palliga siia,” käskis ta, osutades ühele kohale meie majaseinal.
Kui see mul õnnestus – ning tavaliselt õnnestus –, naeratas ta hetkeks laialt ja muutus siis kohe tagasi tõsiseks.
„Väga hea! Nüüd tee sama teise jalaga!”
Põmm!
„Nüüd peaga!”
Põmm!
Ja nii see läks, tundide kaupa, mõnikord hilisõhtuni, ainult meie kaks, mina ja tema. Need olid jalgpalli põhitõed oma kõige algelisemal kujul – triblamine, pealelöömine, edasi-tagasi söötmine. Enamasti ei pääsenud me linna jalgpalliväljakule, seetõttu kasutasime seda ruumi, mis meil võtta oli; see koosnes meie tillukesest hoovist ning kõrvalasuvast Rubens Arruda tänavast. Mõnikord jutustas ta mulle lugusid jalgpallimatšidest, milles ta oli mänginud, ja näitas mulle mänguvõtteid, mida oli õppinud või ise leiutanud. Mõnikord rääkis ta ka oma vanemast vennast, poolkaitsjast, kes isa jutu järgi oli olnud veelgi osavam väravalööja kui tema, kuid oli surnud vaid kahekümne viie aastaselt – veel üks paljulubav anne Nascimento perekonnas, mis traagilisel kombel ei suutnud end realiseerida.
Põhiliselt oli siiski tegemist lihtsalt harjutustega, jalgpalli põhioskuste omandamisega. Mõned harjutused olid tagantjärele üsna naljakad. Üks neist seisnes palli sidumises kõrgel asetseva puuoksa külge ning selle tundide kaupa pealaega toksimises. Kuid see oli vaid lapsemäng võrreldes Dondinho meetodiga õpetada mulle, kuidas palli õigesti peaga väravasse saata. Ta võttis palli käte vahele ning lõi sellega mulle vastu otsmikku, üha uuesti ja uuesti. „Ära pilguta silmi!“ „Ära pilguta!” ütles ta. Ta tahtis öelda, et olemaks tõeliselt hea mängija, pidin õppima silmi lahti hoidma, kui pall mu pead tabab. Ta rääkis mulle isegi, et niisama maja ees istudes peaksin võtma palli ning sellega ise endale vastu pead taguma. Mida ma ka tegin – pidin siis vist küll üsna naeruväärne välja nägema! Kuid oli ilmne, et Dondinho arvates on see äärmiselt oluline – ning tal oli täiesti õigus. Sellest õppetunnist oli mul hiljem väga palju kasu.
Lisaks pealöökidele soovis Dondinho, et keskenduksin veel eeskätt kahele oskusele: 1) hoida triblades palli kehale võimalikult lähedal, ja 2) suuta teha kõike mõlema jalaga võrdselt hästi.
Miks ta just neid asju rõhutas? Võib-olla selle piiratud ruumi tõttu, kus me mängima pidime – Baurú tänavatel, hoovides ja põiktänavatel. Kuid võib-olla ka seepärast, et isa nägi, et olen üsna väike ja kleenuke. Täiskasvanuna oli mu pikkuseks vaid 1,70 m, ning juba siis oli selge, et ma ei kasva pikaks meheks. Seega puudusid mul erinevalt Dondinhost jalgpalliväljakul loomupärased füüsilised eelised. Kui ma ei suutnud teisi mängijaid oma teelt eest tõugata või neist kõrgemale hüpata, pidin neist lihtsalt osavam olema. Pidin õppima palli oma kehaosaks muutma.
Tuleb tunnistada, et Dondinho riskis mulle seda kõike õpetades omajagu. Minu ema doña Celeste pelgas pööraselt võimalust, et tema vanimast pojast saab jalgpallur. Ning kes sai teda selles süüdistada? Doña Celeste jaoks oli jalgpall tupiktee, kindel tee vaesusesse. Ta oli tugev naine, kes hoidis meil alati silma peal. Sageli oli tema see, kes majatäie unistajate seas vastutama pidi. Ta soovis, et ma veedaksin vaba aega õppides, et kunagi kuhugi välja jõuda. Nagu praegu, nii oli ta ka tollal justkui meie kaitseingel, õhutades meid alati tegelema millegagi, mis on õige, kõlbeline ja konstruktiivne. Ta soovis meile kõigile paremat elu. Seetõttu andiski ta neil esimestel aastatel mind jalgpalli mängimas nähes mulle korraliku verbaalse nahatäie. Ning mõnikord ka tunduvalt enam!
Hoolimata ema headest kavatsustest saadetud pingutustest polnud isa ja mind võimalik peatada. Mida doña Celeste teha saigi? See tõbi oli kallal meil mõlemal – mul ja isal. Ning kui me aja möödudes endiselt tillukeses hoovis palli taga ajasime, läks asi sinnamaale, et ema tuli välja, pani käed puusa ja tõi kuuldavale alistunud ohke:
„No tore. Sinu vanim poeg! Ainult ära tule hiljem minu juurde kurtma, kui ta arstiteaduse või juura õppimise asemel nälgib!”
Dondinho võttis emal ümbert kinni ja naeris.
„Ära muretse, Celeste. Kui ta just oma vasakut jalga korralikult kasutama ei õpi, puudub sul põhjus muretsemiseks!”
Purunenud sportlaseunelmatega lapsevanem, kes treenib poega või tütart, et see tema jälgedes käiks – see on tuttav lugu, ning täidetud ohtudega. Mõned lapsed ei soovi kanda koormat, mis selliste ootustega kaasas käib. Teised lihtsalt murduvad tugeva surve all. Mõned neist ei puuduta palli enam kunagi.
Mina ei tundnud kunagi midagi taolist. Lihtne tõde on, et ma armastasin jalgpalli. Mulle meeldis tunda palli jala vastas, meeldisid näkku paistev päike, meeskonnatööst tekkinud kambamehetunne ja see elekter, mis voolas läbi mu soonte, kui värava lõin. Kuid üle kõige meeldis mulle koos isaga veedetud aeg. Ma ei usu, et Dondinho kõigi nende pikkade tundide jooksul, mis me treeningutele kulutasime, kordagi mõtles, et ma rikkaks või kuulsaks saan, igatahes mitte esimestel aastatel. Arvan, et ta lihtsalt armastas seda neetud mängu – ning soovis selle armastuse oma pojale edasi anda.
Teda saatis edu. Ning pean ütlema, et see armastus pole siiani vaibunud. See on sügaval minu sees, just nagu religioon või emakeel, mida õpitakse sünnist saadik. Mu isa pole enam. Kuid kõige üllatavam on, et pärast kõiki neid aastaid ei suuda ma endiselt lahutada oma armastust jalgpalli vastu armastusest isa vastu.
5
Elu jooksul on mul olnud au mängida jalgpalli peaaegu kõigil maailma kuulsamatel staadionidel – Maracanãl Rios, Camp Noul Barcelonas, isegi Yankee Stadiumil New Yorgis. Kuid esimesed võistlusmängud pidasin „Rubens Arruda staadioni” – mis polnudki tegelikult üldse jalgpalliväljak, vaid tolmune tänav meie Baurú kodu ees – pühal pinnal. Minu esimesteks vastasteks olid naabripoisid. Väravapostidena kasutasime vanu kingi, majad jäid väljaku piiridest (enamasti) välja; ning kui viltulennanud pall purustas tänavavalguslambi või akna, põgenesime nagu meeletud, kuigi enamasti pidasid kõik süüdlaseks mind, sest linna peal teati, et olen selles kambas kõige suurem jalgpallihull. Ilmselt oli see Dondinho pojaks olemise ainus varjukülg!
Meie omavahelised mängud näitasid, miks minu arvates liidab jalgpall inimesi rohkem kui ükskõik missugune muu tegevus. Teised spordialad, nagu pesapall, kriket või ameerika jalgpall, nõuavad mitmesugust kallist erivarustust või rangelt paikapandud rollidega meeskondi. Kambale vaestele ja väheorganiseeritud jõnglastele Baurú-taolises paigas oleksid need mängud ilmselt kättesaamatuks jäänud. Kuid jalgpalli jaoks läks meil vaja vaid palli. Võisime mängida üks-ühe või üksteist-üheteistkümne vastu, ning olime täpselt sama haaratud. Naabruskonnas võisin üsna suvalisel ajal välja joosta ning leida vähemalt kuus kuni kümme poissi, kellega mängida. Meie emad olid läheduses, seega said nad meil silma peal hoida. Kuid 1940. aastate Brasiilia väikelinnas polnudki tegelikult tarvis eriti millegi pärast muret tunda – puudusid autod, rasket kuritegevust peaaegu polnud, ning ümbruskonnas tundsid kõik üksteist. Seega käis Rubens Arruda staadionil kellaajast hoolimata peaaegu alati mõni mäng, kui just kohtunik – see tähendab, minu ema – polnud seda katkestanud.
Veel üks jalgpalli suurepärane külg on, et seda võivad mängida sõna otseses mõttes kõik – võid olla lühike või pikk, turske või kleenuke, ent kui suudad joosta ja palli lüüa, sobid sa suurepäraselt jalgpalli mängima. Selle tagajärjel kogusid meie tänavavuti mängud kokku uskumatult eripalgelise jõugu poisse. Iga mäng oli nagu väike ÜRO koosolek – meie seas oli süürlasi, portugallasi, itaallasi, jaapanlasi ning loomulikult palju afrobrasiillasi, nagu mina.
Selles mõttes oli Baurú nagu väike koopia Brasiiliast, kuhu saabus miljoneid sisserändajaid kogu
