Suguvend Johannes. Eduard Vilde

      „Räägi, räägi, Viiu…!”

      „Mis ma pean rääkima?” küsis tütarlaps, kellel jube hoog üle naha käis, kui koolmeister teda nii läbitungivalt tunnistas.

      „Oma elust, ja kus on su vanemad …”

      „Ah sool – Jah, jumal seda teab! Mis seal ka rääkida ongi! Tiiru Peeter leidnud mu oma koplist põõsa äärest …”

      „Koplist, kas tõesti?.. Ah – ah!” tuli kuulaja hurmunud suust.

      „Ja jah, see on tõsi!.. Viinud koju ning hakatud ema otsima… Ei olla aga leitud… Peeter võtnud, et enesel lapsi pole olnud, mu siis kasvandikuks… Siin ma nüüd olen ja käin küla karjas.”

      „Ja aga kust sa siis tead, et su isa oli mustlane?”

      „Kes, jumal, seda õieti teabki, aga külarahvas mögavad nii… Eks see tule vist sellest, et mul on must pea kui kaarnal. Sõimavad mind alati va mustlase-Viiuks, mustlase-Miku värdjaks ning seks ja teiseks… Aga mis mina oma musta pea vastu võin!”

      Johannese nägu oli veidi tusaseks tõmbunud. „Siis ei teata mitte kindlasti, et oled mustlase tõugu? Kes see mustlase-Miku oli?”

      „See olnud suur hobusevaras ja aidalõhkuja,” vastas Viiu ärksalt. „Ta elutsenud tol ajal siin nurgas ja teinud palju kurja.”

      „Ja miks seda suurt röövlit siis sinu isaks peetakse?” päris koolmeister veelgi isukamalt.

      „Ta olnud ühe siit küla tüdrukuga tuttav ja käinud salaja tema juures ehal. See tüdruk olnud Kivipihu Ann. Aga kui peale minu leidmist Anne hakatud otsima, olnud ta kadunud kui tina tuhka. Pole teda seniajanigi enam nähtud. Küllap siis see Ann ikka vist minu ema oli. Tal olnud ka teisi lapsi, kuid need surnud kõik juba lapse-eas.”

      „Imelik, väga imelik kõik!” ütles Johannes mõttes. Luule, päris puhas luule!” lisas ta endamisi. „Kes oleks võinud arvata, et siin, meie maal, nii minu ligidal – Viiu, jääme õige sõpradeks! Anna, ma palun sind, oma käsi!”

      „Miks siis?” küsis Viiu imeks pannes.

      „Noh, nii tutvuse märgiks!.. Kuule, kas sul on lauluhäält, Viiu? Kas sa ei tahaks laulma õppida? Teised neiud külast käivad minu juures laulmas, kas ei tahaks ka sina tulla?”

      Viiu punastas kergesti. „Oi äh, miks ei tahaks, kui teie aga võtate ja teised mind endi seltsis sallivad –”

      „Oo, selle eest lase mind muretseda!” hüüdis koolmeister välkuval silmal. „Ma võin ju arvata, et nad sind halvaks peavad, narrivad ja pilkavad, aga edaspidi ei ole sul midagi enam karta. Mina tahan sinu eest seista!”

      Ta asus karja-Viiu suurest punasest käest kinni ja surus seda vaimustuse soojusel. Ise vahtis jälle nii imelikult talle silma, et tüdruk otse kohmetas.

      „Pühapäeva õhtul ootan sind,” ütles ta poolpalumisi.

      „Eks ma siis tule, kui liiga hilja ei ole… Kas pean lauluraamatu kaasa tooma?”

      „Ei, Viiu, seda raamatut sul ei ole, kust meie laulame … Tule aga tõesti, olgugi tund hiljem kui teised, – ma ootan sind – ma ootan sind …”

      Jälle käepigistus, jälle sügav pilk mustlaseneiu silma … ja Johannes läks kiiresti minema, kõrvalestad kuumad ja punased.

      Viiu oli jõudnud oma lammaste juurde.

      3

       MISJONITÖÖ

      Raske, väga raske oli karja-Viiust lauljat teha. Kaua ei jõudnud ta arugi saada, kuida siis mõistliku inimese kõri nende tippude ja tähnide ja kringlite järgi, mis paberil seisid, võis häält teha, ja kuigi nootide nimetused talle viimaks meelde jäid, oma kõri aga ei seadnud ta nende järgi iialgi. See oleks ehk ka veel läinud, sest kõige targem ööbikki ei oska samuti mitte nooti, aga Viiule ei tahtnud lihtsam kui lihtne lauluviis pähe hakata, mis oli üsna anomaalne mustlase kohta, kelle ülimaks andeks teatavasti on just muusika. Tegi koolmeister häält ette ja käskis Viiut järele teha, siis sündis see ikka paar nooti kõrgemalt või madalamalt. Ja kui koolmeister seda tähendas, oli Viiu imestus pealegi suur, et ta ilma nooti tundmata siiski noodi järgi oli laulnud, olgugi paar „tähni” kõrgemalt või madalamalt.