läks ta näiteringi ja tõlkis inglise keelest eesti keelde Archibald Joseph Cronini „Tsitadelli”. Seal see näitlemispisik teda hammustas. Ja üks tahk oli tal veel, mida kahjuks minul ei ole: tal oli suur kirjanduslik anne. Mäletan, mu emale helistati Tartust, kui vend astus ülikooli. Tollal oli kõigil vaja kirjutada kirjand ja tema kirjand oli parim kõigi sisseastujate seast. Kirjandusfakulteedi inimesed ütlesid: kuulge, miks ta läheb füüsikat õppima, filoloogiat tuleb õppida ja kõik. Aga ta läks füüsikasse ja sealt siis teatrikooli.
Minu venna elu oli lühike ja traagiline. Olgu see õpetuseks kõigile, et sarlakid ei ole naljaasi. Sarlakid hävitasid ta südame. Kui ta keskkooli lõpetas, oli ta praktiliselt juba surmalaps. Aga kui ta kirjutas mõne artikli või kirja, oli see suurepäraselt tehtud. Meie perekonnas on reliikviana au sees tema kiri, mille ta kirjutas mu pojale Indrekule sünnipäevaks. Onu kiri. Selline suur talent oli ta.
Olen kuulnud, et kui olite väikesed poisid ja mängisite malet, oli vend suuteline teisest toast käike ütlema, ilma et tal olnuks malelauda ees. Kas see vastab tõele?
Jah, ta luges seal ajalehte.
Ja ütles malekäike?
See oli niisugune pimemale. Mina olin Laulupeo korteri ühes toas ja tema teises. Eks tal oli juba süda haige ja ta luges raamatut. Ja siis me hakkasime malet mängima, nii et mina panin laua ette, ütlesin käigud ja tema vastas. Mäletan, ta kutsus mind ikka naljanimega Puujalg Pedro. See oli ühe joonissarja järgi, mis ilmus Päevalehes. Puujalg Pedro, Miki-Hiir ja Fantoom. Vaatasin, et poole mängu pealt hakkas mul seis kehvaks minema. Mõtlesin, et parandan seda veidi, ja nügisin ühe vankri parema liini peale. Teisest toast kõlas: „Kuule, kuidas sa selle vankri sinna said? Puujalg, pane tagasi, kus oli.” Ütles ruudu ka. Ja siis ma ükskord küsisin: „Jaan, kuidas sa nii saad?” Ta vastas, et see peast mängimine pole midagi. Iga seisu järel fikseerib ta mällu pildi ja tal on need meeles.
Kuidas muusikaõpingud hakkasid?
Juba Kreutzwaldi tänavas. Olin ju ikkagi muusikute laps, ema oli mitmekülgne muusik, isa tugev viiulimängija. Ükskord küsiti minult, kas tahaksin klaverit õppida. Eraõpetaja Helga Tahuri siis õpetas mind. Hakkasin tunnis käima ja väikseid lookesi mängima.
Oli endal ka huvi asja vastu?
Oli küll, aga ilmselt mitte nii suur, et see sundinuks mind tõsiselt harjutama, nii et tulnuks priima pianist.
Poksimine oli ikka huvitavam?
Poksimine algas 1946. aastal. Sinnamaale ei lastud mind uksest sisse, aga siis lasti. Samal ajal saabus mu ellu üks noorepõlve suursündmus. Ühel ilusal päeval tuli Gustav Adolfi gümnaasiumi, tollase 1. keskkooli üheksandasse klassi uus poiss. Minu kõrval oli vaba koht ja ta pandi sinna. Lüheldast kasvu poiss, minust natukene vanem. Me saime kohe tuttavaks, sõbraks. Ja siis kolmas tund oli laulutund. Läksime sinna ja seesama pisikene käbi istus klaveri taha ning mängis nii, et tervel koolil jäi suu lahti. See oli Heino Jürisalu.
Noh, muidugi mängis ta džässi! Tol ajal oli see suur vaimustus, Tallinna kinodes jooksis legendaarne Sonja Henie ja Glenn Milleri orkestriga film „Päiksepaistelise oru serenaad”. Ja Heino mängis perfektse harmooniaga ja perfektselt õigesti. Teate, pärast seda oli tõesti nagu Jeesus ja kolmteist jüngrit… Ikka ütlesime: „Heino, mängi!” ja „Heino, mängi!” Tema kaudu tutvusin siis džässmuusikaga. Mu sõrmed jooksid päris hästi. Tema käest sain algteadmised ja nii see läks.
Hiljem oli ta sunnitud meie koolist lahkuma. Ta oli tulnud ära Westholmi gümnaasiumist, kus oli läinud tülli vene keele õpetajaga. Kohe korralikult tülli. Ja kujutage ette, poolteise aasta pärast tuli sama õpetaja Gustav Adolfisse vene keelt andma. Tuli tundi ja teatas: „Aa, Jürisalu, teie olete nüüd siin.” Kuradi Einmann sööb mind siit ka välja, muretses Heino. Ja sõigi. Jürisalu läks õhtukooli.
See on muidugi väga kurb, kui on selline õpetaja.
Jah, väga kurb.
Aga on mõni õpetaja olnud teile ka tõeline ime?
Jah, ikka. On selline lugu, et minu vanaisa lõpetas Gustav Adolfi, minu isa lõpetas Gustav Adolfi, minu onu lõpetas Gustav Adolfi. Ja kui mina 1944. aastal sinna läksin, olid seal samad õpetajad. Kooli direktor oli Aleksis Kuusik, füüsikaõpetaja, kes oli ametis ka siis, kui isa seal õppis. Vene keele õpetaja oli Aleksejeva, ladina keele õpetaja Vestnurm. Muidugi oli see esimese vabariigi aegne – meil öeldi „kodanlikuaegne” – kaader hoopis midagi muud.
Mäletan meie kooli inspektorit, Richard Kressi, eesti keele õpetajat ja ühtlasi matemaatikut. Tema on jätnud minu mällu kustumatu jälje, me saime juba siis aru, et ta on suur mees. Ta ei õpetanud mitte ainult hiilgavalt eesti keelt ja maailmakirjandust, vaid kasvatas meist ka härrasmehi. Igale asjale pööras ta tähelepanu. Ta oli niisugune omapärane, küllaltki mahlane. Kui sa näiteks läksid õpetajate tuppa uurima: „Kas õpetaja Morin ei ole siin?”, siis Richard Kress ütles: „Ma tahaks kohe küsida, kas te ei taha, et õpetaja Morin oleks siin.” Miks ma ei taha? „Miks te siis küsite, kas ta ei ole siin? Küsige, kas proua Morin on siin.” Tema vaimsus, teadmised ja sügav eesti meel olid hämmastavad.
Ta oskas ka peenikesel moel tögada.1947. aasta kandis tuli ju välja, et kõik oli leiutatud venelaste poolt, isegi kanasõnnik. Rääkimata raadiost, aurumasinatest ja elektrist. Sel teemal ta siis tögas. Aga ta oli sunnitud koolist ära minema, hea veel, et kinni ei pandud. Kui me abituuriumis olime, siis mäletan, kuidas ta tuli jumalaga jätma. Ta oli üsnagi karm mees. Me õppisime parajasti ladina keelt ja kui ta need viimased sõnad ütles, siis järsku terve klass tõusis püsti ning hüüdis: „Vivat! Vivat! Vivat, Kress!” Niisugune mees on jäänud mulle mällu kooliajast.
Kindlasti oli teil lapse- või koolipõlves ka oma lemmikmuusika, mida olete tahtnud kas ise mängida või kuulata. Mis laadi see muusika oli?
Kui ma olin laste muusikakooli õpilane, siis seal imponeerisid mulle mõned klaveripalad, mis mu hingest läbi käisid. Üks neist oli varases nooruses kuuldud Sergei Rahmaninovi prelüüd „Do-diees-minoor”. Rahmaninov armastas Vene kelli, Novgorodi kelli. Seal palas klaveri oktavid justkui jäljendavad neid.
Mäletan ka, et ükskord Laulupeo tänaval mängis raadio ja sealt tuli imeilus meloodia. Ma ei tea, kuidas see mulle poisikesena sellist mõju avaldas, igal juhul tulid pisarad silma. Mu isa tundis muusikat hästi ja nii ma küsisin, mis pala see on. Isa ütles, et Tšehhi helilooja Bedrich Smetana „Vltava”. Ja siis ta seletas, kuidas see programmiline muusika algab. Et kaks ojakest nirisevad ja saavad kokku, vett järjest lisandub ning siis hakkab pidulik meloodia, kuidas suur jõgi voolab. Sellised lemmikpalad.
Hiljem, kui juba Jürisalu tuli, hakkas mulle muidugi meeldima džässmuusika oma harmooniaga, mis tekitas minus naudingut ja erutust. Nii et ühte lemmikpala on väga raske öelda. Seda ei saagi ütelda.
Eetris 22.09.2001
Nelja-aastane Peeter emaga Valgas Kungla tänaval.
Isa poegadega: üheaastase Jaani ja kuueaastase Peetriga.
Peeter Saul helilooja Adolf Vedro korteris Nõmmel päev pärast märtsipommitamist.
Swing Clubi kvartett: Uno Naissoo (akordion), Aleksander Rjabov (kitarr), Ustus Agur (viiul) ja Peeter
