te ei mõista poolelijättuja ega ma ise ka ei tea, mille leidma pean
aga enda asemel teisi kuulata
on surm
ja see ei ole
liiga palju öeldud
ma ei hakka end enam isegi õigustama
keskkool on kõige mõttetum ja igavam koht
maailmas
ning see ei muutu mitte kunagi mitte millegagi
absoluutselt kõigil on
absoluutselt pohhui
ja mina ühena mitmetest olen veetnud tunde
poppi tehes
olles suitsetanud vanades majades
kuurides, metsatukkades
tilkuvate räästate all olen
kuulanud tänavail lonkides rock`n`rolli
lugenud raamatukogudes raamatuid
kirjutanud mitte–kedagi–kottivat luulet sadu
ja sadu lehekülgi
selle asemel et olla koolis
selle asemel et olla tööl
selle asemel et olla milleski edukas
ja ma tõesti
ei kavatsegi end õigustama hakata
longin mööda lumiseid tänavaid
kurat see kool ja see linn ja need tunnid ja raamatud
ja lumi – kurat see kõik
ma longin mööda lumiseid tänavaid sihitult ja salaja
mõned päevad on sellised
kus mitte millestki ei muutu mitte midagi
ja ma longin mööda lumiseid tänavaid
sihitult ja mul on ükskõik
nii paljudest tegemata jäetud tegudest
sellest et ketsides on külm
longin
ja ei midagi muud
ei helista sõbrale
kes magab või töötab või õpib
ja see kuradi linn ei tea ikka veel mitte midagi
peale suitsvate korstnate, tuule ja puuokstese taeva
ja peale selle ei tea mina ka midagi
sest see loll linn ja loll mina oleme üks
miks muidu
longin mööda lumiseid tänavaid
sihitult rajata nimetult
meis settinud punk
meis settinud punk
ei kaota eal oma kohta ega tähendust
kui me ka pea kahekümnestena
sukkadega ja meigituna ringi traavime
ning oma robustse avameelsuse
ja hämara huumoriga liiga lärmakalt
linnatänavaid vallutame
mõned meist tõe tülis vaibunud
et vist aastateks või kuudeks vait jäädagi
nagu nende sõbrannadega on
keda ma tegelikult eal ära ei unusta
kuigi enamik neist tänaseks kahvatub
kui ma sellest kulunud plikalikkusest
välja üritan murda
jättes vahel siiski selga väikseksjäänud kleite
ning tõesti
ega vaevalt keegi
neid mult seljast rebida tahakski
ja kukkumiste armid põlvedel samuti
pole ehk kõige kütkestavam mida ühe
tüdruku puhul märgata
piltidel ma ehk petan juba ära
kui on kontsakingad ja sukkis sääred ja
joonistatud kulmukaar
kuid mu seest pole siiski kadunud
rumal emotsionaalsus
millele on aastatega lisandunud
lootusetus
lootusetus, mis unistab pääsemisest
ikka veel nii plikalikult sest
millessegi peab ju uskuma
isegi kui kõik, mis mus on
on settinud punk
kui ma koolist ära jooksen ja räästad tilguvad
mõnikord reegleid tundmata neid rikun
kui põgenedes rahu leida püüan
Jooksin jälle koolist ära
sellel lörtsisel kevadpäeval
kui päike paistis
kõik tilkus ja peegeldus
sundis mu silmad kissi
kui keegi mult küsiks, miks läksin
õigustust, põhjendust mul poleks
vahelejäänu ju niikuinii olen:
hirmust mahakirjutamata konspektid
kõik need ausalt saadud kahed
ja hingest kirjatööd hindega “kolm”
lihtsalt pettun
ja kahtlen vahel
kas millekski muuks
kui mõttetuks vormiks
mind üldse on vaja
sellest jooksus päevast
ei muutu midagi
ainult mina püüan kasvada
mitte riigis, vaid betoonlinnas
kus kõik hävib
nii sundimatult igast reeglist
eal mõistmata mind hukka
rahulikult püüan olla
ilu ja hirmu piirimail
aga äärmustest olen ma pärit –
kuhu põgenen kui kahtlen?
Kuhu põgenen
kui eksinud olen ja
jälleteadmatu iseendast
ma kahtlen,
et pildid sinust
või kellestki teisest
mulle selgust võiks tuua
kui kahtlen valgena mustade seas –
kes kinnitab mu elujaatuse?
kui kaotada värvide kontrast
ja tunda, et siiski kõik on sama..
vabadusest ongi saanud miski
milles nagu polekski enam midagi kaotada
*
vaata, nüüd on nii
ma lõpetasin keskkooli
ühes neist väikestest neetud linnadest
ja
