1
Mulle ei meeldi habet ajada. See hommikune tüütus! Jõledaim kõigist rutiinsetest protseduuridest, mis tuleb pärast voodis vedeldud öötunde läbida, et saaksin ennast endiselt tsiviliseeritud inimeseks nimetada. Esmaspäev, kolmapäev ja reede on tavakohased päevad, kui võtan ennast kokku, suskan unerähmas silmanööbid peeglisse ning veendunud nina ja kõigi teiste tähtsate organite olemasolus, haaran sügavalt hinge tõmmates žileti. Käin sellega siis näo üle, vahel tigedalt, vahel poolsegase kergendusega – sest mulle ei meeldi ka habe. Kuulun nende hulka, kellele habe lihtsalt ei sobi. Jeesusele või hevimehele ehk sobib, kuid mina pole see ega teine.
Üks kauge reedehommik, kui kasututest karvadest taas vabanesin, meenub aga ikka ja jälle, tõuseb valgusrikka mälestusena sügavalt udust nagu noorkuu, mis peitub korraks pilvemähisesse ning paistab seejärel uue väega üle kõnnumaa, hõõrudes läikima tuhmid vaod ja õnarused, paljad nõlvad ja soised võssakasvanud orud. Nõnda võib end mällu vajutada vaid eriline hommik.
Olin esimest korda ööbinud Nupsu juures. Tagantjärele näib kriipsuke kummaline, et ma polnud varem temaga ainsatki ööd veetnud, ehkki meie tutvus oli juba pikemat aega kestnud. Mul polnud žiletti kaasas, mistõttu Nupsu laenas oma. Mäkerdasin alanäo koheva vahuga kokku ning tegin esimese tõmbe, kui haljas tera mu naha kõvaduse proovile pani.
„Kurat küll!”
„Mis juhtus?” hüüdis Nupsu, kui tema kitsavõitu vannituba vandesõnadest kõmises.
„Ma lõikasin sisse.”
„Žiletiga?”
„Jah.” Hakkasin kohe väikest haava paremal põsel külma kraaniveega uhtma. „Milline mõttetu verevalamine!”
Nupsu ilmus vannitoalävele, nägu nalja täis. Puusade ümber seotud punase-valgekirju rätik ning märjad, imalalt šampooni järele lõhnavad juuksed reetsid tema äsjast duši all käiku. Ta vaatas haava üle ning avastanud, et minu lärm oli suurem kui vigastused väärt olnuks, haaras ta žileti enda kätte ning kündis sellega hellalt üle mu parempoolse kõrrepõllu.
„Sa pead oma ilusa näoga õrnemalt ümber käima,” ütles ta seejuures.
Tol hommikul ajas ta mul ise habeme ära. Ma ei osutanud vastupanu. Tüütus muteerus mõnuks. Kui mu põsed olid puhtad ja siledad, andis Nupsu neile allkirjaks laksuva suudluse.
Mnjah, see oli tõepoolest eriline hommik, mis hiilis naha alla ja mälusalve. Imeilus hommik kontrastiks eelnevale vaenuga tõrvatud õhtule. Olin vanematega lõpparve teinud. Nad said minust, oma häbist, lahti. Selleks kulus ainult mõni käre sõnake ja peotäis pisaraid.
Ja üks öö hiljem avastasin vannitoa piimjas valguses, kui tõsiselt ma seda meest enda kõrval ikkagi armastan. Piisab ainsast hetkest ja inimesest, et õhust pisut tihedama kerega õnnehaldjad akna taha koguneksid ning seal laulu valla lööksid.
Tollest hommikust on möödas neli aastat.
2
See sügis pidi tulema teisiti. Tosina aasta jagu 21. kooli pinkide nühkimist jäi seljataha, silmapiiril terendas uus haridustempel, uus linn, uued inimesed. Uus elu. Mäng, mis polnud mind ühegi trumbiga õnnistanud, sai läbi ning saabus värskete kaartide jagamise aeg. Püüdsin pealetükkivat elevust, mis põues nagu võidulipuke plagises, perekondlikel koosviibimistel kiuslikult maha suruda. Ma ei tahtnud, et mind rõõmsana nähtaks. Mind ootas Academia Gustaviana, väike armas Tartu ning suur ja kreemjas ports vabadust. Paraku unustasin naiivses optimismipuhangus, et ka uue mängu hakul jagatakse kaardid välja vanast pakist.
Isa oli viimastel aegadel oma kaasustega püstihädas ning pärast seda, kui ta juba kolmandas järjestikuses protsessis kaotajaks jäi, torkas ta läbi kibeda muige, et peaks edaspidi suurpetturite asemel roolijoodikuid kaitsma – nemad jätab kohus ju karistuseta. Iga kaotatud protsess oli tema, mitte süüdistatava kaotus. Martin Maiste ei olnud mingist luuserite liigist tegelane, talle kõlbas vaid võit – võit kõigis kohtuinstantsides ja ei teragi vähemat. Kuigi parema meelega kaitses ta majanduskurjategijaid, suurekaliibrilisi kelme, korruptante ja röövleid, oli ka paar prominentset liiklushuligaani tema tiiva alt kohtukulli rünnakute eest varju leidnud. Paragrahvid olid talle nagu jäämäed, mille vahel ta koos hirmunud kundega osavasti laveeris ning enamasti ka kuiva nahaga kaldale pääses. Kui nii juhtus, kuldasid kröösused tubli paadimehe heldust ohjeldamata üle ja raputasid briljandipurugi peale.
Olla vandeadvokaat Maiste poeg oli muidugi ääretu au – vähemalt mu nooremale vennale, kes alatasa papsi ümber lipitses ja juriidiliselt korrektset möla suust välja paiskas. Erki oli alustamas kümnendat klassi üle universumi kuulsas Prantsuse Lütseumis ja juba mõnda aega teadis ta, et kavatseb edaspidi õppida majandust ehk teisisõnu: käia mitte papsi, vaid mõne tema kliendi jälgedes. Ema tüüris parajasti üht kosmeetika jaemüügifirmat ning kiitis noorema poja valiku igal juhul heaks.
Ja siis teatasin mina ühel vihmasel augustipäeval keset forellilehalist õhtusööki, et andsin mõned nädalad tagasi Tartu ülikooli avalduse sisse ning minust saab – khm! – filosoof. Mampsi näkku ilmus selline küsimärk, nagu ta ei teakski, mida sõna „filosoofia” tähendab. Erki kergitas korraks kulmu ning jõudis enne uue forellitüki suhupistmist peaaegu kahjurõõmsalt muiata. Papsik seevastu ei reageerinud kuidagi. Ta vaid mühatas ja ütles: „Kui juba nii otsustasid, siis lase käia.” Ma ei suutnudki tema söögiisu rikkuda.
Mampsi keedukartulid olid aga korraga mõruks muutunud. Ta pani noa ja kahvli kõrvale. „Kus sa seal Tartus elama hakkad?” päris ta.
Nüüd tuli kõige raskem osa. Võõra tengelpunga näppimine. Ma poleks tahtnud seda üldse väikevenna kuuldes teha, kuid sobivamat aega ei olnud enam mõistlik oodata.
„Eh, ma uurisin seda asja ja mõtlesime ühe sõbraga kahe peale korteri üürida,” andsin teada. „Sõber” oli ses lauses pisuke liialdus, sest kutt, kellega kavatsesin pinda jagada, oli mu kunagise klassiõe tuttav, kel sügisel samuti ülikooli asja ja kellega mind sidusid vaid netis vahetatud põgusad sõnumid.
„Selleks tahad sa muidugi raha,” aimas mamps.
„Veidi kõppi ei teeks paha,” püüdsin naeratada. „Aga ainult esialgu. Ma ei jää teile koormaks, katsun endale Tartus mõne tööotsa leida.”
„Ülikoolil peaks ju soodsad ühiselamud ka olema?”
„Kõik kohad olid juba täis. Aga me leidsime ikkagi maru odava korteri, kesklinnale päris lähedal.”
„Ega ometi Supilinnas?”
„Seal kusagil jah.”
Mõelda vaid! Maiste vanem poeg asub elama Taaralinna agulis!
„Ära kolimisega kiirusta, kindlasti leiad mõne parema katusealuse,” ütles mamps veidi närviliselt.
Paps paistis teist meelt olevat: „Tee, mida iganes tahad, Gert! Meie sind ei takista. Aitame niikaua, kuni sul seda vaja on.”
Papsi strateegia oli peen, kuid läbinähtav. Ta lasi mul meelega maanduda aguliküla euroremondist puutumata hurtsikusse, kus ideaaljuhul paar nädalat piinleksin ning siis saba jalge vahel ja täid kraes tagasi issi-emme juurde tõttaksin, et neilt „ausa” ja „korraliku” korteri tarvis pappi lunida. Kuid tema plaan oli juba eos luhtumisele määratud. Ehkki mul puudus vähimgi aimdus, milline mu tulevane tudengipesake välja näeb, olin nõus kas või välipeldiku taga prahihunnikus elama ja nõgeseid vitsutama, et papsik ainult oma harjumuspärast tahtmist ei saaks ning minu elu ise elama ei tikuks, nagu ta seda juba 19 aastat oli teinud. Paps ei suutnud leppida mõttega, et see olevus, kelle ta oli kord sigitanud, ei sobitunud tema soovunelmatega. Pygmalion polnud suutnud luua kuju, keda armastada. Mamps
