hetkil sündimata.”
Kui suur suu kuskil mõjub, siis Ameerikas. Seda tarkust sain hiljemgi koguda. Kohe mindi abi otsima. Paar minutit hiljem olin teises ruumis kahe arstliku ülekuulaja ees, kellest üks küsis inglise keeli, teine aga küsimused saksa keelde ja minu vastused inglise keelde tõlkis.
Seesama eilne laul minu varitsevatest vaenlastest. „Kas te Euroopas mitte tähele pole pannud, et teile uulitsal järele kõnnitakse?”
„Olen küll: ühed kõnnivad järel, teised ees.”
„Mitte nii: et teile keegi alatasa järele hiilib, teid vahetpidamata silmas peab, teie liikumise üle arvatavasti mingi salanõuga ja kurja tahtega valvab?”
„Ei, doktorihärra, tagaajamishullust ma ei põe.”
Nad vahetasid teineteisega kiire pilgu, mis ära sulas muhelusse.
„Teie olevat paar aastat Euroopas, nimelt Saksamaal, ühes närviparanduse-asutises ravimisel olnud; kas teie ergud on nüüd jälle korras?”
„Niisuguse asutise tarvis näivad minu denuntseerijad küpsed olevat, muidu luiskaksid nad pisut arukamalt. Miski pole kergem kindlaks teha, kui et mina rohkem kui 27 aastat vahet pidamata oma kutsepärast ametit olen pidanud.”
„Keda te oma denuntseerijateks peate?”
Tähendasin oma umbkaudset arvamist ja andsin selle põhjenduseks pikema seletuse, mida ülekuulajad teraselt tähele panid. Minu imestuseks pöörasid nad uurimise nüüd asjadele, mis olid arstlikult alalt hoopis väljas, kuid hiljem sai mulle selgeks, et see sündis ikkagi arstlikul eesmärgil: minu vastuste järgi taheti mu vaimse tervise üle otsustada. Härrasid huvitas kõigepealt minu poliitiline meelsus.
„Kas olete kunagi anarhistlikele või nihilistlikele aateile lähedal seisnud?”
„Ei, ma olen ainult sotsiaaldemokraat. Nihilismi kohta lubage mind tähendada, et sellenimelistest poliitilistest aadetest kõneldi õndsa Turgenevi ajal, kes müntis voolule ka selle nime, nii siis läinud sajandi 80. aastatel. Praegu aga elab ja valitseb nihilism ainult veel minu denuntsiantide peades.”
„Missuguse sihiga on ajalehed, milledele kaastööd teete?“
„Osalt demokraatlikuga, osalt sotsiaaldemokraatlikuga, kuid viimased ilmuvad ainult väljaspool minu isamaad.”
Seepeale võeti kõnesse üks kaebusepunkt, mis üllatas mind samuti täieliku uudsusega nagu too vaimuhaiguse lugu: minu ärapõgenemine naise ja laste juurest. Valekaebajad olid nimelt „puhast tööd” püüdnud teha. Nad kalkuleerisid: mida rohkem süüsid, seda keerulisem kaitsmine, seda kindlam vastase tagasisaatmine Euroopasse. Sisserändamisvalitsusel aga on tagasisaatmisega praegu suur rutt. Rabeleb tõrvatud mees enese ühest konksust lahti, eks siis pea teine, ja kui mitte teine, siis ehk kolmas. Seepärast vaimuhaiguse ja anarhismi kõrvale veel „perekonna kuritahtlik mahajätmine”, mida Ameerika sisserändamisseadused, nagu kaht esimestki pattu, tingimata emigrandi kojusaatmisega karistavad. Ülekuulajate nõudmisel jutustasin neile oma esimese ja teise abielu loo ära: et ma Berliinis 20 aasta eest tsiviilabiellu olin heitnud, et mul iialgi lapsi pole olnud, et ma oma esimesest naisest juba ligi 14 aastat lahus olen, et see kui mittekristlik abielu riigis, mille alam ma olen, seaduslikult maksvusetuks on tunnistatud ja et ma oma maailmavaate ning poliitiliste põhjuste pärast Venemaal 1905. aastal vabaabiellu astusin, et kirikliku laulatuse tseremoonia alt pääseda.
„Kas teil oma esimese abielu maksvusetuks tunnistamise kohta dokumenti on?”
„Niisugust dokumenti ei või mul olla. See on Venemaa valitseva senati määrus, mida säilitatakse Vene riigi Seaduste Kogus. Kui mina 1905. aastal uuesti tahtsin abielluda, pöördusin enne advokaadi poole, et lasta oma endist abielu seaduslikult lahutada. Minu advokaat, härra Jaakson Riias, andis mulle, kui ta asjasse puutuvad seadused läbi oli vaadanud ning ka evangeeliumi luteri usu kindralkonsistooriumist järele oli küsinud, otsuse, et minu abielu kui Venemaal eo ipso maksvuseta abielu mingit vormilist lahutamist ei nõua ning kohtuliku protsessi teel lahutatav ega maksvusetuks tunnistatav ei ole. Venemaal otsustab abielu asjus ainult kiriklik ametivõim, millele aga mittekiriklik abielu ei allu. Ilmlikel kohtuil jälle puudub abielude suhtes iga kompetentsus.”
Et minu Venemaa passil seisab minu endise abielu maksvusetuse kohta asjaomane märkus, seda ei tulnud mul meelde mainida; ka olin passi Euroopasse maha jätnud, kust ma ta hiljem traadi teel kätte nõutasin.
Seega lõppes inkvisitsioon. Kuid ainult tänaseks. Kui mind veel kahest-kolmest kantseleist läbi oli pukseeritud, kus minu kohta ikka jälle midagi paberisse pisteti, jõudsin viimaks endisesse traatvõredega hiigelsaali ning pikkade vahekodade kaudu ühte osakonda, mille eelkoridori sein kandis lapidaarset pealkirja: „Emigrantide korterid”. Kae, või korterisse pannakse sind siia! mõtlesin kasvava põnevusega. Vist ei saa siis maalepääsemisest täna veel asja. – Minult küsiti, mäherduse rahvusega ma soovivat koos elada. Valisin sakslased kui puhtamad. Silmapilk hiljem olin pogris.
Ma astusin oma käsikompsudega ühte ruumi, mis võis vaevalt 140 kuubikmeetrit suur olla. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ühed istusid kolmel seinte ääres seisval pingil ja kahel ainukesel aiatoolil, teised seisid istmete puudusel püsti. Raudsammaste külge kinnitatud magamisraamid – kaks kõrvuti, kuus paari pealekuti – olid lae alla tõmmatud. Suurt, mere poole minevat akent kaunistasid raudsed võrktrellid. Kambri kõrval asetseva avara väljakäigukoha uks seisis lahti ning esitles mu ninale lõhnakest, mis mitte liiga kange, aga ka mitte liiga lahja ei olnud. Väljakäigukohas oleva veekraani kallal kustutas üks germaani noormees parajasti oma janu, teine ajas habet, kuna kolmas vaigistas sealsamas mingit muud vajadust. Ehituselt oli tuba kõigiti korralik: seinad kolmandiku kõrguseni vooderdatud valgete samottkividega, põrand tehtud kuuekandilistest siledatest tsemenditahvlikestest, uks ja aknaraamid heast puust hoolsasti meisterdatud.
Ma tervitasin härrasid kaasvange ja küsisin, kas neil ikka nii vähe ruumi on.
„Mõne päeva eest oli meie salongis pisut lahedam,” vastas mulle üks väike habemik sakslane võltsimatus „Dräseni“ murdes, kuna ta pöidlaga põlglikult üle õla näitas, ,,aga tunaeile tuubiti meile terve Pfalzi pillikoor, kakskümmend kolm muusikalist kelmi, ühes oma mürariistadega lisaks, ja nüüd seisame tihedamalt koos kui papid põrgu väravas. Ja oleksid siis veel mõistlikud moosekandid, kes tooksid vahel väikese valsi „Nutusaare” rahvusvahelise publiku lahutuseks kuuldavale. Aga ei. Istuvad pingid läbi, sülitavad põranda ligedaks, aga pillid lastakse kotis roostetada!“
„Wir blasen nur noclt Trübsal!” [Me puhume veel ainult kurvastust (saksa k.)] ohkas üks süüdistatud pfaltslastest, kes norutas oma lühikese piibunossiga nurgas imar-vängelt lõhnava suitsupilve sees, kuna tema kõrvalt kerkis virn kottides ja kastides olevaid muusikariistu.
„Poisid, goddam, andke ometi uuele vabariiklasele teed ja istet!” käsutas järsku keegi kõhukas berliinlane preisi alamohvitseri toonil. „Kas te pimesikud ei näe, kuidas Ameerika priius ta ära on rammestanud!”
„Mis minusse isiklikult puutub, härrad,” vastasin neile vagusalt, „siis ei tee ruumiküsimus mulle vähematki muret. Minu „ülemkoda” on nimelt natuke korratuses. Mul käivad tujud peal, mille puhul ma naabritele ja teistele ligidalolijaile enam-vähem tülitavaks võin saada. Ma nimelt löön, hammustan, torkan noaga, kõmmutan brauninguga. Säärast anarhistlikku „otsekohest aktsiooni” alustan enamasti siis, kui ma parajal pilgul istet ei leia või kui naabrid mind pigistavad. Tarkadel hetkedel, mis paraku mitte liiga sagedad pole, olen muidugi igasuguse terrori vastane.“
Mind kuulati viisaka terasusega, siis pöördus väike habemik
