on>Rapla tondid
I
Õitega teed ehtiv noor kevade oli võiduteekonnal Maarjamaale jõudnud, lõunest tagasi lennanud ööpikud laksutasivad valjult Läänemeremaade lepikutes ja laantes. Loodus külvas lehkavaid lillesid ja mesimagust lõhna rohkel käel välja ennast pruudiehtesse pannes ja rahvast enesega ilutsema kutsudes.
Rahval ometi puudus meel rõõmustamiseks. Palju enam rõhus nagu ränk luupainaja noorte ja vanade südameid. Kõuepilvedes kohises politiline taevas. Ussitanud orduriik oli küll varemeteks varisenud, aga varemete kallale kippusivad kotkad karja kaupa saaki saama. Ei soovinud ainult naabri riigid Maarjamaalt suuremat suutäit, vaid püüdsivad niisama endised ordurüütlid ja nende käsilised mõisamehed taskuid täita. Oodatud rahu asemel veeres vaenuvanker mööda Maarjamaa pinda, teadmata, kust tuli, kuhu läks. Senised Maarjamaa kaitsejad, sugulased ja sõbradki langesivad kahte vastasesse leeri. Meeleolu andis otsust, Poola ehk Rootsi poole hoidmine määras saatuse. Omad mehed ihkasivad oma meeste varandust, omad mehed laastasivad oma meeste maid oletamise tekkimisel, vend, sugulane, sõber võiks südames teise rahva poole hoida. Teise rahva poole hoidmine, tihti ainult selle kohane oletamine saatis endised ordurüütlid ja mõisamehed teiste poole hoidjaid röövima ja laastama. Hariduse kandjatel ei olnud peale oma tasku ja selle kaitsjate midagi enam püha.
Ju olivad mõisamehed Kaspar v. Oldenbokkumi oma päälikuks teinud ja uue pääliku juhatusel Pärnu mässupesaks muutunud, sealt röövkäikusid Läänemaale ette võttes ja Lääne sakslasi Rootsi valitsuse poole hoidmise ettekäändel Pärnusse vangi viinud. Kordaminekut nähes kasvis saagihimu: mõisamehed tungisivad röövimise tuhinal Harjumaale ja katsusivad Tallinna ära võtta.
Rootsi raudne mõõk ei olnud veel roostetanud. Üks, kaks, kolm Tallinna Rootsi kuberner Hornil mõõk peos vanapagana katekismusest õpitud mõisameeste morali maksmapanemisele tõkkeid tegema. Kuhu ilmus, laga taga. Lühikese aja pärast hakkas Rootsi lipp Hiius ja Saares lehvima, Oldenbokkum vahetas vaenukirve Manala majadega. Virtsus põgenes poolakate parv Horni eest nagu talled metsahalli eest, Vigalas pillutas Horn Heinrih Duckeri mõisamehed pilla, palla.
Üksikud mõisamehed pääsivad ometi põgenema, rahvale risti ja vitsa valmistama. Ei heitnud need vennad armu saksa ega sandi peale, ühte viisi igaltühelt riisudes. Väliste vaenlaste vägede eest teadsivad ja oskasivad maainimesed endid veel vähe varjata: mõisameeste eest ei võinud nad ööl ega päeval julged olla. Nagu koerakoonlased ilmusivad mõisamehed kas ratsa ehk jala majasse, seda esimeste viisi tühjaks riisudes ja igalt poolt ohvrit otsides.
Sõjad ja sissirüüstamised olivad Maarjamaale oma pitsari peale vajutanud. Kutsus ka lahke loodus põllumeest pulmapidule, näis, nagu oleks põllumees paiguti kurt kutsele.
Siin ja seal seisivad põllud alles kündmata ja äestamata. Mitmes kohas näitas karikakrate ja ohakate paljus, et ader enam mitmel aastalgi polnud põllul käinud.
Teisal nähti alles koguni pisut põldu küntud ja äestatud olevat. Küntud põllu ligidal ehk tehti praegugi tööd, kuid atra ega äket ei vedanud hobune ega härg, vaid pereisa ise. Pereema täitis adra ehk äkke taga pereisa kohusid. Harva nähti hoost vagu ajavat või äket taga vedavat. Pikaldane sõda oli hobused ja härjad neelanud ja hulga talude pidajaidki hauda viinud. Järelejääjad pidivad katsuma, kuidas omast jõust põldu natuke saivad harida.
Verstade taga esines harva töölisi. Rapla ümberkaudu mühasivad veel laiad laaned, kus hunt ja karu rõõmupidu pidasivad. Alaliste sõdade pärast ei olnud kellegil aega võsavillemid taga kiusata. Olgu siis, et mõni mõisasaks kogemata nendega kokku juhtus.
Sel ajal, kui põllumehed põldusid veel kolmandamal külvinädalal suure rutuga seemendasivad, seisis Raiküla maanteest mitte kaugel teeraja ääres ju õredamaks jäävas metsas õitseliste unnis isemoodi mees kokku rehitsetud heinakõrtel küllakili maas. Meest silmaja pidi kohe mööndama, et meest kündjate ega külvajate kilda ei tohtinud arvata. Juba pika säärega saapad mehe jalas kuulutasivad, et ta lihtmehest kõrgemal seisis. Niisama tähendasivad seda ka mehe peenemad riided ja puuoksale pandud kübar. Laskmiseriist mehe kõrval, mõõk puusal ja oda vööl panivad arvama, et nende kandja sõjamees peab olema.
Mees ise nähti 30 suvega ja talvega tutvust teinud olevat. Nägu kattis tal täis, mustjas habe ja kaunis pikad juuksed seisivad peas vähe sassis. Vist olivad kõrred ses tükis süüdlased. Mees lamas mõttes kõrtel ja hammustas vahel leivatükki. Aeg ajalt nähti teda nagu kuulatavat.
Korraga tõstis mees pea püsti ja hakkas paremini kuulama. Sammud olivad kuulda. Mees tõmmas mõõga pihku, kargas püsti.
Sel silmapilgul ilmus tulija vari teerajal ja silmapilk hiljem tulija ise. Tulija esines koguni isevärki. Ei olnud talumees, ei saks, ei sõjamees. Riided andsivad küll saksusest tunnistust, aga ühtlasi ka korstnapühkimisest. Saksa korstnapühkijaid aga sel ajal ei tuntud. Sõjamehe jaoks puudusivad tulijal sõjariistad.
Silmapilgu tunnistas seesolija tulijat. Siis viskas äkisti mõõga käest, laotas käed laiali, astus tulijale vastu, hüüdes: “Kotka-Karla!”
Kotka-Karlaks nimetatud võõras tunnistas silmapilgu teraselt seesolijat. Korraga läikis ta nägu rõõmu pärast ja ta jooksis laialelaotatud kätega seesolijale vastu: “Tui-Jüri! Sina siin?”
Mõlemad haarasivad rõõmul teretades teine teise ümbert kinni. Kaisutasivad teineteist kogu minuti ja hakkasivad teineteisele siis silmi vaatama.
“Kotka-Karla, kuidas sina siia oled saanud? Arvasin, et sa Hiiumaal praetud hanesid sööd!”
Kotka-Karla naeratas.
“Ja mina arvasin, et sa Pärnu preilitega tantsu lööd!”
“Nagu näed, viibivad Pärnu preilid kaugel minust! Aga mis sa seisad? Oled vist teest väsinud. Tule, istu siia heintele maha. Paraku pole mul sulle niisugust tooli pakkuda kui Pärnu pidul!”
Mõlemad istusivad nüüd unni lävele maha.
“Ja jah, Pärnu pidud, need olivad toredad!” ütles Tui-Jüri õhates. “Mul poleks midagi selle vastu, kui praegu Pärnu preilitega pidul tantsiksin. Selle asemel rändan siin nüüd metsi, soid mööda just nagu jahi koer. Väsinud kui teomees laupäeva õhtul, kõht tühi nagu paatril kolme-päevase paastumise järel!”
Osavõtlikult vaatas Tui-Jüri võõra peale. Tõmbas siis taskust tüki leiba välja ja andis võõrale: “Siin seda puhku minu sai ja pardi praad! Palun sellega leppida. Ei ole enam Pärnus. Annaksin paremat, kui oleks!”
Ahnelt võttis võõras leivatüki vastu ja pistis kohe suhu. Võis näha, et võõras tüki aega nälga kannatanud.
“Paraku ei või ma Pärnu viina ja õlut sulle seda puhku sugugi pakkuda!” ütles Tui-Jüri kurvalt naeratades, kuna võõras ahnelt leivatükki edasi sõi.
Kotka-Karla nagu ei pannud leivaandja sõnu tähelegi. Hammustas tüki tüki järele leiva küljest isuga edasi süües. Viimaks ei tahtnud kuiv leib enam hästi kurgust alla minna. Mees seisatas vähe söömisega ja vaatas, käega veeoja poole näidates.
“Kui paremat viina ega õlut pole, saab häda ajal sealtki!”
Sammus oja äärde. Võttis peoga ojast vett ja jõi peost. Janu kustutuse järele pööris jälle Tui-Jüri juurde tagasi. Uuesti hakkas kuiva leiba sööma.
Tui-Jüri laskis näljast süüa. Istus kõrval ega seganud teda küsimistega enne kui Kotka-Karla nälga kustutanud.
“Nüüd luba mind küsida, kuidas sinusugune mõisamees niisuguseks korstnapühkijaks saanud ja ilma sõjariistadeta Rapla pool hulgub?” ütles Tui-Jüri võõrale, teravasti ta välimist inimest silmitsedes.
Kotka-Karla
