vahel sobis mõistlik kompromiss. Jens lubas öösisi rahatoojaid kui paratamatut halbust jälle sallida ning ühtlasi iga inimese, isegi Holgeri vastu nendest suud pidada, sest kui neist majas ei teatud, siis polnud nende pärast ka naabrite poolt sõimu karta. Ema seevastu andis tõotuse mitte enam külalisi kaasa tuua, kes ühel või teisel kombel väljakannatamatuks võiksid saada, nagu see, kellele Jens toona õigusega ropu looma nime oli andnud.
Ja nõnda elati endist viisi edasi.
Vägevam kui kõik vastikused ja õudsused, vägevam kui kartus kaasinimeste lugupidamatuse eest oli kummalegi brutaalne teadvus: sa tahad süüa ja oma ihu katta – sa tahad elada! –
Neiu Nielseni alaline püüe oli olnud mõne korrapärasema meesterahvaga kestvamat ainuühendust leida, et sel kombel – puhtama elu kõrval – politsei varitsemise ja nakkushaiguste eest enam hoitud olla, sest et mehelesaamise lootus, see visa võsuke iga naisterahva hinges, ka tema põue põhjas veel täiesti polnud kuivanud. Kuid nii ühel kui teisel sihil murdis õnn talle ikka jälle truudust. Varemail aastail oli ta kord kaheksa kuud ühe lese isanda päralt olnud; aga isand võttis uue emanda – ja ajutine naine oli lahti lastud. Siis pidas teda üks naisemees pool aastat, tüdis temast ära ja valis ilusama. Keegi poissmees tegi Jensinele kahe aasta eest üsna kindlaid võtmislootusi, pettis teda aga, kui ta mõne kuu tema öid tasuta oli raisanud. Nõnda sattus neiu Nielsen oma ihuga ikka jälle avalikule müügiturule ja kannatas aegamööda läbi kõik säherduse elu õudsed tagajärjed.
Paaril korral kimbutas teda politsei. Ta pidi öö vahijaoskonnas mööda saatma. Ainult meeleheitlik salgamine ja vabriku töötäht päästsid ta järgmisel hommikul avalikkude naisterahvaste kirjast. Siis tulid ajad, kus ta oma palganatukesest tähtsa osa nädalate ja kuude kaupa pidi arstile ja apteekrile viima, kuna väike Jens kodus rohkem kõhutäite järele nuttis ja ta ise töö juurde ära oli nõrkemas. Mõni kuu peale seda, kui ta Nörrebrost Vesterbrosse oli kolinud, tabas teda jälle üks haigus, mille räpast ja rasket ravitsemist ta terane laps vastiku võõrastusega pealt vaatas. Jens nägi ema iga õhtu oma ihu paljastavat, mis punaste täpikestega oli kaetud, ja kord ühte, kord teist liiget ning kehakohta järgemööda porisarnase, halvasti lehkava võidega kõigest jõust hõõruvat. Täna hõõrus ta ühte, homme teist käsivart, ühel õhtul pahemat, järgmisel jälle paremat reit, siis sääremarju, siis rinda, siis selga, kuni ta uue järjega käsivartest jälle peale hakkas. Kui ta tükk aega higistades oli töötanud, tõmbas ta poriseks ja haisvaks nühitud ihu peale kõige nadisema pesu, mis seestpidi muidugi mustaks määrdis. Siis kuristas ta mitu korda suud ühe rohuga, sest muidu tulevat tal hambad suust ära, nagu Jens teda Ellen Knudsenile kuulis tähendavat. Krokodill hakkas nimelt emal abiks käima. Ema väsis hõõrumisest juba teisel nädalal ja selga ei saanud ta üldse korralikult hõõruda. Nüüd töötas vahva Ellen, vanad nahkkindad käes, ema tõbise ihu kallal. Varsti ilmus haigele suur haav kurgulakke, mis nõudis iseäralist rohitsemist. Ema võidis haava ühe salvi ja veel ühe rohuga, misjuures tal silmad vesiseks läksid ja läkastus peale tuli. Seejuures käis ta päev päeva kõrval töös, ehk ta küll nõrkuse pärast vaevalt jalul suutis seista.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
