Laadalelled. Eduard Vilde

      Või peremees! Nagu oleks sellel veel himu olnud o m a kolukest teist korda ohtu viia!

      Ruun aga rebis ja vapustas – soo, nüüd olid tal ka sulase parukast lõuad täis! Ulgudes pani mees latrist välja.

      „Mind on petetud – hobusel on tembud!” kiristas Rooviku Mart ja sülgas sappi. „Tohupalu Aabram on mind petnud, Tohupalu Aabramile tahan kätte maksta, Tohupalu Aabram peab mind tundma õppima!”

      Et tema Tohupalu Aabramile hobuse oli vahetanud, kes viru valtsi tantsis ja peremehe suuri varbaid armastas lömaks sõtkuda, seda ei tulnud Mardile meelde – laada õigus! Aga et Tohupalu Aabram Mardile hobuse vastu oli andnud, kes oma söötjail karvu kiskus ja pealagesid laastas – see oli ülekohus, seda oli vaja kätte maksta!

      Võigul kelmil aga oli tõesti see sportlik harjumus, et ta inimesele, kes talle kaeru viis, iga kord karvu hakkas, aga ka ainult sellele, kes talle kaeru viis – heinaviijale ei teinud midagi. Mitte, et loom kaeru ei oleks tahtnud – ei, hoopis vastupidi, ta sõi neid suure isuga nagu mõistlik hobu muistegi. Oletatavasti oli tema rõõm kaeru nähes nii talitsemata suur, et ta seda muul kombel ei mallanud avaldada, kui et ta toojat karvustas. Ja seda harjumust ei jätnud ta maha; nii suure visadusega pidas ta temast kinni, et ta oma nõrkuse märtriks sai: kõige valusam ihukaristus ei jõudnud tema meelt parandada.