laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.
«Ei,» luiskas Kremeri-härra teenijale, «ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.»
Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe majapidamisraamatu arvudesse süvendas.
Nende vahet oli kaks suurt tuba – nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.
Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.
Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.
Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.
Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.
Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi – teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli talle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompvekkidega – oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud! – Ja Ulrich kahetses, et see tegemata oli jäänud.
Aga kompvekid olid seal, ja ka Mari oli veel seal –? Ei, parem teine kord.
Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!
Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurruotstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.
Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.
«Laske obused ette panna!»
«Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali –?»
«Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.»
Aga «Särgverel» oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtaegu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi «kolm pingviini». Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega – napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.
Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris –? Ta läheks ju niikauaks eest.
Kuid ei – mitte täna enam – mitte enam jällenägemist –
Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremerihärra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.
Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, tagajärel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.
Siis oli ta toosi isegi leidnud? – See õnnestas lahkujat. – Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. – Selles oli usaldust, intiimsust –
Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut –tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidele-kulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja-Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja eest teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.
«Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!»
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas «tprr!». Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn, habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
«Ah kas linna või –?»
«Linna jah, – ma sõidan oostega linna.»
«Ah kas oostega või –?»
«Jaa, oostega, – ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.»
«Ah, või mitte masinaga –?» Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni uiatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle – need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused – ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
«Aga mol ei ole kaeru kaasas.»
«Kaeru võid linnast või teelt osta – ma annan sulle raha.» Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. «Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.»
«Eks ma anna siis sullegi natuke raha.»
«Ah molle või?»
«Nojaa, – ega sa’s ööseks linna jää – puhkad ja lähed kohe tagasi.»
Oldigi siis niikaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
NELJAS PEATÜKK
Härra
