ja ohverdasid talle väikese tükikese valminud rooga. Kuigi hiirest ei saanud eriti suurt suutäit, maitses see hästi ning naised hakkasid otsima korvist suuremaid loomi. Nad leidsid roti, muti ja rohtlahaukuri.
„Enne, kui te neile elu annate, peate istutama taimi, mida need loomad süüa saaksid,“ ütles Tsitctinako. Õed võtsid korvist taimede seemneid ning külvasid neid idasse, läände, põhja ja lõunasse ning silmapilkselt hakkas kõikjal rohi haljendama. Siis äratasid nad loomad ellu ning ütlesid igaühele tema nime. Enne, kui nad neil minema käskisid joosta, ütlesid nad, et need loomad peavad maa all elama, sest maa peal ei ole neil kuskil varju leida.
„Nüüd hakkame mägesid looma,“ teatas Tsitctinako ning viskas korvist võetud kivi teatud sõnade saatel põhja poole. Sinna, kuhu kivi kukkus, tekkisid suured mäed. Nad viskasid kive iga ilmakaare suunas ning kõikjale kerkisid mäed.
„Nüüd, kui mäed on olemas, peate te need puudega katma,“ selgitas Tsitctinako. Maa all istutatud puudelt said õed seemneid ning nad viskasid need kõikjale laiali. „Neist kasvavad suured puud, millest saab teha palke ja palkidest saab ehitada maju,“ kõneles Tsitctinako. Kuid korvis oli veel palju seemneid. Õed istutasid need maha ja Tsitctinako selgitas ja näitas neile, mida nendega teha, millist osa ühest või teisest taimest süüa. Kuna õed kasvasid järjest suuremaks, oli neil vaja ka rohkem toitu ning nad hakkasid suuremaid loomi ellu äratama: esmalt jänese ja siis antiloobi, hirve, põdra, mägilamba ja piisoni. Igale loomale juhatati kätte koht, kus ta elama asub: piisonid juhatati tasandikele, hirved ja põdrad mägedesse ning mägilambad kõrgmäestikku. Õed sõid liha ning alati enne söömist palvetasid isa poole. Õed lõid ka puuma, hundi, metskassi ja karu – kiskjad, kes pidasid jahti samadele elukatele, keda nemad ise ka toiduks püüdsid. Nad lõid linnud – kotkad ja kullid, kes jahtisid väiksemaid loomi, ning väikesed eredavärvilised linnud, kes kaunistasid maailma. Nad lõid metskalkuni ja ei lubanud tal lennata. Nad lõid maod, kilpkonnad ja kalad ning nad proovisid kõiki ka toiduks kasutada. Mõned maitsesid hästi, mõned mitte, kuid iga kord enne söömist palvetasid nad oma isa poole.
Ia’tik kasutas alati lahkesti oma korvis leiduvaid seemneid ja kujukesi, kuid Nao’tsiti oli olnud kitsim. Tema korvis oli ikka veel palju asju ning nüüd tahtis ta need ellu äratada.
„Mina olen vanem,“ ütles Ia’tik. „Sina oled noorem kui mina.“
„On see tõesti nii?“ imestas Nao’tsiti. „Ma mõtlesin, et meid loodi täpselt ühel ja samal ajal. Vaatame, kas see on tõesti nii. Vaatame, kumb meist näeb esimesena päikesetõusu.“
Ia’tik nõustus katsega, kuid hakkas kartma, et tema õde võib temast parem olla. Seepärast läks ta valge linnu juurde (keda kutsuti harakaks) ja palus sellel kiiresti idasse lennata ning tiibadega päike kinni katta. Harakas lendaski kiiresti ja kaugele, kuid peagi hakkas teda nälg näpistama. Kui ta ühte tapetud saaklooma silmas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning laskus maha, et süüa. Kui ta uuesti lendu tõusis, ei pannud ta tähele, et tema suled olid mudased ja verised. Ta jõudis enne päikesetõusu idasse, sirutas tiivad laiali ning kattis päikese vasaku külje kinni, nii et Nao’tsiti jäi varju. Päike hakkas esimesena Ia’tiki peale paistma ja kui Nao’tsiti seda taipas, oli ta väga pahane. Ia’tik sosistas aga harakale, et too ei tohi juhtunust midagi rääkida. Ja kui ta nägi haraka määrdunud sulestikku, ütles Ia’tik: „Kuna sa peatusid ja sõid, siis tänasest alates sööd sa ainult raipeid ning su sulestik ei ole enam mitte täiesti valge, vaid mustakirju.“
Siis aga kohtas Nao’tsiti madu, kes küsis: „Miks sa kurb oled? Kui sa sünnitad endasarnase, ei pea sa enam üksik olema, isegi mitte siis, kui sa oma õega eriti hästi läbi ei saa.“
„Mida ma peaksin tegema?“ küsis Nao’tsiti.
„Mine vikerkaare juurde, tema näitab sulle.“
Mõne aja pärast, kui Nao’tsiti üksinda kivil istus, hakkas vihma sadama. Nao’tsiti heitis pikali ja vihm kastis ta märjaks. Vesi valgus temasse ja enese teadmata jäi ta lapseootele. Peagi märkas Ia’tik, et tema õde on väga paksuks läinud ja mõne aja pärast sündisidki kaksikud, mõlemad poisid.
Tsitctinako sai seda nähes väga kurjaks. „Miks te oma isa ei kuulanud?“ küsis ta. „Sinu patu pärast kutsub ta mind teie juurest ära ning te jääte üksinda.“
Tsitctinako lahkuski, kuid selle asemel et kurvastada, tundsid õed hoopis, et nad on õnnelikumad kui varem. Kuna Nao’tsitile ei meeldinud üks tema lastest, võttis Ia’tik lapse endale ja kasvatas üles. Kaks naist ei saanud ikka veel hästi läbi, kuid neil oli laste kasvatamisega nii palju tegemist, et sellest polnud suurt lugu. Kui lapsed olid juba peaaegu täiskasvanud, ütles Nao’tsiti õele: „Me ei ole koos eriti õnnelikud. Jagame korvides olevad asjad ära ning hakkame eraldi elama. Mul on veel palju asju järel, kuid nendega peab palju vaeva nägema.“
Nao’tsiti võttis välja lambad ja lehmad, tera- ja köögiviljade seemned ning palju metalle. Kuid Ia’tik ei võtnud neid vastu, öeldes, et need vajavad liiga palju hoolt. Nao’tsiti vaatas jälle oma korvi ja leidis sealt mingi kirja. Ta pakkus sedagi Ia’tikile, kuid viimane ei tahtnud ka seda kingitust.
„Sa oleksid pidanud midagi, mis ma pakkusin, vastu võtma,“ lausus Nao’tsiti. „Me kohtume kunagi veel ja siis ihaldad sa seda, mis minule kuulub. Me oleme endiselt õed, kuid mul on midagi paremat, midagi, mida sinul ei ole.“
Nao’tsiti võttis poisi, kelle ta oli üles kasvatanud, ja suundus itta. Ia’tik ütles teisele poisile: „Meie elame siin edasi, kõigega, mis meie isa meile andis.“
Aastad möödusid ning Tia’muni, nagu poiss ennast kutsus, sirgus suureks ning temast sai Ia’tiki abikaasa. Ia’tik sünnitas talle tütre, kellest sai samuti Päikese suguharu liige. Kui tüdruku sünnist oli möödunud neli päeva, puistas Ia’tik tüdruku kätele õietolmu ja püha maisi ning palvetas Päikese poole. Sama tegi ta ka kõigi teiste lastega, kes hiljem järgemööda sündisid, sest nii oli ta teinud ka ise, kui ta maa alt välja tuli. Ia’tiki lapsed elasid koos ja kasvasid hoogsalt suuremaks. Nende ema valitses nende üle, sest pärast Tsitctinako lahkumist oli võim tema käes.
Kuid Ia’tik soovis luua veel teisi valitsejaid, nii et ta võttis oma korvist mulda ning muutis selle aastaaegade jumalateks. Esmalt lõi ta talve jumala, kellele ta ütles: „Sina elad põhjas asuvates mägedes ja annad talvel kõigele elu.“ Järgmisena lõi ta kevade ja saatis selle läänes asuvatesse mägedesse. Suve jumala saatis ta lõunas asuvatesse mägedesse ning sügise jumala idas asuvatesse mägedesse. Need neli olid inetud olevused, mitte sellised nagu tema lapsed, kelle ta oli sünnitanud. Ta õpetas kõigile, mida nad tegema peavad: talv pidi lund tooma, kevad pidi maailma üles sulatama, suvi pidi maailma soojendama ning sügis pidi vihkama taimede ja viljade lõhna ning need ära hävitama. Ning Ia’tik õpetas oma lastele, kuidas nende jumalate poole palvetada, et sula, soojus, küpsemine ja külm aset leiaks.
Siis võttis Ia’tik oma korvist veel mulda ning lõi veel jumalaid. Esimesele andis ta nimeks Tsitenuts. „Sa oled väga nägus,“ ütles ta. „Kuid ma annan sulle maski, mis muudab sind inimestest erinevaks.“ Ta meisterdas maski piisoninahast, värvis selle värviliste muldadega kirevaks ja kaunistas sulgedega. Ta riputas Tsitenutsi kaela ümber metskassinaha ning kehale tegi värvilised maalingud. Ta andis talle seeliku, vöö ja mokassiinid; randmete ümber põimis nöörid ja käsivarte ümber värviliseks maalitud piisoninahad. „Nagu sa näed, olen ma loonud palju jumalaid. Sina oled nende valitseja, sina juhid neid,“ ütles Ia’tik. „Kanna kostüüme, mis ma sinu jaoks valmistasin. Sina oled Vihma Jumal, kes kutsub tantsides vihma kohale. Nad kummardavad sind aegade lõpuni.“
Ja kui ta oli kõigile jumalatele õpetused jaganud, neile kostüümid ja palved andnud, ütles ta, et neil
