praegu on Perrier’ allikas.
KONTAKTLÄÄTSED
Juba 1508. aastal visandas Leonardo da Vinci erinevaid kontaktläätsi, aga alles 1801. aastal valmistas Thomas Young esimese kontaktläätse prototüübi. Ta arendas edasi Descartes’i ideed sarvkesta kontaktläätsedest – veerand tolli pikk, veega täidetud klaastoru väljaulatuva otsaga, mille sees oli mikroskoopiline lääts – mida ta ise kasutas oma nägemise korrigeerimiseks.
1887. aastal valmistas Saksamaalt Wiesbadenist pärit klaasipuhuja F. E. Müller esimese silmale mõeldud katte. New Yorgi optik William Feinbloom arendas seda ideed edasi ja hakkas läätse põhimaterjalina kasutama plasti. 1950. aastal valmistas Oregoni optik George Butterfield läätse, mis ei olnud enam lame, vaid järgis silma kuju ja oli palju mugavam. 1971. aastal hakati pehmeid kontaktläätsi müüma USA-s ja 1987. aastal võeti kasutusele ühekordsed pehmed kontaktläätsed.
HAMBANIIT
Hambaniit on vana leiutis. Arheoloogid on leidnud hambaniidi ja hambatikkude jälgi kiviaja inimeste hammastelt.
Moodsa hambaniidi leiutajaks peetakse Levi Spear Parmlyt (1790–1859), hambaarsti New Orleansist. 1815. aastal soovitas Parmly kasutada hambaniidina siidniiti.
1882. aastal hakkas Massachusettsis Randolphis tegutsenud Codman and Shurtleft Company tootma ja müüma vahatamata siidniiti koduseks kasutuseks. Johnson and Johnson Company New Yerseys New Brunswickis patenteeris 1898. aastal esimesena hambaniidi. Hiljem, Teise maailmasõja ajal, töötas dr. Charles C. Bass siidniidi asemele
Must ühepennine. –
