ringikujulise planeeringuga, väga säravalt valgustatud saalis, mille keskel oli kaheastmeline ümmargune poodium, umbes nagu pulmatort. Poodiumi ümber olid neli tooli. Ühel istus Dora-Nora, teisel Anna, kolmandal T. S., neljandal mina. Kõik toolid olid näoga poodiumi suunas ja ma ei pööranud teistele suuremat tähelepanu, sest nägin nüüd, et sisemise, väiksema ja kõrgema poodiumi keskel oli üksik klaveritool, millel istus Rodini „Mõtleja” poosis Erik. Ainult, et ta oli suurem ja päevitunum kui tavaliselt. Ta paistis sile ja soe. Ja ta oli alasti.
Kohe, kui ma teda nägin, teadsin, haistsin ja maitsesin, kui sile, soe, suur ja päevitunud ta on, ning tundsin, et pean tema juurde üles ronima. Silitama ta selga ja käsivarsi, suruma huuled vastu ta õlga ja kaela ja põlve. Võib-olla mitte ainult huuled, vaid näiteks ka hambad, natuke siit-sealt, kus nahk on õrnem, et saada kätte tugevam annus Eriku lõhna ja maitset. Pressima ennast lapiti tema vastu, et võimalikult suur osa minu nahast oleks tema naha vastas. Tõusin kohutava kolina saatel toolilt ja astusin esimesed sammud Eriku suunas. Aga ma libastusin. Vaatasin maha ja nägin, et mul on jalas lumivalged põlvikud ja ma komistan läikival poodiumipinnal igal sammul. Ja poodiumid olid kõrged. Punnitasin ja pingutasin ja ronisin kõigest väest, ent vajusin aina tagasi. Pikapeale vinnasin ennast siiski esimesele, välimisele poodiumile ning otsustasin korraks istuda ja puhata.
„Kas on ikka mõtet edasi ronida?” küsis T. S.
„Ilmselt ei ole,” vastas Anna, just nagu oleks T. S. tema poole pöördunud.
„Mina jätaksin tema asemel küll pooleli,” lisas Nora.
„Järgmine aste on väga kõrge,” ütles T. S. kurvalt.
„Ja veel ümarama servaga,” konstateeris Nora.
„Sealt kukkudes saab palju sinikaid,” lisas Anna mõtlikult.
Tõusin taas püsti ja pöördusin tagasi oma eesmärgi poole. Oma ilusa, sileda ja sooja Eriku poole.
„Mis te arvate, kas ta kukub alla?” küsis Nora peaaegu kahjurõõmsalt.
„See aste on väga kõrge,” ütles T. S. veel kurvemalt kui enne.
„Tal on siiski üsna pikad jalad,” lisas Anna.
„Aga sukad?” küsis Nora nüüdseks juba üsna tigedalt.
„Jah, sest ahvid …” ütles T. S. ja oli peaaegu nutmapuhkemise äärel.
„Ahvid juba alustasid,” ütles Anna vaikselt.
„Ahvidel on oma graafik,” lisas Nora võidurõõmsalt.
Kuulsin selja taga vaikseid potsatusi ja pöördusin üle õla vaatama. Ma ei olnudki enne tähele pannud, et igaühel neist, Annal, T. S. – il ja isegi Noral istus süles väike vasekarva pärdik, kitsas rihm ümber kaela, teine ots kõvasti teda süles hoidva inimese käes. Ahvid omakorda hoidsid jalge vahel suuri valgeid pabertuutusid, mille sisu nad tükkhaaval minu suunas pildusid. Mis iganes see ka ei olnud, see kukkus tasaste niiskete potsatustega mu jalge alla.
Vaatasin. Need olid kirsid. Üliküpsed, peaaegu mustad, mahlased, läikivad kirsid.
Hakkasin uuesti ronima.
„Vaata, saabki hakkama,” ütles T. S. mõne hetke pärast. Ta ei kõlanud nüüd enam nii kurvalt.
„Tõesti pikad jalad,” ütles Nora, aga ma ei kuulanud neid enam, sest ma olin üleval Eriku juures. Tõstsin käed ja mässisin need tihedalt ümber ta kaela. Ta oligi soe. Aga kuidagi väike … ja pehme ja näis mu käte vahel aina väiksemaks ja pehmemaks muutuvat. Kui ma ta oma sülelusest vabastasin nägin, et see ei olnudki enam Erik, vaid hoopis mingi väike poiss, võibolla umbes kaheaastane, sassis juuste, ilusate näojoonte ja kaleidoskoopiliselt värviliste silmadega tundmatu poiss. Ta vaatas mind, naeratas ja põimis oma käed ümber mu kaela. Ehmatasin Eriku järsust kadumisest ja selle võõra poisikese ilmumisest ning hakkasin nutma.
Kõik kolm toolilistujat vaatasid mind ja ahvid pildusid endiselt kirsse.
Nutsin ja nutsin ja nutsin, kuni mulle tundus, et tegelikult ma ei nutagi, vaid hoopis naeran.
„Mis siis edasi?” tahtsin oma žüriilt küsida, aga ei suutnud luksumist ja kõõksumist lõpetada. Suutsin ainult abitult õlgu kehitada.
Nüüd olid nad kõik vait, ei lausunud sõnagi. Ahvid loopisid kirsse, mis tabasid aromaatsete mütsatustega põrandat, kust paistis aina vähem valget.
T. S., Anna ja Nora noogutasid mulle kooris ja lükkasid kõik järjest keeled suust välja. Igaühe keelel lebas väike kuldne võti.
Alla, ma pidin minema alla ja võtma võtmed, see oli selge. Aga mul olid valged sukad ja põrand kihas kirssidest.
Nora noogutas. T. S. viipas kutsuvalt käega. Anna vahtis lihtsalt mulle pinevalt otsa. Kõigil keeled pikalt ees, võtmed pakkumisel.
Ohkasin ja libistasin ennast üle ääre. „Kui sukad rikutud, siis sukad rikutud,” jõudsin veel mõelda. Pool sekundit enne, kui tundsin kahe tallaaluse jagu hapusid marju suureks tumepunaseks plekiks plahvatamas, kuulsin ülevalt poodiumilt kedagi hüüdmas: „Oota!” Vaatasin tagasi – poodiumil seisis Sebastian ja hoidis käes roosade lintidega valgeid baleriinisusse.
Selle koha pealt unenägu lõppes ja lükkas mind jõhkralt teadvusetuse sügavikust välja, tagasi une ja ärkveloleku halltoonides piirimaale. Olin piisavalt ärkvel, et teada, et see oli uni, ja piisavalt unes, et püüda end meeleheitlikult sinna tagasi kraapida. Klammerdusin kogu jõuga unenäo külge, püüdsin viimast kaadrit oma mälestustesse põletada ning seda aina uuesti ja uuesti iseendale ette mängida. Ehk siis läheb unenägu sealt edasi, kust pooleli jäi. Äkki ma saan mõne võtme, äkki Sebastian aitab mind, ehkki kingadega jäi ta hiljaks ja sukad on rikutud. Aga unenägu vajus aina kaugemale ja ma pidin leppima tõsiasjaga, et olin ärkvel. Pilutasin pettunult silmi ja vahtisin enda ümber ringi.
Kus ma üleüldse olen?
Toas oli pime nagu kotis. Voodiriided olid kvaliteetsed ja pehmed, aga lõhnasid võõralt.
Hetke pärast meenus mulle, et olen Alice’i voodis ja et tema vampiiripesasse sobivad rulood on endiselt ees. Otsisin pulti ja siis õiget nuppu, et need taanduksid ja avaldaksid mulle, mis kell on.
Avanev vaatepilt oli trööstitult valge nagu eilegi ja eile ei olnud mulle just kuigi palju õnne toonud. Lisaks ei olnud see valge ülemäära kõnekas, mis kell olla võiks. Nii palju valget. Nagu unenäoski, seinad ja põrand ja poodium.
Koperdasin vannituppa, pesin külma veega nägu ja Alice’i hambaharjaga hambaid. Peegel pakkus omamoodi üllatuse. Ma ei näinud välja halb, tõsi küll, endiselt löttis ja kuidagi mõttetu, aga mitte väga halb. Juuksed nurusid küll väga härdalt kammi. Otsisin Alice’i kappidest juukseharja ja leidsin punaste raamidega südamekujulised päikeseprillid. Just see, mida vaja. Panin need ette. Põrgusse selle valgusega. Põrgusse selle valge valguse, lume ja valge unenäoga. Ma ei kavatsegi sellele praegu mõelda.
Vaatasin veel korra peeglisse, peegelpilt vaatas vastu ja lükkas siis keele suust välja. Keele peal oli väike kuldne võti. Need võtmed, miks just kolm? Ja ma ei saanud ühtegi kätte. Mida see siis tähendab? Võtmetel on, kurat, nii palju tähendusi. Selle kohta peaks juurde lugema, aga unenäoraamat on Eriku juures.
