"#b00000002.jpg" alt="pilt"/>Juba väga kaua aega tagasi panid indiaanlased hieroglüüfide või piltkirja abil kirja erinevaid müüte ning need anti põlvest põlve edasi ka suulise jutustuse vahendusel. Igal suguharul oli oma jutustaja, kes sageli oli ühtlasi ka teadjamees ja ravitseja. Jutustaja ei olnud vaid hea kõneleja – ta täiendas jutustust ka erinevate žestide, näoilmete, lauludega.
Jutustustes korduvad erinevad motiivid, nagu näiteks neli (ilmakaarte järgi) või seitse (ilmakaartele lisaks ka taeva, maa ja keskpunkti suund) tegelast, sündmust või objekti. Inimesed on sageli loomadega samaväärsed ja võivad võtta teise elusolendi kuju – inimene looma kuju ja loom inimese kuju. Kesksel kohal on soov olla loodusega harmoonias ja rahujalal. Omane on animism.
Maa loomine (Cherokee)
Maa hulbib vees nagu suur saar ja ripub nelja nahkse köie otsas, mis on kinnitatud mäekristallidest taevalae külge. Kui köied katkevad, kukub Maa kolinal alla ning kõik elusolendid kukuvad koos sellega ja hukkuvad. Siis on kõik jälle nii, nagu poleks Maad mitte kunagi olemas olnud. Kõikjal on vaid vesi.
Jah, aegade alguses oligi kõikjal vaid vesi. Elusolendid elasid vikerkaare kohal ja neid oli seal väga palju.
„Meid on siin liiga palju,“ ütlesid loomad. „Me vajame rohkem ruumi.“
Nad saatsid Veepõrnika uurima, mis vee all on, ning Veepõrnikas libiseski üle vee, kuid ei leidnud killukestki maismaad. Siis ta sukeldus ja tõi põhjast väikese tükikese pehmet muda, mis imelisel moel nelja ilmakaare suunas laiali valguma hakkas. Nii tekkiski suur saar nimega Maa, millel me nüüd elame ja mille Keegi Kõikvõimas köitega taevalae külge kinnitas.
Alguses oli Maa tasane, pehme ja mudane. Kõik loomad tahtsid kiiresti sellel elama hakata ning seepärast saadeti linnud vaatama, kas maa hakkab juba kuivama ja kõvemaks muutuma, kuid linnud teatasid, et nad ei leidnud ikka veel kohakestki, kuhu jalga toetada.
Siis saadeti Vanaisa Hiireviu asja uurima. Ta lendas väga madalalt ja nägi, et maapind on ikka veel pehme ja mudane, kuid kohas, millest hiljem sai Cherokee maa, märkas ta, et pinnas on hakanud pisut kuivama. Selleks ajaks oli aga Hiireviu väsinud ning kui ta oma tiibu lehvitas, puudutasid need maapinda ja sinna tekkisid orud. Kohtades, kus tema tiivad üles tõusid, tekkisid mäed. Vikerkaare kohal elavad loomad vaatasid seda ja ütlesid: „Kui ta samas vaimus jätkab, on varsti kõikjal vaid mäed.“ Ja nad kutsusid Hiireviu tagasi.
Lõpuks muutus maa kõvaks ja kuivaks ning loomad laskusid Maa peale. Nad ei näinud eriti midagi, sest Kuud ja Päikest ei olnud, kuid siis ütles keegi: „Haarame Päikesest kinni ja tirime tema ka vikerkaare pealt alla!“ Ja kui nad seda tegid, ütlesid nad Päikesele: „See on tee, mida mööda sa idast läände liikuma pead.” Nüüd oli valgus küll olemas, kuid et Päike oli Maale liiga lähedal, oli väga, väga palav. Kõik palusid šamaane, et need Päikese kõrgemale lükkaksid ja nad lükkasidki Päikese ühe mehe kõrgusele, kuid ikka oli liiga palav. Siis lükkasid nad Päikese veel ühe mehe pikkuse jagu kõrgemale, kuid ikka oli palav. Alles siis, kui Päike oli nelja mehe kõrgusel, olid kõik rahul, ning sinna see Päike jäigi.
Enne inimeste loomist lõi Keegi Kõikvõimas taimed ja loomad ning käskis neil seitse päeva ja seitse ööd ärkvel püsida. Kuid enamik taimi ja loomi ei suutnud seda: mõned jäid juba esimesel õhtul magama, mõned teisel, mõned kolmandal. Ainult öökull ja puuma suutsid seitse ööd ja seitse päeva magamata olla. Neile kingiti selle eest võime öösel näha ja seepärast saavad nad ka öösel jahti pidada.
Taimedest olid kaheksandal hommikul ärkvel ainult seeder, mänd, astelpõõsas ja loorber. Keegi Kõikvõimas ütles neile: „Kuna te olite üleval nii kaua kui kästud, ei kaota te talvel oma lehestikku.“ Ja nii ongi need neli taime igihaljad.
Peale taimede ja loomade loomist lõi Keegi Kõikvõimas mehe ja tema õe. Mees suskas õde kalaga ja käskis tal lapse ilmale tuua. Seitsme päeva pärast sündiski laps ja veel seitse päeva edasi sündis teine laps ning igal järgmisel seitsmendal päeval sündis jälle laps. Inimesi sai juba nii palju, et Keegi Kõikvõimas hakkas kartma, et varsti ei ole Maal enam ruumi, ning korraldas asjad nii, et naised saavad lapse vaid kord aastas. Nii see siis oli.
Kuid maa all on veel üks teine maailm. Sinna pääseb allika kaudu, kuid teejuhiks peab olema mõni allilma inimene. Allilm on täpselt selline nagu meie oma, ainult kui meil on suvi, siis seal on talv, ja kui seal on talv, siis meil on suvi. Seepärast ongi allikavesi talvel soojem kui talvine õhk ning suvel külmem kui suvine õhk.
Maailma loomine (Iroquois)
Kaua, kaua aega tagasi, kui veel maismaad olemas ei olnud, oli kõikjal vaid vesi ja veeloomad. Kuid kõrgel üleval oli koht, mida kutsuti Taeva Maailmaks. Seal elasid olendid, kes olid mõnes mõttes nagu inimesed, kuid ei olnud ka, sest neil olid teistsugused võimed. Näiteks see, mida nad vaid mõttes ette kujutasid, sai ka tegelikkuses teoks.
Taeva Maailma keskel kasvas puu, mis oli Elu Puu. Sellel puul kasvas palju erinevaid vilju. Sellel puul oli ka palju helendavaid õisi, mis valgustasid Taeva Maailma.
Taeva elanikud ei tohtinud seda puud häirida. Kuid ühel päeval palus üks lapseootel naine, kelle nimi oli Atsi’tsiakaion (Õitsev Lill), Elu Puu juurtest valmistatud teed. Kui tema abikaasa hakkas juurte hankimiseks puu ümbert mulda ära kaevama, andis pinnas järele ning puu kukkus alla. See oli kohutav. Naine läks vaatama, mis juhtus, ning nagu räägitakse, kaotas ta tasakaalu ja kukkus ka alla või hoopis hüppas alla, sest arvas, et see on tema kohus, või siis hoopis lükati ta alla. Kuidas asjalood ka ei olnud, igatahes haaras ta kukkudes kaasa mõned Elu Puu küljes kasvanud seemned. Ja kuna ta kukkus läbi taevasse tekkinud augu, nimetavad paljud teda ka Taeva Naiseks.
All vee kohal lendas samal ajal ringi parv luiki. Üks lindudest vaatas üles ja nägi kukkuvat Taeva Naist. Ta ütles seda ka teistele lindudele ja nad koondusid suureks vaibaks ning püüdsid naise kinni.
Linnud püüdsid naist taevasse tagasi viia, kuid ta oli liiga raske, nii et nad pidid veepinnale laskuma. Hiigelsuur kilpkonn ütles, et linnud võivad naise tema selga tõsta ja seda nad ka tegid. Seepärast nimetatakse mõnikord kohta, kus me elame, ka Kilpkonna saareks.
Taeva Naine tänas loomi, kuid ellujäämiseks vajas ta maad. Üksteise järel sukeldusid loomad vee alla ja püüdsid põhjast muda tuua, kuid vaid saarmas sai sellega hakkama. Taeva Naine asetas muda kilpkonna seljale ja tõusis siis püsti. Ta laulis ja tantsis ning kilpkonna kilp hakkas kasvama ja muda, mis oli muutunud mullaks, tekkis järjest juurde ja juurde. Ta puistas maha Elu Puu küljest kaasa haaratud seemned ning need hakkasid otsekohe kasvama. Kui ta tantsimise ja laulmise lõpetas, oli kõikjal, nii kaugele kui silm nägema ulatus, maa ja sellel kasvasid kõikvõimalikud taimed.
Mõne aja pärast sündis Taeva Naisel tütar, kes sirgus peagi neiuks. Tüdrukule oli küll öeldud, et ta ei tohi lääne suunas minna, kuid ühel päeval tegi ta seda ometigi. Niipea, kui ta läände suundus, hakkas puhuma väga tugev tuul ja taevas kattus tumedate pilvedega. Neiu nägi pilvede sees meesterahva kujutist ja minestas. Kui ta uuesti teadvusele tuli, olid tema kõhu peale risti asetatud kaks noolt. Temast oli saanud Läänetuulte Jumaluse pruut ja mõne aja pärast tõi ta ilmale kaksikud poisid.
Need poisid olid väga erilised, sest eks oli ju nende vanaema Taeva Naine ja isa Läänetuulte Jumalus. Poisid suutsid kõnelda juba siis, kui nad olid alles ema kõhus, ning nad ei olnud just mitte alati teineteisega päri.
Kui kätte jõudis sündimise aeg, tuli paremakäeline poiss ilmale tavalisel moel, kuid vasakukäeline otsustas välja tulla ema kaenla alt. Nii ta siis sündiski, kuid see tappis nende ema. Poisid matsid ema maha ja tema pea kohal hakkasid kasvama mais, oad ja kõrvitsad, mida hakati kutsuma Kolmeks Õeks. Tema südame kohal hakkas kasvama püha tubakas, mida kasutatakse siis, kui soovitakse Loojaga suhelda. Tema jalgade kohal hakkasid kasvama metsmaasikad, mis said Suureks Ravimiks ja mille
