Õnnevarjutus. Marie Under

      Inimnahast vammus selga, vöö ning mõõgatupp ja – tutt,

      Laengutask ja täkupäitsed, sadul, selle veerisjutt,

      Saanikori, tõllapadi, paun ja kukur kapis

      Ja veel pühakirja köide, kullat särjesapis.

      Parktoas auras anumaid ja tõrsi: lehku maani

      Lepakoore, tammelahu, kasetõrva, traani,

      Pajuoksaväge sekka; sulateti maarjajääd,

      Pargivihas, nahahappes, lehelises kümned käed.

      Aga nagu tihti juhtub, just kesk õitsvat elutööd

      Tuli surm, ja meie parkal kohendagu viimast vööd.

      Kuid sääl teiseilma uksel, kus ta nägi pika rea

      Sisse astuvat ju teisi, valvur tõrjus käega: „Pea!

      Sul jäid kodus terved tõrred inimnahku likku,

      Enne milgi kombel sa ei pääse igavikku,

      Kui sa maha müünud pole kõik nood kallid nahad,

      Müümistingimused aga, need on veidi pahad:

      Ainult südaöösi pead sa kaubitsema Lasnamäel,

      Kuni koidupilul kostab esimene kukehääl.”

      Mõtles mees, et pole viga, kulub paar ööd kõigeks.

      Olen enne öösi uitnud, sellega saan õigeks.

      Uitis öö ja uitis teise, uitis kolmandama,

      Aga iga, iga öösi ikka lugu sama:

      Harva mõni üksik liikus, harvem hulgakaupa,

      Läheneski mõni ostja, aga ei saand kaupa.

      Otse ostja näkku viskus hingematvalt ilge pais:

      Tõusis nahapuntrast vänge inimliha-, verehais.

      Põgenes see peatamata, kuidas kandsid jalad. –

      Järves, haisu lähenedes, kuhtusidki kalad.

      Uitis aasta, uitis teise, uitis kolmandama,

      Harva mõni läheneski, aga lugu sama.

      Läksid kevaded ja suved, tulid vihurid ja saod:

      Krabisesid nahad tuules nagu plekk ja kuivand raod.

      Pakasest ei tulnud puudu, vahel rahe ropsis.

      Aga ikka koidikuni hobu kapju kopsis.

      Vees või poris, pimeduses, ikka käima hoolas,

      Või kui nägu liivatuisus kipitas kui soolas.

      Sõtkus, nõtkus tuimund loom nii tolmus, lumelubjas:

      Ikka igavesti taga nägematu kubjas.

      Alla linna vaatas mees, kus majad kambreid täis ja und,

      Millal, millal saabub meile kahele kord rahutund?

      Uudishimus tuli kuu, ja tähed järel rabinal.

      Ratsur pööras ära palge, üpris piinlik hakkas tal.

      Aga järvest paistis vastu tema kurblik kuju:

      Seljas kõrge nahaküür – ja hoopis langes tuju.

      Oli tüdind nõnda väga, oli tülpind sootuks.

      Hobunegi ristluist lohus, luiseks muutund, hootuks.

      Nõnda matkas aastakümneid, kolmat inimpõlve teps.

      Sääl siis ühel ööl – kas tõesti! – oh, mis vilgas sammekeps!

      Vana ratski turtsatas, lõi peruks, ajus püsti:

      Äkki nagu maa alt mees neil teele ette risti.

      Koonukas ja habe itsi, käsivartes rataskaar,

      Mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar.

      Pontus aga lootused kõik kohe langetas ja

      Mõtles, pettumustest küps, et ega’s sestki asja.

      Kuid, oh ime! see ei pagend, pani kauba külge käe,

      Tõstis üsna silme ligi nagu see, kes küll ei näe.

      Hõõrus nahku sõrmi vahel, mõnuga, nii paistis;

      Sõõrmeid laiutas ja väga himutsevalt haistis,

      Neelaskles, ja matsutas, ja võttis maha kinda

      Ja nüüd katsus palja käsi, viimaks küsis hinda.

      Pontus vastas: „Ega ma neist suuremat ei nõua,

      Saaksin ainult mulla alla – kauem ma ei jõua.”

      „Kui see nii, siis lööme käed”, nii ütles ostja-herra,

      „Võta nahakimp ja tule, kõnni minu perra”.

      Nii nad läksid, kuni jõudsid – otsekohe põrgu:

      Lävel näitas ostja juba sabagi ja sõrgu.

      „Pontuse poolt nülit poisid, tulge korraks siia!”

      Hüüdis – ja neid tuli, tuli vast või üleliia.

      Tuli sine-punetavas neid siis verilihas:

      Küüntekriimud, väitsetäkked reitel, krammid pihas.

      Vana aina ässitas, et „kes teist nahast lage,

      Tulge, Pontus nülgige ja nahka venitage!”

      Oi-eh! hakkasid siis venitama, põsed punnis:

      Visa oli järgi andma: vast paar vaksa tunnis.

      Vintske oli: igamees nii sikutas ja katkus,

      Kuni, millal, jumal teab, neil’ kõigil’ katet jatkus.