palganud inimesi, kes välujad päästaks, ainult selleks, et nad hiljem vagaseks teha … nimekiri oli lõputu.
Ja nad olid nakatanud välujad hirmsa haigusega, kasutades ravimit söödana, et neid jätkama meelitada. Kes teab, mis on tõde ja mis vale. Pealegi näis kõik viitavat sellele, et Thomas oli millegi pärast välja valitud. See mõte kurvastas teda – Chuck oli olnud see, kes oma elu kaotas. Teresa oli kadunud. Aga nad mõlemad temalt ära võtta …
Thomasele tundus, et ta elu on must auk. Tal polnud aimugi, kuidas leida tahtejõudu, et hommikul jätkata. Et pista rinda ükskõik millega, mida MOOLOK neile oli välja mõelnud. Aga ta ei kavatsenudki alla anda – ja mitte ainult ravimi nimel. Ta ei anna eales alla, eriti veel nüüd. Mitte pärast seda, mida nad olid temale ja ta sõpradele teinud. Kui ainus võimalus kätte maksta oli kõik katsed läbi teha, jääda ellu, siis olgu nii.
Olgu nii.
Kättemaksumõtetest omamoodi haiglaslikul ja veidral moel lohutatud, jäi ta viimaks magama.
Kõik välujad olid pannud digitaalsel käekellal äratuse kella viieks hommikul. Thomas ärkas ammu enne seda ega saanud enam und. Kui tuba täitus viimaks piiksatustega, ajas ta jalad üle voodiääre ja hõõrus silmi. Keegi pani tule põlema ja kõik lõi valgeks. Kissitades tõusis Thomas püsti ja suundus duši alla. Kes teab, kui kaua läheb, enne kui ta ennast uuesti kasida saab.
Kümme minutit enne Rottmehe määratud aega istusid kõik välujad ootusärevalt, enamikul käes kilekotitäis vett, linadest pakid kõrval. Thomas, nagu teisedki, oli otsustanud, et kannab vett käes, et see ei lekiks. Nähtamatu sein oli ööga uuesti ühisruumi keskele ilmunud, täiesti läbitungimatu, ning välujad võtsid koha sisse poiste magamistoa poolel, vaadates sinna, kuhu valges ülikonnas veidriku sõnul pidi ilmuma lapatus.
Aris istus Thomase kõrval ja rääkis esimest korda peale seda, kui … noh, Thomas ei suutnud meenutadagi, millal ta oli viimati poisi häält kuulnud.
„Kas sa arvasid, et oled hull?” küsis uus poiss. „Kui teda esimest korda oma peas kuulsid?”
Thomas silmitses teda ja vaikis. Mingil põhjusel polnud ta seni tahtnud Arisega rääkida. Aga korraga kadus see tunne täielikult. Polnud Arise süü, et Teresa ära kadus. „Jep. Aga kui see muudkui juhtus, sain üle – hakkasin ainult muretsema selle pärast, et teised võivad mind hulluks pidada. Nii et me ei rääkinud sellest kellelegi päris pikka aega.”
„See oli minu jaoks imelik,” vastas Aris. Ta näis olevat sügavalt mõttesse vajunud, pilk põrandal. „Ma olin paar päeva koomas ja kui üles ärkasin, tundus Racheliga mõttes rääkimine maailma loogilisima tegevusena. Kui ta poleks mind sisse lubanud ja vastanud, oleksin üsnagi kindlalt aru kaotanud. Teised tüdrukud vihkasid mind – mõned tahtsid mind isegi tappa. Rachel oli ainus, kes …”
Tema mõtted liikusid mujale ja Minho tõusis püsti, et pöörduda kõigi poole, nii et Aris ei jõudnudki oma lauset lõpetada. Thomasel oli sellest hea meel, sest kuulda poisi veidrat versiooni sellest, mida ta oli isegi läbi elanud, viis tema mõtted vaid Teresale ja see tegi haiget. Ta ei tahtnud enam tüdrukule mõelda. Ta pidi nüüdsest keskenduma ellujäämisele.
„Meil on aega kolm minutit,” teatas Minho, paistes kordki täiesti tõsine. „Kas kõik on kindlad, et tahavad minna?”
Thomas noogutas ja märkas teisi sama tegemas.
„Keegi öösel ümber ei mõtelnud?” küsis Minho. „Rääkige nüüd või vaikige igavesti. Kui me läheme sinna, kuhu läheme, ja mõni känk otsustab, et on memmekas, ja üritab tagasi tulla, seisan ise selle eest hea, et ta lahkuks murtud nina ja segipekstud privaatpiirkonnaga.”
Thomas heitis pilgu Newtile, kes oli näo kätesse peitnud ja oigas valjusti.
„Newt, kas sul on probleem?” küsis Minho, hääles üllatav rangus. Thomas ootas jahmunult Newti reaktsiooni.
Vanem poiss näis samavõrra üllatunud. „Ee … ei. Ma lihtsalt imetlen su paganama juhioskusi.”
Minho tõmbas särgikaelust eemale ja kummardus kõigile sealset tätoveeringut näitama. „Mis seal kirjas on, tohlapea?”
Newt vaatas vasemale ja paremale, nägu õhetamas. „Me teame, et sina oled boss. Pea nüüd suu.”
„Ei, sina pea suu,” nähvas Minho, näidates Newti peale. „Meil pole selliseks purtsuks aega. Nii et möla maha.”
Thomasel jäi üle vaid loota, et Minho näitles, õigustamaks otsust teda juhiks määrata, ning et Newt sai sellest aru. Aga isegi kui Minho teeskles, tuli tal see hästi välja.
„Kell on kuus!” hüüdis üks välujatest.
Justkui tema hüüatus oleks selle vallandanud, moondus nähtamatu sein taas hägusaks, värvudes valgelaiguliseks. Hetk hiljem kadus see sootuks. Thomas märkas nende vastasseinas sedamaid muutust – suur ala oli moondunud lamedaks, võbelevaks, üleni tumehalliks pinnaks.
„Tulge nüüd!” hüüdis Minho, tõstes paki paela üle õla. Ta hoidis teises käes vett. „Ärge jampsige, meil on ainult viis minutit, et läbi jõuda. Mina lähen esimesena.” Ta näitas Thomasele. „Sina tuled viimasena – vaatad, et kõik järgneksid enne mulle.”
Thomas noogutas, üritades võidelda närvides leegitseva tulega; ta tõstis käe ja pühkis laubalt higi.
Minho astus halli seina juurde ja jäi selle ees seisma. Lapatus tundus olevat täiesti ebaühtlane, Thomasel ei õnnestunud seda selgelt näha. Varjud ja igat sorti pimeduse varjundid tantsisklesid lapatuse pinnal. Kogu kupatus vibreeris ja valgus laiali, justkui kaoks iga hetk.
Minho vaatas tagasi. „Kängid, näeme teisel pool.”
Seejärel astus ta sisse ja hall sein neelas ta tervenisti.
14. PEATÜKK
Keegi ei kaevelnud, kui Thomas kõik ülejäänud Minho järel edasi saatis. Keegi isegi ei öelnud midagi; lapatusele lähenedes ja sellest läbi minnes vahetati vaid ekslevaid, hirmunud pilke. Eranditult iga väluja kõhkles hetke, enne kui astus viimase sammu halli hägusesse ruutu. Thomas jälgis neid kõiki, patsutades poistele enne kadumist seljale.
Kaks minutit hiljem olid Thomasega veel vaid Aris ja Newt.
Oled kindel?küsis Aris temalt mõttes.
Thomas köhatas, olles üllatunud sõnadest oma teadvuses – sellest justkui kuuldamatust, ent ometi kuuldavast kõnest. Ta oli arvanud – ja lootnud, et Aris sai vihjest aru, et Thomas ei tahtnud temaga sel moel suhelda. See oli ainult Teresa ega mitte kellegi teise jaoks.
„Kähku,” pomises Thomas valjusti, keeldudes poisile mõttejõul vastamast. „Peame kiirustama.”
Aris astus läbi lapatuse, näol haavunud ilme. Newt järgnes talle ja niisama lihtsalt leidiski Thomas end üksinda suures ühisruumis.
Ta heitis enda ümber veel viimase pilgu, meenutas pundunud laipu, mis olid vaid mõne päeva eest seal rippunud. Mõtles labürindile ja kõigele purtsule, mida nad olid pidanud läbi elama. Ohates nii valjusti kui võimalik, lootes, et keegi kusagil teda kuuleb, haaras ta oma veekoti ja toitu täis lina ning astus lapatusse.
Jahedus jooksis üle naha, eest taha, justkui oleks hall sein tehtud jääveest. Ta oli viimasel hetkel
